Oksana Lyniv - Ukraina muusikasüda


FOTO OLIVER WOLF

Nägin Ukraina tippdirigenti Oksana Lynivit Berliini filharmoonikute digitaalses kontserdisaalis juhatamas filharmoonikute kammerkoosseisu. Mind lummas jäägitult tema dirigeerimistehnika ülim täpsus, žestide graafiline ilu ja tema empaatiline autoriteet. Lynivi ja nende Berliini filharmoonikute tippmängijate vahel oli tunda sügavat respekti, üksteisemõistmist, mõtte- ja energiavahetust ning usaldust. Kuulasin juurde ka intervjuud Oksana Lyniviga, mis on Berliini filharmoonikute kontsertide traditsioon. Tema põhjalikud teadmised esitatavate teoste kohta avaldasid sügavat muljet. Eelmisel aastal põhjustas Lyniv suure sensatsiooni, olles valitud Bayreuthi Wagneri festivali 145-aastase ajaloo jooksul esimeseks naisdirigendiks sinna juhatama. Lyniv tegi “Lendavat hollandlast” ja debüüt oli absoluutne triumf. Lyniv ja teine debütant, Sentat kehastanud Leedu lauljatar Asmik Grigorjan, külvati üle ülikiitvate arvustustega Euroopa kõige olulisemates meediaväljaannetes. Praegusel raskel ja rõhuval ajal, mil käib sõda Ukrainas, on Oksana Lyniv nagu Ukraina vaimne Jeanne D’Arc. 8. märtsil, naistepäeval, sõnas ta Deutsche Welle’le: “Vahel ma mõtlen Ukrainaga seoses amatsoonidele, kes olevat elanud Musta ja Aasovi mere ääres, seal, kus praegu asub Ukraina. Ilmselt on olemas seos nende naissõdalaste ja ukraina naiste vahel.”

FOTO OKSANA LYNIVI FACEBOOK

Oma sotsiaalmeedias jagab ta väsimatult infot, suhtleb erinevate meediakanalitega ning avaldab oma seisukohti videointervjuudes. Sotsiaalmeedias avaldatud avalikus kirjas Putinile ütleb Lyniv muuhulgas: “Putin – sa ei suuda meid kunagi võita! Võid tappa meid füüsiliselt, purustada meie linnu, põletada meie kodusid, pommitada meie koole ja lasteaedu, aga sa ei saa pühkida minema meie rahvust. Sa võid tappa miljoneid, aga see pole meile midagi uut – me oleme kõiki neid katsumusi juba sajandeid läbi elanud. Nüüd on tulnud meie aeg. Kui sa ka põletad kogu meie maa ja okupeerid selle, ei leia sa kuskilt imetlust ega mõistmist. Sa võid meid oma toore jõuga vaenata, aga meie vaim ei murdu!”


Teekonna algus

Milline on siis olnud Oksana Lynivi omajagu imepärane teekond väga tunnustatud dirigendiks? See ei ole olnud liialt kerge, kuid – nagu Oksana Lyniv on ise tunnistanud – ta ei anna kunagi alla ja teab, mida ta tahab. Oksana Lyniv on sündinud 6. jaanuaril 1978 Brodõ linnas Lääne-Ukrainas. Lääne-Ukrainas on ka tema õpingute linn Lviv, Ukraina põline kultuuri- ja kunstilinn. Oma kodukandi kohta on Lyniv öelnud: “Brodõ oli omal ajal tuntud kui “Austria Jeruusalemm”, kuna seal on suur juudi kogukond. Sealt on pärit kirjanik Joseph Roth. Hiljuti sain teada, et Brodõ lähistelt Rovno linnast tulid ka Leonard Bernsteini vanemad. Lvivis aga on sündinud Stanislaw Lem.” Oksana Lynivi vanemad on mõlemad muusikud – isa koorijuht, ema pianist ja klaveriõpetaja. “Koorijuhid on minu suguvõsas juba kolmandat põlve. Mulle meeldis väga jälgida isa ja vanaisa kooriproove. Tahtsin ka ise varakult muusikuks saada. Alustasin klaveriga, siis mängisin plokkflööti, ukraina flööti sopilkat, natuke viiulit ja laulsin. Mul oli kõrge sopran ja mulle meeldis väga kooris. Laulsin kaheksa aastat Lvivis professionaalses kammerkooris. Sealt sain hindamatuid kogemusi, kuidas laulja peab hingama ja see on mind ooperidirigendi töös palju aidanud. Ooperimajades lauljate koosseis pidevalt vaheldub ja aega proovideks on enamasti vähe. Mulle läks väga südamesse, kui ühe õhtu tenor ütles: “Teie tõesti teate, kuidas lauljatega töötada!” See aga tuleb sellest, et õppisin kooris lauldes palju hingamise kohta.”

