top of page

Muusikalisi harjumusi õõnestav festival “Sound Plasma”

Tänavuselt VII “Sound Plasma” festivalilt sööbisid mällu herilastena pingsalt pinisenud poogenpillid Tallinna Mustpeade maja valges saalis ja hääled, mille moodustatud kooskõlade kohta ei tea, kas sobibki öelda ‘heakõlaline’ või ‘dissoneeriv’.

FOTO RENE JAKOBSON

“Sound Plasma” on olnud juba seitse aastat koduks kõlamaailmale, kus lääne muusikailmas orienteerumiseks sobivad teeviidad ja sildid ei juhata kuhugi ning teistsuguseid silte uudistad küll, aga lugeda veel ei oska, sest need on tundmatus keeles ja tähestikus. Peamised emotsioonid, mis mind festivali ajal valdasid, olid seetõttu huvi ja uudishimu.

Vokaalansambel Ekmeles. FOTO RENE JAKOBSON

Kuulajana saali poolel olla tundus igal juhul turvalisem kui näiteks vokaalansambli Ekmeles liikmena laval. Sopranist, aldist, kontratenorist, tenorist, baritonist ja bassist koosnev kuuik orienteerus mikrotonaalsuse harjumatus maailmas suurepäraselt, iga laulja kontrollis end vilunult enne iga uut pausijärgset sisseastumist helihargiga. Kõrvalt jälgides kujutlesin, kui suur töö võis olla nende perfektse esituse taga. Teatud määral tähendab lääne tempereeritud muusikast mikrotonaalsusse astumine ju mõõtkava vahetust, midagi sarnast nagu on meetermõõdustiku vahetamine miilide ja kilod puudade vastu või siis üleminek vasakpoolselt liikluselt parempoolsele. Vokaalansambel Ekmeles avas oma kontserdiga festivali ja selle liikmete imetlusväärne musitseerimine seadis lati terve festivali ajaks nii kõrgele, et järgmiste esinejate puhul võis tekkida oht lati alt läbi joosta. Kõige eredama mulje jättis kontserdi lõppu paigutatud Arash Yazdani värske teos “In My Boundless Turmoil”, mille põhielemendiks olid kõigis häältes üles-alla kulgevad glissando’d. Helipildi poolest (pealkirjale vastavalt) tõesti pulbitsemise võrdkujuna kõlava teose ettekanne oli äärmiselt efektne ja kutsus esile braavohüüdeid.

Arash Yazdani. FOTO RENE JAKOBSON

Järgmisel õhtul oli lava Mondrian-trio päralt. Lati alt läbi ei joostud ja isegi trio puhul oli leitud võimalusi koosseisu vaheldada: kord esitas soolopala üks trio liige, siis teine ja mõned teosed mängiti vahepeal paaridena. Ansambli kavas oli tervelt kolm teost kolmelt autorilt sama väheütleva pealkirjaga – keelpillitrio. Neist esimene, kavalehe järgi otsustades Edu Haubensaki 1996. aastal kirjutatud pala, kompas kuulamisharjumuste ja nendega seotud väärtushinnangute piire, kõlades peaaegu nagu sümfooniakontsertidele tavapäraselt eelnev ühise häälestuse kontrollimise episood – ainult et mikrotonaalses maailmas see muidugi ei kõlanud nii, nagu oleme harjunud. Oletatavasti oligi autori eesmärk kutsuda kuulaja mõtisklema, kuidas me oma hoiakuid kujundame ja mida mille alusel sildistame – mis on siis tegelikult heakõlalisus, või “hea kõla” ka lahku kirjutatult? Kui muusikast kaugemale vaadata, leiab mõtlemisainet veelgi enam – kus on need mõõdupuud, mille järgi hinnanguid anname ja kas need hinnangud on sisuliselt õigustatud või tulenevad üksnes harjumusest?

Trio Mondrian.

Muusikafilosoofilisi ega muusikateoreetilisi õpitube seekord “Sound Plasma” kavas polnud, kuid varasemate hoiakute ümbermõtestamise vaimu õhkus ka festivali viimasel päeval Theatrumi saalis ette kantud tšehhi helilooja Marek Keprti kammerooperist “Hibiki”. Kavalehelt sain teada, et hibiki on jaapani viski, samas tähendab see sõna jaapani keeles kaja või resonantsi, vastukaja. Keprti helikeelt iseloomustavas kavalehe saatesõnas on tšehhi muusikateadlane Petr Zvěřina selgitanud, et Keprt eelistab muusika range noodistamise asemel töötada muusikaliste mudelitega ning jätta näiteks täpse korduste arvu esitaja otsustada. Samuti kirjeldab ta Keprti kommet tillukesi detaile võimendada ja paisutada, luues otsekui aja seiskumise mulje. Selline korduste ketramise võte haakus hästi ooperi pealkirjaga kaja või resonantsi tähenduses, muidu tundunuks pealkiri juhuslik ja libreto sisuga üldse mitte kooskõlas.

Marek Keprti kammerooperi “Hibiki” ettekanne - Tallinna Uue Muusika Ansambel ja vokaalsolistid. FOTO RENE JAKOBSON

Helilooja Marek Keprti enda loodud libreto mängis maitsmise teemaga, mekkides viski asemel tuntud vanasõnu ja justkui katsetades, mis maitse (või mõju) neil on, kui neid veidi teisendada, “Sound Plasmal” luges tšehhikeelset jutustaja rolli Marek Keprt ise, teose esitas Tallinna Uue Muusika Ansambel koosseisus Toomas Hendrik Ellervee, Talvi Nurgamaa, Paul-Gunnar Loorand, Talvi Hunt, dirigent Arash Yazdani, vokaalsolistideks Laura Štoma ja Mariliis Lahesalu. Selge süžee asemel vigurdas libreto ka eesti keeles tuntud ütluste “ära osta põrsast kotis”, “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” ja “kes kannatab, see kaua elab” ümbersõnastamisega, tuues põrsa asemel sisse märksa nunnuma või ‘pehme ja karvase’ küüliku tegelaskuju. Tšehhikeelse libreto sõnad muutusid helilisteks töövahenditeks ning sõnade mekkimise käigus muudeti neid onomatopoeetiliselt lähedase kõlaga, kuid sageli väga erineva tähendusega sõnadeks. Nii said vanasõnadest kummalised juhised, nagu “ära suru jänest pihku”, “üheksa korda värise, üks kord hämardu” või “pole valu, pole vilja”. Keprti kammerooperit kuulates ei pannud ma õigupoolest tähele, kas tegemist oli mikrotonaalse teosega või mitte. See ei tundunud antud juhul peamine. Kahtlemata on “Hibiki” kaasaegse helikeelega teos, milles on esiplaanil kõlavärvid ja meeleolu, see otsekui tõmbaks kuulajat enesesse ja paneks aja lahustuma.

“Sound Plasma” festival õnneks “Hibikiga” veel ei lõppenud, sellele järgnes järelpidu Mustpeade maja keldrikorrusel asuvas Eesti nüüdismuusika keskuses. Muusikamaastikule tänuväärset mitmekesisust toova festivali sõsarväljaanne toimub Berliinis 24.–25. novembril.

Comentários


bottom of page