Maailma minnakse Vähi tähtkujust, Türi linnast


Kristiina Poska Flandria sümfooniaorkestriga Estonia kontserdisaalis. FOTO KALEV LILLEORG / EESTI KONTSERT

Tänavu 2. aprillil külastas meid Symfonieorkest Vlaanderen Belgiast ehk Flandria sümfooniaorkester, kes resideerib Genti linnas. Alates hooajast 2019/20 on orkestri peadirigent Kristiina Poska (s 1978), kes on käesolevast hooajast ühtlasi Läti RSO esimene külalisdirigent. Flandria SO on 60 aastat vana u 60-liikmeline kollektiiv, kes on otsustanud muuta nii klassika kui kaasaegne muusika kättesaadavaks kõige laiemale publikule – tekst, millest võib mõista kõike või pigem mitte midagi. Flandria on Belgia põhjaosa hollandikeelne haldusüksus ja nagu märkis üks kuulaja, suursaadik Raul Mälk, on Flandrial ja Eestil palju ühist. Flandria krahvkonna vapil on üks lõvi, aga Eesti vapil koguni kolm.


Kontserdi kava oli koostatud lähtuvalt printsiibist esitada kolmest eri sajandist üks teos. XXI sajandist kõlas orkestri tellimusel Ülo Kriguli (s 1978) loodud u 10-minutine “Proteus Pulse”, kõlava märkusega “maailma esiettekanne”. Eks ta ikka oli Tallinna esiettekanne, sest juba 17. märtsil kõlas teos Brügge linna kontserdisaalis ning 31. märtsil ja 1. aprillil ka Pärnu ja Tartu saalides. Tallinn on kindlasti üks selle maailma muusikakeskustest, aga ei maksa Brügget, Pärnut ja Tartut ka maha kriipsutada. Ülo Krigulit aga võib õnnitleda, sest teos sobis suurepäraselt kavas esindama kõige viimasel ajal loodud eesti muusikat ning oli tähelepanu äratav avalöök ka järgnevale. Pealkirjast lähtuval, veega seotud pulseerival teemal, polnud teoses midagi “vesiselt” lainetavat, see oli päris ranges vormis selgepiiriline ja muljetavaldav lühivorm sümfooniaorkestrile, millised on ju päris otsitud, eriti kaasaegse repertuaari täienduseks orkestritele.


Järgnes teos XX sajandist, inglise heliloojalt William Waltonilt (1902–1983). 1929 loodud ja 1961 autori poolt päris põhjalikult redigeeritud kontserdis altviiulile ja sümfooniaorkestrile soleeris Nils Mönkemeyer (s 1978, Saksamaa). Mönkemeyer on selle maailma tippaltistide esireas asuv väga isikupärane artist, kelle esitus ei jäta mingit võimalustki arvamuseks, et teost võiks ka teisiti interpreteerida. Väga oluline on ka teada, et ta mängib 1985. aastal sündinud saksa viiulimeistri Philipp Augustini altviiulil. Harilikult toonitatakse viiulimeistreid, kelle instrumendid on valmistatud XVII sajandil või XVIII alguses ja kindlasti Itaalias, veel parem kui Cremonas, kuid ka tänapäeval esineb selles valdkonnas õnnestumisi. Philipp Augustini instrumendi on valinud ka sellised tippviiuldajad, kellele stradivariuse rendile andmisest fondid unistavad, nagu Anne-Sophie Mutter ja Julia Fischer. Seega olime tunnistajaks XXI sajandil meisterdatud tippkeelpilli kõlale Estonia kontserdisaalis. Waltoni kontserdi esmaettekandja oli saksa helilooja Paul Hindemith, kes teatavasti oli ka suurepärane altist. Esiettekandega 1929. aastal autor siiski rahule ei jäänud, pidades “süüdlaseks” altviiulit, millel Hindemith mängis. 1961. aastal tegi autor olulisi muudatusi orkestratsioonis (kolmesest koosseisust kaheseks) ja nüüd on interpreedid teose võtnud oma püsirepertuaari. Nils Mönkemeyeri esitus oli keskendunud teose lüürilis-romantilistele märkidele ja mitte asjata, sest kontsert on pühendatud Christabeli-nimelisele daamile (leedi Aberconway) ja kuigi armuavaldus jäi vastuseta, on tundepuhang, mis leiab tee loomingusse, kõige romantilisem. Teose epiloogi kohta ongi kirjutatud, et see on Waltoni loomingus kõige kaunim lõik. Instrumendi juures võlus imekauni kõlaga ülemine (viiuli) register, mis ka piano’s domineeris partituuri kohal. Mönkemeyeri esitus võeti vastu tormilise käsi-jalg-aplausiga, nii et tal tuli lõpuks esitada ka lisa, milleks olid kaks menuetti ja Gigue Bachi G-duur tšellosüidist. Solist läks sedavõrd pöördesse, et võttis Gigue’is nii kiire tempo, et alul ei saanudki aru, mis teosega on tegemist, aga publikule meeldis ja kontserdi esimene pool lõppeski triumfiga.


