top of page

Muusika – energia, sagedus, võnkumine


Kümaatika on vibratsiooni ja heli visualiseerimine. Fotograaf Linden Gledhill on võtnud kõlari, pannud vee vibreerima ja saanud kaunid kunstiteosed. FOTO LINDEN GLEDHILL

Julgen kinnitada, et selle ajakirja lugejate enamik on maast madalast kasvanud muusika sees, lapse ja noorukina rõõmustanud/kurvastanud pillimänguoskust omandades, saanud üha rohkem ja rohkem teadmisi muusika, heliloojate, suurte interpreetide kohta … Professionaalse muusiku ja esitajana teame, et muusikateos ja selle tõlgendus on mitmekihiline nähtus, et enne konkreetset kontserti tuleb lahendada, läbi tunnetada, omavahel kooskõlla viia mitu miljonit ülesannet ja üksikasja. Käesolev kirjalik mõttearendus ei pretendeeri teadustekstile, pigem on see kantud n-ö ahaa-elamusest ja naiivsest avastamisrõõmust saada teada kasvõi murdosakestki juurde selles üüratus helide ja helikombinatsioonide maailmas.

Järgneva lause autor on serbia päritolu leiutaja Nikola Tesla, füüsik, elektri- ja mehaanikainsener, üks raadio leiutajaist, kelle uuritavate teemade hulka kuulusid röntgenikiired, magnetkiirgus, esimesed traadita sidevahendid: “If you want to find the secrets of the universe, think in terms of energy, frequency and vibration.” (Kui soovid teada saada universumi saladusi, mõtle energiale, sagedusele, vibratsioonile; www.quora.com.) Lihtsustatult võttes võib nentida, et helid on sagedused ja võnked, mida saab mõõta. Madalad helid võnguvad aeglaselt, kõrged – kiiresti. Mis toimub, kui helivõnked “puudutavad” inimorganismi? Nad panevad selle vibreerima, kuna inimorganism koosneb 70% veest ja vesi teatavasti reageerib vahetult välismõjutustele. Oma koduplaneeti võime õigustatult kutsuda planeet VESI! Põhjus teadagi selles, et vesi katab 2/3 maakera pinnast. Vesi on suurepärane energiakandja ning spetsiaalse töötlemise käigus saab vette salvestada tohutul hulgal energiat. Me oleme vee keskkond, mida mõjutab iga meie mõte, meeleolu ja sõna.

Helil on rida füüsikalisi omadusi nagu võnkesagedus, lainepikkus ehk võnkeamplituud, helikiirus, helirõhk, heliintensiivsus, helivõimsus, helienergia.

Heli on midagi palju enamat kui vibreerivad signaalid. Ta on mitte ainult kommunikatsioonivahend, vaid ka elu hoidja ja arendaja, toimides inimestevahelise teadvuse, ühiskondade ja tervete tsivilisatsioonide vahelise kanalina.

Kuulajatele pakutavate kontsertide kavad on n-ö seinast seina, ulatudes estraadist klassikani, koosseisud on erinevad, stiilid on erinevad jne. Mis fenomen kannustab meid eelistama mingit teatud muusikastiili? Üks kriteeriume on kindlasti kultuuriline taust, sest ilma eelneva ettevalmistuseta inimene ei adu kaugete kultuuride muusikat. Oluliseks osutuvad kogukonna tunne, kuhugi kuuluvus, osaduse tunne. Samuti erineb drastiliselt ja isikuti viis, kuidas muusikat kuulame. Pandeemia-aastad on olnud heaks näiteks selle kohta, kuivõrd siiski vajame elavat esitust ning kinnitame üha veendunumalt, et esineja ja publiku sünergia on midagi erakordset.

Kontserdiolukordi on mitmesuguseid: akadeemiline kontsert suures saalis (näiteks pianisti sooloõhtu), jazzikontserdid salonglikumas miljöös, mil lisaks improvisatsioonile areneb muusikute spontaanne suhtlus publikuga, ka sõna vahendusel. Loomulikult on aplausid neil kahel kontserdil erinevad, teise näite puhul palju vahetumad. Mis siis otseselt kuulajat mõjutab? Loomulikult, muusikal on esteetiline mõõde, ta rahustab ja lõõgastab meeli. Ometi, lisaks esteetilisele aspektile sisaldab helide maailma võrratult rohkemat, kui me ettegi kujutame.

Aga kas oleme teadlikud üldse sellest, kuidas helid inimest konkreetselt mõjutavad, nii füüsiliselt, psüühiliselt kui vaimselt? Konkreetne vastus küsimusele muusika mõjust inimesele on võimalik vaid füüsikaliste ja bioloogiliste näitajate põhjal.

