top of page

Kuidas lavanärv musitseerimisrõõmuks pöörata


Lisanne Altrov. FOTO TÕIV JÕUL

Muusikuks olemisega käib lahutamatult kaasa esinemisnärv. Ometi tegeldakse teadlikult sellega nii muusikute õppeajal kui ka hiljem vähe. Paljud muusikakõrgkoolid on aga sellele teemale hakanud järjest rohkem tähelepanu pöörama. Nii on esinemisega seotud probleemid endale südameasjaks võtnud ka noor viiuldaja Lisanne Altrov. Lähemalt asus ta seda ala õppima Viinis.


Tere, Lisanne! Tore, et leidsid oma kiire graafiku juures aega meie vestluseks. Naasid hiljuti Hiina turneelt ning kohe peale seda käisid ringreisil Eesti Festivaliorkestriga. Tere, Mari! Tõepoolest, selja taga on kaks vägevat tuuri ja ees ootab Eesti Kontserdi “LIFT”-projekt, kus olen juhendaja rollis, kontserdid Duo Vineta ja ansambliga Carestini Ensemble Wien, aga ka palju muud.Läksid kuue aasta eest, pärast meie muusikaakadeemia lõpetamist, edasi Viini. Esialgne plaan oli n-ö klassikalises viiulihariduses täiendust saada, leidsid enda jaoks aga juba peagi barokkviiuli. Kas said tõuke selleks koha pealt või oli soov vanamuusikaga lähemat tutvust teha juba kodust kaasa võetud?Vanamuusika pisiku sain juba Eestist kaasa, Austrias olles süvenes see tänu Ulrike Engeli innustavale juhendamisele veelgi. Pärast esialgse plaani elluviimist otsustasin tõepoolest ka vanamuusika osakonda astuda. Veebruari lõpus ootabki mind ees barokkviiuli eriala magistrikontsert.


Ning lisaks veel hoopiski muusikafüsioloogiaõpingud. Eestikeelsetes sõnastikes ei ole seda teadusharu veel kirjeldatudki.

Muusikafüsioloogia ehk muusikute vaimne ja füüsiline ettevalmistus laval esinemiseks kätkeb endas järgmisi elemente: pingevabam pillimäng (ergonoomika ja teadlikkus kehast), kehaline vastupidavus ja võimekus, kommunikatsioon (publiku, lavapartneri, kaasteeliste, iseendaga), kehakeel, kontsentratsioon ja fookus, motivatsioon, enesekindlus/eneseusk, valmidus kehalise ja vaimse stressiga toime tulla, eneseregulatsioon (võime kohandada oma mõtteid, tundeid ja käitumist), eesmärkide seadmine ja elluviimine, lavaline ajastamine, kõlavärvide ettekujutus ja ette kuulamine, aja planeerimine, efektiivne harjutamine (sealhulgas mentaalne harjutamine ja visualiseerimine), eneseanalüüs, läbipõlemise ennetamine, ja see loetelu ei ole lõplik. Muusikafüsioloogina annan muusikutele vaimseid ja füüsilisi harjutusi, kuidas lavanärv musitseerimisrõõmuks pöörata.


Kas kokkupuude muusikafüsioloogiaga tekkis sul isiklikust vajadusest või oli see pigem juhus?

Kokkupuude muusikafüsioloogiaga tekkis Viini muusika ja kunsti privaatülikoolis pärast sinna õppima asumist. Seal pakuti erinevaid õppeaineid nagu näiteks mentaalne treening, Körperarbeit ehk kehatöö, performance coaching ehk esinemistreening. Sain sealt interpreedi ja inimesena tervikuna suurt tuge, sellest tekkis ka soov oma teadmisi ja oskusi edasi arendada. Kõigepealt läksin õppima Viini Feldenkraisi instituuti (Feldenkraisi meetod on keha liikumise ja mõtete suunamise õpetus, millel on palju ühiseid jooni Alexanderi tehnikaga). Aasta pärast soovitas üks ülikooli õppejõududest mulle muusikafüsioloogia õppekava MDW-s (Viini muusika ja kujutava kunsti ülikool), seejärel otsustasingi sisseastumiskatsed just sinna teha.  MDW muusikafüsioloogia õppes oli meil 13-liikmeline grupp ja 14 õppejõudu. Iga õppejõud on oma ala absoluutne ekspert, õppeaineid oli psühholoogiast anatoomiani.

