top of page

Lõuna-Korea helides


Jeju koorifestivalil.

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas laulaks Pärt Uusbergi muusikat Korea lastekoor? Või seda, kuidas kõlaks Händeli “Halleluja” gospelversioon? Võimalus seda kõike kuulda avanes EMTA kooril vabariigi aastapäeva eel VIII Jeju rahvusvahelisel koorifestivalil Lõuna-Koreas. Kuna see oli EMTA koori ajaloo kõige kaugem reis, palusin muljeid jagama dirigent Hirvo Surva, koorivanem Kristin Pintsoni ja laulja Stijn Claerhoudti.


Kuidas juhtus, et EMTA koor Jeju koorifestivalile sattus? Ei ole ju päris tavaline, et ühe muusikaakadeemia koor pea teisele poole maakera esinema kutsutakse.

Hirvo Surva: Vastus on tegelikult lihtne – kuna ma käisin eelmisel aastal RO Estonia noormeestekooriga Koreas esinemas ja see äratas tähelepanu, siis kutsuti mind tagasi, sel korral aga EMTA kooriga. Tudengitele oli see väga hea võimalus ja mul on hea meel, et tänu EMTA tugevale toele see sõit teoks sai!


Kristin ja Stijn, millised olid teie emotsioonid kuuldes, et selline reis ees seisab? Kui palju te üldse Korea koorikultuurist teadsite? Sest kui Lõuna-Korea muusika peale mõelda, siis esimene asi, mis pähe tuleb, on hoopis K-pop …

Stijn Claerhoudt: Kristalselt aus olles ei teadnud ma Koreast ega sealsest koorimuusikast suurt midagi. Meil õpivad EMTAs küll Korea tudengid ja mõned on isegi kooris laulnud, aga ise ma seal kunagi käinud ei olnud. Nii ent kui pakuti võimalust kooriga sõita, tundus see igati ahvatlev plaan!

Kristin Pintson: Minu reaktsioon oli üsna sarnane, ehkki olen varem käinud ühel orkestrifestivalil Hiinas ja mingisugune aimdus Aasiast kui sellisest mul oli. Sealsest koorikultuurist ei teadnud ma aga midagi ja see oli hüpe tundmatusse küll.


Hirvo, kuidas sa iseloomustaksid EMTA koori? Kes seal laulavad?

HS: EMTA koor on heas mõttes tüüpiline üliõpilaskoor, aga meie eripäraks on see, et dirigeerimist õppivatele tudengitel on kohustuslik laulda ning kaasa löövad ka mitmed muusikapedagoogika eriala tudengid. Järjest enam liitub kooriga ka teiste erialade esindajaid, peamiselt välistudengeid, sest neile on oma kooli kooris laulmine loomulik. Nii et praegusest koosseisust on pool Eestist ja pool välismaalt, mis tähendab, et kokku peame sobitama erinevad kultuurid ja häälekäsitlusviisid ning see annab koorile väga huvitava vokaalse värvi. 

Kuna Jeju koorifestival on ainuke talvine festival Aasias, kus osalesid koorid peamiselt Koreast, aga ka USAst, Jaapanist, Indoneesiast, Filipiinidelt ja Lätist, siis oli oluline tutvustada Eesti muusikat. Eestis on väga palju head koorimuusikat, mis teeb valiku päris keeruliseks. 


Mille järgi sa kava valisid?

HS: Valisin selliste teoste hulgast, mis annavad minu arvates Eesti koorimuusikast ja heliloojaist esmase pildi. Meil olid kavas kooriklassikud Kreek, Saar ja muidugi ka Tormis, kelle looming on tihedalt seotud meie rahvakultuuri ja regilauluga. Nemad on kahtlemata meie peamine visiitkaart. Kavas oli ka Arvo Pärdi “Solfedžo” ja Pärt Uusbergi “Muusika”. Oluline on siinkohal rõhutada põimumist meie rahvamuusikaga, sest ega neid Eesti koore, kes Lõuna-Koreas käinud on, palju pole.