Siinpuhul paar ülevaatlikku seika füsioloogilise heli kohta. Kui heli läbib inimese kuulmiselundid, teiseneb füüsikaline heli füsioloogiliseks heliks ehk tekib kuulmine. Füsioloogiline heli muutub omakorda psüühiliseks ehk muusikaliseks heliks ning tekib helitaju.

Muusika mõjul paranevad inimese kognitiivsed, emotsionaalsed ja sotsiaalsed funktsioonid. Veelgi enam – muusika abil on võimalik kohandada haigete keharakkude vibratsiooni ja tugevdada immuunsust.

Muusikaesituse psühholoogia uurib interpreedi osa emotsionaalse esituse vahendajana. Me erineme isikuti muusika kuulamisviisi, n-ö ootuste ja lootuste poolest üsnagi drastiliselt. Ühed ootavad kunstmuusika esituselt tekstiliselt veatut, n-ö hillitsetud, korrektset, “kaubanduslikku” (nagu euronõuded puuviljalettidel – õunad kõik ühesuurused jne) esitust. Teised ootavad emotsiooni, suhtlemist, südamest südamesse muusika jagamist.

Viimast fenomeni, eeskätt ekspressiivse ajastamise teemat, on kaasaja muusikapsühholoogid palju uurinud. Dr Siu-Lan Tan räägib selle teema kohta järgnevat. Ekspressiivne ajastamine on teadlik noteeritud ajastamisest kõrvalekaldumine selleks, et kujundada oma muusikatõlgendust, st metronoomilise ehk normeeritud aja eiramist. Näiteks kirjeldatakse Claude Debussy “Arabeski” nr 1 (L66) esitust, mil üles liikuva arpedžo ajal tempot aeglustatakse ja alla liikumisel vastukaaluks n-ö lastakse tempot minna. See võte loob erilise kaaluta oleku, erilise lainetuse. Bachi muusikas on võimalusi tempoga mängida kordi vähem. Need on vaid vaevuaimatavad pausid enne järgmisele fraasile üleminekut. Ehkki need kõrvalekalded on üliväikesed, on neil suur roll kuulaja kütkestamises. Arvutiprogrammi abil saab notatsiooni edasi anda metronoomilise täpsusega, ent tulemus on igav ja maitsetu. Ekspressiivne ajastamine annab muusikale juurde elu ning rikastab esitust emotsionaalsusega nõnda, et kuulaja hinnang ettekande emotsionaalsusele saab olla vastavuses sellega, mil määral esituses on kasvavat ja kahanevat ekspressiivset variaablust (Bhatara jt, 2011).

Kümaatika – heli ja vibratsiooni uuring, nähtavaks tehtud heli. FOTO THEINNERWORLD.IN

Teose dekodeerimisel on võtteid veelgi, nagu näiteks helitugevus, tämber jne. Ekspressiivne ajastamine aitab avada muusikateose struktuuri ning sel viisil suhelda kuulajaga. Nii nagu kõnes on pausidel oluline osa süntaksis, nii ka kõikumised ajastamises kuuluvad omamoodi muusikalise süntaksi koosseisu.

Muusikaesituse psühholoogia on mitmetahuline ja vaimustav valdkond. Interpreedil tuleb koordineerida paljusid kognitiivseid, tunnetuslikke ja motoorseid funktsioone.

Inglise filosoofilt ja publitsistilt Roger Scrutonilt pärinevad järgnevad sõnad: “Muusika teeb selgelt avalikuks kõik selle, mis oleme temasse panustanud omaenese jõuvarudest. Need jõuvarud peegeldavad meie mina-tunnetust. Just viimane, mitte maailma teaduslik selgitamine, st meie eneste kogemus, mis on seotud liikumise, rütmi ja harmooniaga, mõjutab meie kuulamisvõimet, on millegi subjektiivse peegeldus. Muusikakogemuse võtmekomponendi – liikumise – määrame meie ise, meie ise oleme “sündmuste korraldaja”, mitte pelgalt ruumi geomeetriline idee.”

Tehkem järsk kannapööre ja toogem lääne muusikakultuuri kõrvale näiteks ida oma. Metafüüsilisest seisukohast vaadatuna tekitab igasugune muusika astraalseid vorme.