Mäletan muusikakeskkooli ajast, kuidas paljud potentsiaalsed muusikud kahjuks muusikaga ei jätkanud, sest ei teatud, kuidas lavanärviga toime tulla. Niisiis rakendan muusikafüsioloogia printsiipe interpreedina ise ja annan oma teadmisi edasi kaasteelistele.


Külmhigised käed, pekslev süda, pindmine hingamine, õõnes tunne kõhus, värisevad põlved – küllap tulevad need aistingud tuttavad ette pea igaühele, kes on kontserdil üles astunud, aga sarnased tunded võivad meid vallata ka näiliselt palju lihtsamates (avalikes) suhtlusolukordades. Esinemisärevust kiputakse seostama negatiivsega, isegi hirmuga.

Inimese aju ei ole saja tuhande aasta jooksul oma ülesehituselt ja funktsioonidelt muutunud. Lihtsustatult: kui muusik lavale astub, oleks ta justkui jälle metsas, kus pimedusest välguvad ähvardavalt vastu kiskjate silmad ja elu on ohus. Olgugi et otsest riski tegelikult ei ole, kardavad muusikud kolleegide arvamust, näiteks hukkamõistu vale noodi puhul. “Äkki ma jään nüüd tööst ilma? Äkki mind ei kutsutagi enam esinema? Äkki ma ei saagi muusikuna leiba teenida?” Need on vaid killukesed tekkida võivatest mõtetest. Kui negatiivsete mõtete jadal lasta lõpuni minna, siis see jõuab ilmselt millegi taoliseni, et “Ma lõpetan silla all, ilma töö ja lähedasteta, ja rotid purevad mu surnuks.” Ehk siis meie ürgses ajus taandub ohuolukord surmahirmule.

Kui öelda interpreedile, et ära mõtle, mis kõik võib halvasti minna, siis on üsna tõenäoline, et tema mõttemustrid seeläbi ei muutu, aga vaja oleks just uusi, toetavaid mõttemustreid. Minu eesmärk on õpetada muusikutele tehnikaid, kuidas pöörata ärevus elevuseks ja kuidas saada tähelepanu hirmult rõõmule. See ei tähenda, et me hirmudest ei räägiks ja neid lahti ei mõtestaks – minu jaoks on oluline perspektiivi muutus.

Aistingud, millele sa juba tähelepanu pöörasid, annavad jällegi märku, et meie keha ja vaim valmistuvad esinemiseks. Näiteks jookseb muusik veel enne esinemist korduvalt tualeti vahet, sest inimese keha ei taha esinemise ajal seedimisega tegeleda, vaid töötab selle nimel, et veri oleks eelkõige peas. Käed hakkavad värisema, sest üleliigne pinge lihastes tahab välja saada ja see on keha viis olukorda reguleerida. Teisalt ei ole värisevad käed ja põlved asi, mida me tahaks lavale kaasa võtta. Siin tuleb kasuks oskus, kuidas oma keha heas mõttes manipuleerida ja milliseid harjutusi enne lavale minekut teha, et end esinedes kindlalt tunda.


Täpse nooditeksti esitamine näib üks objektiivseid viise, mille abil teatava teose mängimise (või üldse pillimängu) oskust hinnata. Hirm eksimise ees on inimlik. Mis seda põhjustab?

Kui palju on sul olnud kontserte, mille kohta saaksid öelda, et kõik õnnestus 100%?Minu jaoks on õnnestunud kontsert see, kui muusik saab edasi anda oma interpretatsiooni teose sõnumist, jutustada lugu. Otse loomulikult on selleks vaja esmalt tehnilist võimekust ja täpsust. Mind ei sega, kui muusikul juhtub viperusi, külmaks jätab aga mehaaniline mäng.

Suur hirm eksimise ees juba klassiruumis näitab, et puudu on turvalisest keskkonnast. Eksimine on õppetöö ülioluline osa. Saksa keeles Fehler ehk viga on edasi arendatult etwas fehlt ehk midagi on puudu. Puudu võib olla harjutustunde, aga eksimusi põhjustavad ka magamata jäänud ööd või hoopis midagi kolmandat.