Ukrainas. FOTO OLEH PAVLIUCHENKOV

Lyniv õppis algul Ljudkevitši-nimelises muusikakoolis, hiljem Lõssenko-nimelises Lvivi muusikaakadeemias. “Nooremana tahtsin saada koorijuhiks nagu mu isa, aga hiljem muutus olulisemaks orkester – orkestri kõla lummas. Muusikakooli lõpetades pidin otsustama, mida muusikaakadeemias edasi õppida. Meil oli õpilasorkester, mida saime ka juhatada. Mult küsiti, et kas ma pole mõelnud orkestridirigeerimisele. Olin üllatunud, sest oli ju nõukogude aeg ja ainult mehed õppisid seda eriala. Arvasin, et dirigendi amet on nagu sõjaväes, kuhu võetakse ainult mehi. Juba õppides hämmastusin, kui keeruline eriala see on. Pead oskama juhatada ooperit ja sümfoonilist muusikat, töötada kooriga, sümfooniaorkestri iga pillirühmaga, solistiga, lavastajaga, tundma hästi kirjandust. Tundsin, et see on tõesti minu kutsumus.” Juba õppeajal töötas Lyniv assistendina Lvivi ooperis. 2004. aastal osales ta Bambergi sümfoonikute korraldatud Gustav Mahleri nimelisel dirigentide konkursil, kus sai III koha. Järgnes võimalus stažeerida sama orkestri juures nimeka dirigendi Jonathan Notti kõrval. 2005–2009 õppis Oksana Lyniv Dresdeni Carl Maria Weberi muusikakõrgkoolis (sealt on pärit ka tema ladus saksa keel, mis on kujunenud talle nagu teiseks emakeeleks). Aastatel 2008–2013 töötas Lyniv Odessa ooperiteatris. Väga olulised olid tööaastad Baieri riigiooperis, kus ta oli praeguse Berliini filharmoonikute peadirigendi Kirill Petrenko assistent. Ka Petrenkol on Ukraina juuri. “Pääsesin Petrenko juurde tänu juhusele. Odessas viibis Iisraeli filharmoonikute kontsertmeister Ilja Konovalov. Mängisime ooperiteatris “Madama Butterflyd”, vaheajal tuli ta mu juurde ja ütles, et mulle oleks vaja suuremat ooperimaja. Andsin talle kaasa ka oma DVD-d ja Konovalov jagas neid mitmele tippdirigendile. Petrenko otsis sel ajal endale Baieri riigiooperisse assistenti ja nii ma tema juurde jõudsingi.”


Olla naisdirgent

Kaasajal on naisdirigentide osakaal plahvatuslikult kasvanud ja nad on väga hinnatud. Kuid sinna pole olnud lihtne jõuda. Ka Oksana Lynivilt küsitakse alatasa, kuidas on töötada naisdirigendina. Lyniv möönab, et oma osa on siin olnud ka #MeToo liikumisel, et naisi on hakatud rohkem aktsepteerima. “Kaasajal on tõusnud esile erakordselt palju karismaatilisi naisdirigente. Võibolla on naisdirigentide edu üheks põhjuseks see, et naistele on omane nn multitasking – võime ühel ajal mitut asja teha. Dirigendid peavadki ju sageli tähelepanu mitmele poole võrdselt jagama. Meesdirigentidega võrreldes pole naistel puudu ei oskustest ega andest, küll aga eneseusaldusest. Sageli ikka veel naisdirigente ei toetata piisavalt.” Lyniv meenutab, et ka naissoost orkestrandid on suhteliselt hiline nähtus – näiteks Gewandhaus-orkestris mängisid kuni 1989. aastani ainult mehed, Berliini filharmoonikud võtsid orkestrisse esimese naise 1982. aastal ja Viini filharmoonikud alates 1997. aastast. Oksana Lyniv räägib: “Naisdirigendid saavad nüüd palju varem alustada. Kui mina veel õppisin, oldi palju skeptilisem. Räägiti, et pead palju rohkem õppima, aga pole mingit kindlust, et saad neid samu võimalusi, mis meesdirigendid. Mind aitas sellel teekonnal tähelepanek, et ma ei kuulnud orkestrantidelt enda koha kunagi kriitikat ja mõtlesin siis, et kui orkestril ei ole minu suhtes pretensioone, ju ma siis ikka midagi oskan. Nüüd aga head orkestrid lausa otsivad naisdirigente ning mänedžerid räägivad, et neid polegi nii palju võtta kui küsitakse.”

