top of page

Michael Foyle, Maksim Štšura. “Ludwig van Beethoven. Sonatas for Piano and Violin Vol. 3”.


Michael Foyle – viiul, Maksim Štšura – klaver; kavas sonaat nr 9 “Kreutzeri” A-duur op. 47 ja sonaat nr 10 G-duur op. 96. Salvestatud 13.–14. juulil 2020.

Mõnda aega tagasi ilmus viiuldaja Michael Foyle ja pianisti Maksim Štšura Beethoveni sonaatide seeria kolmas ja ühtlasi viimane plaat (eelmise kohta vt Muusika 2021 nr 8/9, esimese kohta Muusika 2021 nr 4 – Toim.). Ka see on suurepäraselt õnnestunud ning annab silmapaistva panuse Beethoveni tõlgendamisse. Duo Foyle ja Štšura lähenemist Beethoveni kahele viimasele sonaadile, mille loomist lahutab üheksa aastat, võiks nimetada hermeneutiliseks. Nagu eelmiste sonaatide puhul, lähtuvad interpreedid nüüdki Beethoveni muusikalisest ja ajaloolisest kontekstist ning teoste partituurist. Nad loevad neid sonaate justkui esimest korda – avatud meeltega ja ajastuteadlikult, puhastades sonaatide tõlgenduse kõigest üleliigsest, mis sinna rohkem kui kahesaja aasta vältel kogunenud. Kuuleme XIX sajandi alguse säravat virtuooslikkust ja Schuberti vararomantikat, aga märkame ka ühendusniite eelnevaga, Haydni ja Mozartiga. Duo toob esile detaile, kuulatab harmooniajärgnevusi ja pöörab tähelepanu muutustele faktuuris, artikulatsioonis, dünaamikas, sealjuures väga hästi teose dramaturgiat tajudes.


Beethoveni kuulus A-duur sonaat op. 47 (1803) oli algselt pühendatud mulati päritolu Briti viiuldajale, temperamentsele George Bridgetowerile, kellega Beethoven Viinis kohtus ja kelle mängu imetles. Teose trükist ilmumisel muutis helilooja siiski pühenduse, omistades selle nüüd prantsuse virtuoosile Rodolphe Kreutzerile. See sonaat kujutab endast pöördepunkti klaveri ja viiuli kui muusikaliste partnerite käsitluses, nende rollijagamises. Esimeses osas on initsiatiiv peaaegu alati viiulil, üksnes ekspositsiooni lõputeema puhul haarab klaver kannatamatult juhtpositsiooni. Teost alustavad akordid sooloviiulilt – nii nagu mõni aasta hiljem loodud 4. klaverikontserdis G-duur kõlab akordiline teema kõigepealt sooloklaverilt. Sageli mängitakse neid viiuliakorde agressiivselt või mehaaniliselt, Foyle aga esitab neid laulvalt ja väärikalt. Sonaadi teises osas võlus mõlema pilli soe, lihtne toon variatsioonide teemat esitades, samuti pianisti kerge, briljantne tehnika ja viiuldaja kristalne kõla. Kontrasti loovale minooris variatsioonile oli leitud sobiv melanhoolne värv. Filigraansele teisele osale järgnes särav ja elegantne finaal. “Kreutzeri” sonaati on Beethoveni uurijad nimetanud hübriidseks sonaat-kontserdiks ning see eripära kajastus haaravalt ka Foyle’i ja Štšura esituses.

Beethoveni viimane sonaat klaverile ja viiulile on 1812. aasta lõpul esiettekandele tulnud sonaat G-duur op. 96. Üks olulisemaid Beethoveni spetsialiste Maynard Solomon on iseloomustanud seda kui läbinisti pastoraalset teost – kõik neli osa avavad tema sõnul pastoraali eri variante. Foyle’i ja Štšura tõlgenduses valitseb laulvus ja poeetilisus, ent kunagi ei kao ka Beethoveni muusikale omane sisemine jõud. Esimene osa on tõepoolest mõõdukalt kiire (Allegro moderato), et jõuaks aega võtta partiide väljalaulmisele, teises osas kuuleksime juba nagu noore Schuberti tundlikke meloodiaid. Kõige suurema kontrasti tekitab kolmas osa – skertso, millele järgneb teose lüürilist põhikarakterit taastav finaal.


Kuulajale on duo Foyle-Štšura kolm Beethoveni-plaati põnev teekond, mis kajastab nii Beethoveni aega kui ka meie tänapäeva.


44 views

Comments


bottom of page