Viga näitab, millele veel tähelepanu pöörata. Vigade tegemine on midagi, mida me inimestena peame uute oskuste või teoste omandamiseks läbi tegema.


Kuigi võime endale öelda, et eksimus ei ole kuidagi eluohtlik, on samuti halvava toimega häbi- ja piinlikkustunne: “Mida teised küll minust arvavad, kui mul selle vaikse, lõputult pika noodi ajal poogen käest kukub?” Ja see mõte muudkui keerleb peas ja saab jõudu juurde, et järjest suuremaks paisuda, lõdvestumine ei tule sel hetkel meeldegi. Mida me pillimängu ajal võiksime mõelda ja milliseid mõtteid võiksime püüda tõrjuda?

Ärevusega järgnevale kontserdile mõeldes harjutame seda sama ärevust endale ka sisse, ja ennäe, see tunne tababki meid laval. Võiksime mõelda, kuidas tahame end laval tunda, ja lisaks nooditekstile ka seda tunnet sisse harjutada. Näiteks sisendada endale, et olen rahulik, keskendunud ja vaba. Mis tunne on olla rahulik, keskendunud ja vaba? Mis tunne on seda tunnet enda kehas kanda? Need märksõnad saab muidugi kohendada endale sobivaks ja lisaks harjutada igapäevastes situatsioonides, mitte vaid harjutusklassis, sest inimene on tervik.

Tulles küsimuse juurde “Mida teised küll minust arvavad, kui mul selle vaikse noodi ajal poogen käest kukub?” – kujutame ette situatsiooni, kus sul päriselt kukubki poogen maha. Publik muutub ilmselt ärksamaks ja vaatab huviga, mis just juhtus. Kolleegid lähevad hetkeks pingule, aga on mõistvad ja kaastundlikud. Võimalik, et leidub ka mõni pahatahtlik, kes õela kommentaari või pilgu viskab, aga ilmselt pole see inimene väärt seda ressurssi, et tema sõnu endaga kaasas kanda. Tasub selg sirgu lüüa, ise olukorra üle naerda ja eluga edasi minna. Keskendu sellele, millele saad keskenduda, sest see võime on üksnes sinu enda kätes.

“Õiglase valiku jaoks on teie kõigi testülesanne sama: ronige puu otsa.” Pilt Hedi Mileki tunnist MDW-s.

Väga palju on mõtlemises kinni, sellega saame endale nii kahju kui kasu teha. Mõne aasta eest kuulsin psühholoogias tuntud rehkendust, et ühe negatiivse mõtte elimineerimiseks on tarvis viit positiivset mõtet. Kas nõustud?

Nõustun, aga number viis on suhteline. Vahel on vaja kakskümmend korda õpilasele meelde tuletada, et ta on õigel teel. Oma klientidel palun tihtipeale pidada harjutuspäevikut. Küsimusele “Mis ei läinud täna nii hästi? Miks?” leitakse vastus viivitamatult, küll aga tekib raskusi küsimustega “Mis läks hästi? Miks? Ja mis läks veel eriti hästi?”

Jällegi tuleb mängu meie iidne aju, mis on meid ohtlikest olukordadest säästmiseks keskendunud negatiivse märkamisele. Selleks et argipäevas oleks rohkem värve kui must, vajab meie aju järjekindlat meeldetuletamist, mis on positiivne. Kusjuures seda tehnikat oma õpilaste peal kasutades näen, kuidas nad on motiveeritumad ja enesekindlamad.


Millal algab esinemiseelne töö iseendaga? Kontserdihommikul on vist hilja?

Jah ja ei. Tuleb meelde olukord tuurilt, kus üks muusik küsis nõu, kuidas paremini kontserdisituatsiooniga toime tulla. Tegime paar tundi enne kontserdi algust mentaalseid ja füüsilisi harjutusi. Interpreet oli väga tänulik, ettekanne läks suurepäraselt ning need harjutused jäävad tema repertuaari. Esinemiseelne töö on muidugi protsess ja vajab igapäevast harjutamist nagu pillimängki.