Muusikast haaratud. FOTO SERHIY HOROBETS

Dirigenditöö olemust selgitab Lyniv lähemalt nõnda: “Dirigent ei pea olema mitte üksnes tipptasemel muusik, vaid ka psühholoog. Mul on võibolla selleks annet, võibolla on see üldse naise loomuses, sest naise tugevus on tema paindlikkus. Minu taktika on jälgida ja analüüsida olukordi. Ma pean muidugi olukordi ka kontrollima, panema mängijaid tahtma asju teha nii, nagu mina soovin. Minu dirigeerimisstiil on pigem säilitada oma naiselikkus. Naine ei näe kunagi loomulik välja, püüdes olla nagu mees. Minu elukutse puhul on oluline vastutus, võime protsesse juhtida, nõudlikkus enda ja teiste vastu, aga sealjuures ei tohi unustada sarmi ja naiselikkust, sest siis sa pigem kaotad.”

Ooper ja sümfoonia

Oksana Lyniv on töötanud nii ooperis kui sümfooniaorkestriga, ent teatrikogemust on tal ehk rohkemgi, sest tema põhitöökohad on olnud just seal: Odessa ooperiteater, Baieri riigiooper, Grazi ooperiteater; eelmise aasta sügisest on ta ka Bologna teatri peadirigent. Lynivilt on küsitud, mis vahe on dirigeerida sümfooniaorkestrit või ooperit. Ta räägib: “Muidugi on suur vahe. On dirigente, kes juhatavad ainult sümfooniaorkestrit, aga mina teen heameelega mõlemat. Minu arvates on ooperit juhatada suurem väljakutse ja seiklus. Ooperis peab dirigent meeles pidama, et ta ei ole number üks, aga temal lasub vastutus terve õhtu eest, tuleb töötada võrdse tähelepanuga kõigi elementidega. Keerulisemaks teeb ooperidirigendi töö ka see, et kui sümfooniaorkestris on sul kindel koosseis, siis ooperis inimesed tihti vahetuvad. Solistidega töötades pead väga tähelepanelik olema. Nad on suured individualistid, igaühel on oma temperament. Nad kõik tuleb saada ühte tervikusse. Enamasti jälgib solist küll oma rolli, aga mitte tervikut. Kogu dramaturgiat ja libreto kulgu haldavad suures plaanis vaid lavastaja ja dirigent. Minu jaoks on väga põnev nendega arutada rollide ja esituste teemal.”

Bayreuthis. FOTO SERHIY HOROBETS

Oma Bayreuthi kogemusest räägib Lyniv: “Bayreuth on maailma muusikaline keskus. Kui hakkasin sealse orkestriga tööle, olin rabatud, kui kvaliteet oli juba esimeses orkestriproovis kuulda. “Hollandlases” mängis muusikuid 40 erinevast orkestrist – Saksamaalt, Šveitsist, Prantsusmaalt, Berliini filharmoonikutest, Baieri raadio sümfooniaorkestrist jm. Nad ei tule sinna selleks, et töötada, nad tulevad, et olla selle teenistuses, mis siin toimub. See on täiesti teine musitseerimise tase. Lisandub veel koha maagia. Tunnen, et olen siin osa ühest suurest traditsioonist.”


Festival “LvivMozArt“ Lvivis on Oksana Lynivil ka oma festival – 2017. aastal alguse saanud “LvivMozArt”. Kui esimesel hetkel võiks küsida, et miks rajada Ukrainas just Mozartile pühendatud festival, siis lähemal vaatlusel selgub, et selleks on põhjust enam kui küllalt. Oksana Lyniv jutustab: “Lvivil on Mozarti perekonnaga otsene seos, kuna Mozarti poeg Franz Xaver Mozart elas ja töötas Lvivis (varasema nimega Lemberg) 30 aastat – asutas siin muusikaühingu, mis on praeguse Lvivi rahvusfilharmoonia aluseks, korraldas oma isa 35. surma-aastapäeval linna püha Georgi katedraalis kontserdi, kus esitati Mozarti reekviem. Seda informatsiooni nõukogude ajal eriti ei levitatud ja see oli mulle suur üllatus. On täiesti eriline tunne tajuda, et siin samas, sellel tänaval elas Franz Xaver Mozart ja tegi kontserte samas kirikus, kus olen nüüd mina. Meie festival kuulub ka Euroopa Mozarti festivalide ühingusse – seal on ainult maad, millel on otsene ajalooline seos Mozarti perekonnaga.”