Aasia koorikultuur – kui niimoodi võib üldistada – tundub esmapilgul Euroopa omast ikka kaunis erinev. Ma ei pea siin silmas ainuüksi vokaali või heliteoseid, vaid ka seda, kuidas laval ollakse ja liigutakse ning millised on kostüümid. Millised on teie muljed?

SC: Kostüümide põhjal võis tõepoolest arvata, et sealsetel kooridel on päris head rahalised võimalused. Pole ka imestada teades, et üks meeskoor, Jejong CEO Choir, koosnes ainult tegevjuhtidest. Samas, paljud Korea koorid olid profid, mitte amatöörid, mis ehk selgitab ka kostüümide uhkust. Kõlakultuurist rääkides näis, et esindatud olid n-ö suured ooperlikud hääled ning laval liiguti, isegi tantsiti, märksa rohkem kui me sellega Euroopas harjunud oleme. Ka meil olid mõned laulud liigutustega, aga tantsimiseks seda kindlasti pidada ei saa. Mis repertuaari puutub, siis lauldi palju oma heliloojate teoseid ja kahjuks ei saanud seetõttu tekstist midagi aru. Selles mõttes on väga keeruline hinnangut anda.

HS: Võib öelda, et Korea koorid on üldiselt väga heal tasemel. Nende vokaalikäsitlus on kahtlemata teistsugune kui meil, teravam ja jõulisem. Minule oli kõige huvitavam Minahasa Tenggara meeskoor Indoneesiast, kes laulis palju oma rahvamuusikat, aga ka Schubertit, mis kõlas väga hästi. Ja nad on tegelikult ainult ühe kohaliku kiriku koor, mistõttu nad üllatasid vaat et kõige rohkem! Väga tugev oli ka Missouri riikliku ülikooli segakoor. Ülikoolid on Ameerikas ju suured ja lauljate valik lai. Võibolla olid nad hollywoodilikult pisut ülepakutud, aga see on lõpuks maitseküsimus. 


Kristin ja Stijin, millised koorid teile kui koorilauljatele ja tulevastele kooridirigentidele kõige enam meelde jäid ja miks? 

SC: Paraku üldse mitte positiivses võtmes jäi meelde juba eelmainitud tegevjuhtide meeskoor, sest nad laulsid ühel kontserdil vene “Katjušat”. Ilmselgelt polnud neil aimugi, millest see räägib ning kui ebakohane see praegust poliitilist olukorda silmas pidades oli. Kokkuvõttes kahtlemata suurepärane õppetund – sa pead väga teadlik olema, mida rahvusvahelisel koorifestivalil esitada! 

Kooridest meeldis mulle isiklikult aga kõige enam Manila kammerkoor just seetõttu, kui hästi nad lava valdasid. Ma ei ole kindel, kas ma dirigendina nende repertuaarivalikule 100% alla kirjutaksin, sest Händeli “Halleluja” gospelversiooni ma oma kavva ilmselt ei võtaks. Nemad tegid seda aga hästi ja esitus oli igati nauditav! 

KP: Mulle jälle meeldis kõige enam Naju lastekoor ja see, kui hästi nad olid ära õppinud Pärt Uusbergi “Muusika”, sest see esitati eesti keeles ja peast! Kui ma neile noodi saatsin, olid nad pisut mures, sest lapsed on väikesed ning kas nad ikka suudavad ja oskavad? Ent kuna nende dirigent Uiyoung Park õppis Uusbergiga samal ajal (Uiyoung lõpetas EMTA kooridirigeerimise magistrantuuri 2018), oli tal selle lauluga eriline suhe ja nad tegid seda tõepoolest väga armsalt ja ilusti. 

HS: Jaa, see oli eriline elamus! Juba see, kuidas me enne kontserti lastekooriga kokku saime ja rahvamänge mängisime – nad olid kohe väga avali, mis kandus edasi ka lavale. Ma ise mõtlesin, et kas see tuleb sellest, et nende dirigent on siin õppinud? Sest kogu vokaalikäsitlus ja isegi suhe kooriga oli teiste Korea kooridega võrreldes märksa soojem. Ka teistest kohalikest kollektiividest õhkunud drilli polnud Naju lastekoori puhul tunda. Nad olid hea loomuliku vokaaliga ja väga siirad. 