Eesti tervendaja, tõlkija, filosoof, muusik ja esoteeriliste raamatute autor Gunnar Aarma on ülihuvitavalt toonud eesti inimestele lähemale ida muusika, eeskätt mantrate teema. Tema sõnade kohaselt on helid keskkonnas lainetena levivad võnkliikumised, mil iga heli loob nähtamatus maailmas mingi kujundi ja helikombinatsioonid tekitavad keerulisi nähtusi. Need on elastses keskkonnas levivad elastsuslained. Aarma on praktiseerinud ja uurinud mantraid, mis tekitavad rea eetrilisi vibratsioone.

Mantrad, olles ise helijõud, suutvat kõige edukamalt tungida inimkeha helikeskustesse. Mantra pole lääne mõistes palve, mida saab oma sõnadega koostada, vaid mantra puhul on tegemist igaveste, teatud häälikukombinatsioonide abil väljendatud helidega (või mõtetega). Füüsilise kehastumise tasandile liigub algheli piki astraalseid närvikanaleid – nadi’sid. Meditatsiooni süvenedes muutub sisemise energia (vritti) voog intensiivsemaks. Mida sügavamale meditatsiooni laskume, seda enam on see tunnetatav. Mõtte keskendumine ülespoole saadab jõutulva läbi pea ja selle tulemusena hoovab meisse peen mõnus energialaine. Meie kehas tekib imeväärne tunne – nagu oleksime kastetud õrna pehmesse elektrivälja.

Kõik suured religioonid kasutavad oma jumalateenistustel muusikat ja laulu. Muusika mõjutab meie emotsioone, kuid ta võib ka ulatuda transtsendentsete kõrgusteni.

“Kas oled sa häälestanud oma südame ja meele kogu inimkonna suurele meelele ja südamele? Sest nii, nagu püha jõe möirgav hääl, millest kaiguvad tagasi kõik looduse helid, nii peab temagi – “voolusesse astuja” – süda tuikama vastuseks kõigele sellele, mis elab ja hingab, igale ohkele ja mõttele.”

Jelena Petrovna Blavatskaja (tuntud ka Madame Blavatsky, Helena Blavatsky nime all) kirjutab oma raamatus “Vaikuse hääl” järgnevalt: põhjabudistid ja kõik hiinlased kuulevad tegelikult mõnede võimsate ja pühade jõgede tumedas mühinas looduse põhiheli. Füüsikas, nagu ka okultismis, on hästi teada tõsiasi, et looduse ühendheli – selline, nagu kuuldakse suurte jõgede mühinas, sügavate laante puulatvade kohinas või nagu kuuldub kaugel olevast linnast – on täpselt määratava kõrgusega üksikheli. Selle on välja toonud nii füüsikud kui muusikud. Professor Rice näitab (teoses “Chinese Music”, mida Blavatskaja tsiteerib oma raamatus), et hiinlased tundsid seda nähtust juba tuhandeid aastaid tagasi, öeldes, et “Huang He vete voolates kõlab kung”, mida hiina muusikas nimetatakse “suureks heliks”, ning näitab, et sellele vastab f-noot, “mida tänapäeva füüsikud peavad looduse tõeliseks põhiheliks”. Sama märgib ka professor Benjamin Silliman oma teoses “Principles of Physics” (2019), öeldes, et “selleks heliks nimetatakse klaveri keskmist f-nooti, mida seetõttu võib pidada looduse põhiheliks”.

Muusika teemadering on tegelikult lõputu. Lisaks muusikateraapiale, mis sai ametlikult läänes alguse 2003. aastal, on idas juba tuhandeid aastaid oluliseks ravimeetodiks olnud helidega ravimine.

Tänasel päeval teame, et kümaatika võimaldab helide ja vibratsioonide uurimist nende visualiseerimise kaudu eri keskkondades. Sellealased uuringud tõestavad, et sagedus ja vibratsioon on kogu planeedi mateeria ja eluloomise võtmepunktid ja korralduslik vundament.


Kasutatud allikad:

“Gunnar Aarma elutarkused. III raamat”. Pegasus, 2014

Bhatara, Tirovolas, Duan, Levy & Levitin – “Perception of Emotional Expression in Musical Performance” ajakirjas Journal of Experimental Psychology: Human Perception and Performance, 2011.

Helena Petrovna Blavatsky, “Vaikuse hääl” (“The Voice of the Silence”, London 1889), tõlkinud Aime Kons. Teosoofia Ühing, Tallinn, 2005.

Siu-Lan Tan, “Psychology of Music: From Sound to Significance”.

Kuulmisanalüsaator ja testimisvõimalused – www.tlu.ee/opmat/ts/TST6007/heli/4.html (vaadatud 14. II 2023).


129 views
bottom of page