Franz Xaver Mozartiga. FOTO LVIVMOZART

Oksana Lyniv oli ka selle taga, et eelmisel aastal, kui möödus 230 aastat Franz Xaver Mozarti sünnist, püstitati Lvivi tema mälestussammas. Kuju autor on austria skulptor Sebastian Schweikert. Idee ei olnud luua mitte liialt realistikku ausammast ja tulemuseks on ligi 3 meetri kõrgune kuju, kus silma torkavad suur parukas ning kaks vasakut jalga. Kuna linna teised monumendid on pigem klassikalised, kutsus see mälestussammas esile ka palju mittemõistmist ja vastasseisu. Samas toetas erilist skulptuuri Lvivi noorsugu. Oksana Lyniv räägib sellest: “See ei ole Franz Xaver Mozarti ajalooline figuur, vaid pigem tema sümboolne kujutis. Kujul on kaks vasakut jalga, kuna Franz Xaver Mozartit võrreldi ikka oma kuulsa isaga ja räägiti, et ta peab tema jälgedesse astuma. Kuid ei ole kuigi lihtne suuta oma eelkäija edu korrata. Igaüks on omaette isiksus.” Oksana Lynivi initsiatiivil anti välja ka raamat, kuhu on kogutud ja ukraina keelde tõlgitud Franz Xaver Mozarti rohkem kui 100 kirja ja tema päevik. Oksana Lyniv on raamatu toimetaja.


Dirigendi töö

Oma lemmikdirigentideks on Oksana Lyniv nimetanud Carlos Kleiberit, Wolfgang Sawallischit, muidugi Kirill Petrenkot ja Christian Thielemanni. Orkestridirigendi tööst mõtiskleb ta: “Kõige raskem selles töö puhul on võita orkestri respekti. Seal on hulk inimesi, kelle tähelepanu tuleb köita väga kiiresti. Iga orkester teeb enamasti juba viie minutiga kindlaks, kes nende ees seisab ja kas sind respekteerida või mitte. Seda suhtumist hiljem naljalt ei muuda. Igal kontserdil tuleb endast anda 110 protsenti.”

Oksana Lyniv propageerib oma kavades ka igal võimalikul juhul ukraina helitöid, mida ta möönab, et tuntakse väga halvasti. Kui talt on küsitud, millised on ehk esmased näited ukraina muusikast, siis soovitab ta kaasaegse helilooja Mõroslav Skorõki (1938–2020) “Meloodiat” ja ukraina muusikaajaloo keskse tegelase Mõkola Lõssenko (1842–1912) avamängu “Tarass Bulba”. Oksana Lynivi ammune soov oli asutada ka Ukrainasse noorteorkester. 2016. aastal saigi see teoks. Sinna tulid Ukraina kõigist piirkondadest kokku andekad noored vanuses 14–22 eluaastat. Lynivi sõnul oli ka üks orkestri asutamise põhimõtteid tuua kokku just Ida- ja Lääne-Ukraina, kus valitseb parajal määral vastuolusid. Orkestri eeskujuks oli Saksa noorteorkester ja projekti toetasid Saksa riik, Goethe instituut, Ukraina kultuuriministeerium ja Bonni “BeethovenFest”, meedia poole pealt Deutsche Welle. 2017. aastal esinesid mõlemad noorteorkestrid nii “LvivMozArti” festivalil kui Bonni “BeethovenFestil”. Kontserdikavas olid Franz Xaver Mozarti, Beethoveni ning ukraina helilooja Ljatošinski teosed. Igal aastal on orkester koos oma innustunud juhi Oksana Lyniviga teinud mitmeid kontserdiprojekte paljudes maades. Nüüd aga võis rõõmusõnumiks pidada hiljutist teadet, et orkester pääses sõjapurustustest põgenema ja leidis ajutise peatuspaiga Sloveenias.

Oma Ukraina noorteorkestriga. FOTO LVIVMOZART

Töö partituuriga on Oksana Lynivil alati väga põhjalik. Ka ajastute esitustavasid tuleb tunda. Lyniv meenutab näitena oma Dresdeni-aja õpetajat Ekkehard Klemmi, kes oma õpilastelt küsis: “Mida te muusikutele kõigepealt ütlete, kui hakkate nendega “Võluflööti” tegema? Laske neil esmalt lugeda Leopold Mozarti “Violinschulet” ja siis hakake tööle.” Oksana Lyniv kirjeldab oma tööd ja suhtumist muusikasse nii: “Mul on eluga kiire. Loometöö on mu elu mõte ja võimalused selleks on piiritud. Mu elu on kahel poolel – mul on karjäär läänes ja samas hoian sidet Ukrainaga, tulen siia igal võimalusel. See pole alati lihtne, sest mul on palju tööd, vaba aja kasutan Ukraina projektide jaoks. Vahel mulle öeldakse, et ära põleta end nii varakult läbi. Aga ma ei saa teisiti, selline ma olen. Vahel olen ka väga väsinud, kuid see läheb peagi üle, kui saan edukast esitusest katarsise. See ei ole mitte ovatsioonid, vaid külmavärinad imelise muusika ettekandest, mis õnnestus ja kus me suutsime rohkem või vähem avada nende meistriteoste sisu ja sügavust. See on minu isiklik edu. Pärast seda tunnen erakordset suurt energia juurdevoolu ja olen tänulik selle üle, mis just parasjagu sündis.”


87 views