Nagu hiljem selgus, oli see ikkagi alles algus. Kontserdi teiseks pooleks väljakuulutatud Beethoveni 6. sümfooniast õigupoolest ei teadnud ma, mida oodata. Teos pole kunagi kuulunud minu lemmikute hulka, kuigi olen kuulnud palju tippesitusi. See, mis kontserdi teises pooles toimus – jätke meelde! –, jääb kauaks meie kontserdielu tippsündmuseks. Kõik see, mis on mind eksitanud eelmiste esituste puhul – pikkus (viis osa), laialivalguvus ja justkui selle kompenseerimine detailide otsimise ja neile keskendumisega, lõpuks ootamine, millal see “torm ja äike” juba tuleb, et saaks “rõõmsa tänutundega” koju kõndida – sellest kõigest polnud jälgegi. Peatähelepanu oli pööratud rahulikule nn kulgemisele, täiesti ebabeethovenlikule esteetikale, abstraktsele kaunidusele ja see oli viimistletud ideaalilähedaseks. Kõik väikese koosseisu eelised olid ära kasutatud, nagu haruldased piano’d, ent kuhugi polnud kadunud tutti lai ja sügav haare. Ja minu mälu ei ole kunagi salvestanud Beethoveni 6. sümfoonia niivõrd kammerlikku esitust. Peab teadma, et termin “kammerlik” tähendab minu arvustuses kokku kõiki ülivõrdeid, aga eelkõige viimistluse kõrgtaset. Flandria orkester on äärmiselt suure nüansiskaalaga ja tema kõlakvaliteet ja tasakaalustatus on ideaalne selle skaala kõigis osades. Huvi pärast võrdlesin tippesitajate 6. sümfoonia pikkusi: Bernstein 48, Haitink 44, Paavo Järvi 42 ja Poska 40 minutit. See on muidugi formaalne ja oluline on ikkagi see, mida see aeg sisaldab. Poska aeg sisaldas kõike. Kes ei usu, võib kuulata Klassikaraadiost ülekande salvestist ja ka selle kvaliteet on esituse vääriline (režissöör Teet Kehlmann).


Esimene lisapala oli belgia heliloojalt Lodewijk Mortelmansilt, kelle naine ja kaks poega hukkusid I maailmasõjas, teose pealkirjaks, kui ma Kristiinast õigesti aru sain, “Südame ülestõus". See selleks, aga tegemist on haruldase ja veel haruldasemalt ette kantud orkestripalaga, mis tuleb kindlasti ka meie orkestrite repertuaari võtta. Järgnes veel ka “Kodumaine viis”. Amsterdami kuninglik Concertgebouw’ orkester teab ka täpselt, keda enda ette kutsuda: märtsi lõpul debüteeriski Poska selle tipporkestri ees.


43 views