Karmen Rõivassepp Quartet. “Breathe”


Karmen Rõivassepa vastset plaati korduvalt kuulates jääb esimesena kummitama lugu “Breathe” (eesti k “Hinga”). Järelikult on album õige pealkirja saanud. Hingamine on inimeksistentsi (ja eluslooduse) sedavõrd loomulik osa, et me seda enamasti tähele ei pane. Tähelepanu pöörame hingamisele siis, kui laulmist õpime või joogaga tegeleme, või kui hapnik näiteks kõrgmägedes või vee all otsa saama hakkab. (Vee all hingamisest unistab Rõivassepp teksti autorina plaadi avaloo “Vastuvoolu uju” alguses.)

Sama loomulikuna kui hingamine kostub minu kõrvadele Karmeni hääl. Erinevates arvustustes on seda kiidetud, mina ei pane seda aga õieti tähelegi, märkan vaid, et Rõivassepp on “heleda jaalega” nagu Vargamäe Krõõt. Vahel, kui Karmen lihtsalt la-la-la silpidel improviseerib, mõjub see kombinatsioonis tema heledakõlalise häälega lapsemeelselt siirana ning on kohati veidi naljakas ka. Mõnele laulule selline lähenemine just sobibki.

Enamasti on aga hääletämbri asemel palju huvitavam kuulata, mida ja kuidas Karmen häälega edasi annab, seda enam, et ta pole nende vokalistide killast, kes oma hääle ilu või eripära kuidagi spetsiaalselt ära kasutama või rõhutama ruttaks. Rõivassepp kasutab oma häält pigem ühe instrumendina teiste hulgas, lauljana on ta eelkõige enda kui helilooja-laulukirjutaja ja arranžeerija teenistuses. Huvitav on kuulates jälgida ja mõistatada, mis on laulu sündimisel tekkinud enne, kas viis või sõnad, ning kuidas tekst viisi loomist või vähemalt laulmismaneeri mõjutanud on. Näiteks Liis Reisneri sõnade ja Karmen Rõvassepa muusikaga laulus “Even the night” laskub meloodia keerutades nagu kosmiline tolm, millest parasjagu lauldakse, või tõuseb laulu viimases fraasis koos sõnadega “even the night is dark no more” üles, otsekui (päikese)valguse poole.

Kokkuvõttes on tegu väärt albumiga, vaatamata eklektilisusele, mida eri keeltes laulmine ning originaalloomingu kõrval eesti rahvalaulu “Kiik tahab kindaid” kavva võtmine kaasa toob.



50 views