top of page

Lauri Jõeleht. “Homage to the Golden Era”


Tunnistan, et polnud kuigi tuttav Lauri Jõelehe muusikaga. Seega pean väga oluliseks autoriplaadi formaati ja olen õnnelik, et sellise ideaalse väljundi kaudu ühe helilooja loomingu hetkeseisust ülevaate sain.

XVI sajandi Hispaanias õitses lisaks kujutavale kunstile ka muusika ja kitarristi taustaga Jõelehele on tollased lühikesed vihuelale kirjutatud palad mõjunud nii inspireerivalt, et ta on neljale neist loonud just nagu pikemad peegeldused, pühendused või edasiarendused.

Plaadil kõlavad ajaloolised teosed hoopis kromaatilisel kandlel Anna-Liisa Elleri esituses, mis annab neile oluliselt sügavama tämbri ja pedaaliefekti. Näiteks Narváezi “Keisri laulus” joonistub tänu sellele eriti kaunilt välja aluseks olnud des Prez’ kooriteos. Samad intervallid ja motiivikatked jätkuvad värskel moel teoses “Chant harmonique”, kus tsirkuseartisti osavusega žongleerib vioolamängija Garth Knox naturaal- ja kunstflažolettide, romantilise täistooni ja veel kõikvõimalike mänguvõtete vahel. Pisadori “Pavaanist” inspireeritud klaveripala “Chant” meloodiatele on lisatud rohkelt araabia muusikale omaseid ornamente, mis on hästi põhjendatud mauride pikaajalise mõjuga hispaania kultuurile. Mudarra “Fantaasia”, mis pidi mängutehniliselt imiteerima harfi, kõlab siin kandlel kindlasti harfilikumalt kui originaalpillil. Sellele sekundeerib Jõelehe täiesti fantastiline kitarrisonaat Kirill Ogorodnikovi suurepärases esituses – asjatundmatu kõrv uputatakse kõlamaailma, kus tundub mängitavat lausa mitmes häälestuses korraga. Ka oli väga põnev klavessiini pea täielik näppepilliks kehastumine teoses “Chant polyphonique”. Albumi seob tervikuks loo “Chant harmonique” uus versioon vioolale ja ansamblile U:, kus materjal saab veelgi areneda, efektid võimenduda ja mis lõpeb tiibeti gongi laadsete löökpillikõlade taustal kuskil budistlikes kõrgustes.



Commenti


bottom of page