Milline mulje jäi Korea publikust?

SC: Väga entusiastlik! Kui me Tormise “Ingerimaa õhtute” lõpus lauldes lavalt saali sammusime, siis inimesed lehvitasid meile ja elasid igati kaasa. Euroopa publik nii ei reageeriks, sest laval toimuvat pole kombeks segada. Esinejaid tänatakse küll aplausiga, aga muul kombel nendega dialoogi ei astuta. Korea publik seevastu reageeris väga vahetult!

KP: See mõjus alguses isegi ootamatult, sest Eestis pole vahet, kus sa laulad, publik on igal pool enamasti akadeemiliselt väljapeetud. Ja ehkki ka kodus ollakse viimasel ajal palju vahetumaks muutunud, siis Koreaga seda siiski võrrelda ei anna. Naju kontserdil oldi saalis lausa plakatitega – tõenäoliselt küll laste pärast, aga siiski. Ka pärast kontserti oli keeruline uksest välja saada, sest sooviti meiega, kes me rahvariietes olime, koos pilti teha. Peab ütlema, et nautisime publiku tähelepanu väga! 


Oleme ringiga taas Naju kontserdi juurde jõudnud, mis mulle jäi meelde ka ühel teisel põhjusel: see toimus Eesti vabariigi aastapäeva eelõhtul ja te laulsite Mart Saare “Leelot”. Ja juhtus nii, et teil kõigil tulid laulmise ajal meeleliigutuspisarad silma … Järgmisel päeval, 24. II esinesite Incheoni kunstikeskuse saalis, kus kõlas Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. Mis tunne oli iseseisvuspäeva kodust nii kaugel tähistada? Ukraina sõjaga seoses on see minu meelest omandanud sootuks tõsisema ja sügavama tähenduse.

KP: Tunne oli südamlik, sest olime enne proovi kõik koos lava taga ja ootasime, et Eestis saaks kell 7.34, mil algas lipu heiskamine. Vaatasime telefonist otseülekannet ja laulsime hümni kaasa. See kõik andis prooviks hea eelhäälestuse, kontserdist rääkimata. See oli ka ainuke kord, kus me pärast bussis hotelli sõites laulsime läbi ka kõik muud repertuaaris olevad laulud Valgre “Viljandi serenaadist” kuni The Suni “Welcome to Estonia’ni”. Meiega ühes bussis olnud Missouri ülikooli koori lauljad elasid meile muidugi ka täiega kaasa!

HS: Minule oli seal veel üks tähendus: kui kodus on meil proovid kaks korda nädalas, siis nüüd olime koos kümme päeva. Kuna iga päev oli ka kontsert, muutus koor iga esinemisega mitte üksnes paremaks, vaid ka kollektiivina ja seda oli väga tore jälgida! Aastapäev ning see, et meie hulgas laulab üks noormees Ukrainast, lõi teatud emotsionaalsuse. 


Lõpetuseks küsin, mida sellisel festivalil osalemine EMTA koorile kõige enam andis?

KP: Ma tooksin siin välja kaks tasandit: esimesel on üksikisik-koorilaulja, kes oma elus ei pruugi kunagi nii kaugele sattuda. Nüüd on ta seal aga ära käinud ning kõik need ilusad hetked ja emotsioonid jäävad kauaks meelde! Teisel tasandil on ikkagi koor ja ühtsus, mis tekkis ja mida ka peale reisi on tunda.

SC: Mulle meeldis see, et kuulsime nii palju erinevaid koore, mis andis Koreas ja ka mujal Aasias tegutsevatest kollektiividest päris hea ülevaate. Reisinuks ma üksi, poleks midagi sellist kogenud. 

HS: Eesmärk tutvustada EMTA-t, Eestit ja eesti muusikat sai minu arvates väga hästi täidetud, sest huvi ilmutati kohe pärast kontserte – küsiti nii noote kui ka lihtsalt teoste kohta lisa. Ja ehkki tegu oli festivali, mitte konkursiga, oli väikest rivaliteeti kooride vahel ometigi tunda ning mul on siiralt hea meel, et EMTA koor sellest auga välja tuli! 

Comentários


bottom of page