Kätega harjutamisele lisanduvad teatud pilliõppe etapis nn peaga ehk teadlik ning mentaalne ehk pillita harjutamine. Ajuteadlane Jaan Aru on juba pikemat aega rääkinud sellest, kuidas füüsiline tegevus toetab vaimset, aitab õpitul paremini kinnistuda. Nii et näiteks kiire jalutuskäik peale seda, kui pea on n-ö täiesti tühjaks harjutatud, võiks aidata vaimsel kaevul taas täituda. Mis rolli näed sina pillimängija füüsise arendamise juures?

Visualiseerimine ja mentaalne harjutamine on väga olulised töövahendid. Need aitavad olukordades, kus ei ole võimalik instrumenti füüsiliselt katsuda, ja need on ka vahendid, mis aitavad vältida ülemängimist. Füüsiline aktiivsus peaks olema osa harjutustundidest. Kehaline liigutamine suurendab vastupidavust instrumendi taga ning on vajalik tugi meie vaimsele tervisele. Puhkus ja töö peaksid olema tasakaalus, siis suudab inimene oma täit potentsiaali kasutada. Harjutamisel õpitu kinnistub alles magades ja puhates, niisiis unetundide arvelt pole mõtet harjutada. Ja veel mõttelõnga jätkuks – haigena lavale minna ei tohi! Üks minu kunagine kolleeg mängis palavikuga soolokontserdi, ta lihased said kõvasti kannatada ja sellest tekkisid omakorda nii tõsised probleemid, et paraku pidi ta endale uue ameti valima.


Ega kolleegide ja sõpradega üldiselt väga palju esinemisärevusest või sellega kaasnevast ei räägita. Küll aga on minul kaaslastega jutuks tulnud kummaline fenomen, et olgu esinemistepagas kui suur tahes, esinemisjulgus kipub suurema pausi puhul justkui maha kuluma. Väljast ei pruugigi midagi aru saada, kuid enese sees käib heitlus negatiivsete sundmõtetega.

Esinemisärevus on loomulik! Seda tuleb ette ühel või teisel kujul enamikul inimestest. See ei tohiks olla tabuteema. Seepärast tahaksingi öelda: räägime sellest ja toetame üksteist!Võimalik, et vaikimise taga võib olla hirm info ärakasutamise ees.

Muusikute maailm on väike ja ma siiralt usun, et igaühel on võimalus leida selles oma koht. Austrias õppides sai kohe selgeks, et olen üks tuhandetest viiuldajatest. Ma olen ääretult tänulik oma õpetajale Henja Semmlerile, kes õpetas, et tähtis on keskenduda iseendale ja oma potentsiaali välja arendamisele, anda endast parim ja öelda, mis mul öelda on. Ning et kaasmuusik on kolleeg, kellega koos jõuab kaugemale, mitte keegi, kellele kanna peale astuda.

Tihtipeale võib oma muremõtete väljaütlemine, teise kolleegi kogemus või toetav sõna olla olukorraga toime tulemisel suureks abiks. Kui parasjagu toetavat kolleegi võtta ei ole, aitab sundmõtte aktsepteerimine: “Ahhaa, mul tuli selline mõte, huvitav.” Ja endalt küsimine: “Kas ma olen varem sellise olukorraga toime tulnud?” Professionaalse muusiku puhul on vastus tõenäoliselt “jah”. Kõik oleneb ka toonist, seda saab jällegi võtta õhinaga: “Ma pole nii ammu üksi / nii vastutusrikkas rollis / sellist repertuaari esitanud! Lahe, saan end jälle proovile panna.”


Aitüma, Lisanne, et saime mõtteid vahetada. Edu sulle ning loodan, et saad muusikafüsioloogina juba varsti meie muusikuid toetada!

Mul on hea meel, et selleks on juba võimalusi avanenud. Olen käinud Viimsi ja Saku muusikakoolis õppejõududele koolitusi andmas. Eelmisel aastal oli rõõm juhendada Pärnu muusikafestivalil ja Haapsalu varajase muusika laagris noori artiste. Ka sel suvel avaneb võimalus tulla Pärnusse, kuhu mind on kutsutud Järvi akadeemiasse individuaaltunde andma ja loenguid pidama. Olen valmis juba enne suve huvilistele kokkulepitud ajal praktilisi näpunäiteid jagama. Aitäh, Mari, sulle intervjuu eest ja kohtumisteni!

585 views

Comments


bottom of page