top of page
Writer's pictureIa Remmel

Karmen Rõivassepp: kirjutan endast välja, mis mul sees on


FOTO MARTIN DAM KRISTENSEN


Karmen Rõivassepa nüansirikas hääl lummab. Tema esituses on palju tundlikkust kuni haavatavuseni välja. Ta muusika on väga vahetu, siiras, avab julgelt oma kõige sisimat maailma, ei pelga näidata ka valu ja kurbust. Võiks öelda, et Karmen on kujundanud välja väga isikupärase stiili, mis kõnetab kuulajat otse südamest südamesse, on hinge puistav ja puhastav.

 

Muusika juurde jõudmise teid on kergemaid ja raskemaid. Kuidas sinul oli?

Mul ei läinud see kuidagi raskelt. Meie peres armastatakse muusikat, nii oli muusika minuga praktiliselt sünnist saati kaasas. Õed ja vennad on kõik muusikakoolis klaverit õppinud ja mina noorima lapsena läksin ka sama teed. Laulmisega hakkasin varakult tegelema, osalesin väikestel lauluvõistlustel ja klaverikonkurssidel, nii et varasest peale olin juba muusika sees. 

 

Palju sul vendi ja õdesid on?

Üks õde ja kolm venda, meil on suur pere.


2014. aastal Valgas. FOTO SCANPIX / ARVO MEEKS / VALGAMAALANE

Mismoodi on üles kasvada suures peres, see võib olla põnev?

Ma arvan küll, ei ole üksiku lapsena kunagi kasvanud (naerab), on palju suhtlust ja palju võimalusi kokku puutuda igasuguste asjadega, ka kultuuri osas, sest nii palju on erinevaid inimesi, erinevaid huvisid, mis mõjutavad.

 

Ütlesid, et sul on hästi muusikalembene perekond – mis ala inimesed su vanemad on?

Muusikainimesed nad küll kumbki pole: ema on rahandusalal ja isa on arst, kirurg Valga haiglas.Aga isa perekonnas on muusika ikka aukohal olnud, alates tema isast, kes oli kirikukoori juhataja-köster ja sealt juba on muusikahuvi edasi kandunud. Isa mängib akordioni ja laulab väga hästi ning teda huvitab kõik, mis muusikaga on seotud. Emast võibolla on muusika natuke kaugemalt mööda käinud, aga tema ema oli hea laulja ja tal ka olid perekonnas igasugused muusikalised ettevõtmised kogu aeg olemas.


Kust on pärit Rõivassepa nimi, kas see on vana nimi või eestistatud?

Väga vana ei ole, eestistatud ka ei ole. See nimi anti XX sajandi alguses mu isa vanaisale, kes pidas Petserimaal rätsepaametit. Algul kirjutati nimi ühe s-iga – Rõivasepp, aga hiljem hakkas dokumentides tehtud kirjavea tõttu olema kahe s-iga.


Oled pärit Valgast – millise hõnguga linn see on? Nägin hiljuti vana fotot suurest ja uhkest Valga seltsimajast “Säde”, see avaldas muljet.

Valga on ju linn kahes riigis, seal saab hüpata üle piiri kohe välismaale. Kui veel Schengeni lepingut veel ei olnud, oli päris uhke minna passiga üle piiri Läti poolele.Aga vanaaegset hõngu ma linnast kuigivõrd ei mäleta. Nüüd on hakatud ajaloolisi muinsuskaitse all olevaid maju renoveerima, aga kui mina seal elasin, olid nad küllaltki räämas. “Säde” seltsimaja hoones on nüüd Valga muuseum. Mingil ajal oli seal ka muusikakool. Minu ajal oli muusikakool aga juba Kesk tänava majas, mis on ka ajalooline hoone.

Valgas olid minu jaoks kõik võimalused end arendada olemas – muusikakooli kõrval sai seal käia igasugustes huviringides, olid tantsurühmad, kunstiringid – kes tahab, saab seal väga mitmekülgselt oma huvidega tegelda.

Põhikoolis käisin Valgas, aga edasi läksin juba Tartusse Mart Reiniku gümnaasiumi. Õed ja vennad olid mul ees ka kõik läinud kodust välja teise linna gümnaasiumisse, nii et mina nende jälgedes.


Tartu ajal tuli muusika osas sinu ellu Ursel Oja oma laulustuudioga Ülenurmes, tema oli siis nagu laulmise osas sinu “ristiisa”?

Nii võib vast öelda küll. Laulnud olin ma ju kogu aeg ja mul oli Valga muusikakoolis väga tore õpetaja Lenel Rand, aga suurem džässipisik tekkis Urseli juures. Sel ajal oli juba igasuguseid võimalusi internetist muusikat kuulata, nii et leidsin sealt üles nii džässi kui ka Ladina-Ameerika, Brasiilia muusika.

 

Kes internetist kuuldutest eriti muljed avaldasid?

No eks esimesed on ikka Ella Fitzgerald, Louis Armstrong, nendest sai kõik alguse. Hiljem veel Brasiilia nimesid, nagu João Gilberto ja Tom Jobim, sellist muusikat kuulasin väga palju. Lõpuks jõudsin tantsumuusikani välja, kuulasin diskot ja house’i, igasugu erinevaid asju.

 

Kuidas Ursel Oja sinuga töötas, millega ta oma õpilasi mõjutab?

Ta oskab hästi valida inimesi, keda kokku panna. Olime kõik väga sõbralikud, samas eri natuuride ja häältega. See kõik mõjutas nii stiililiselt kui hääleliselt. Minu ajal olid seal Anett Kulbin, Indrek Ventmann, Mari Ronimois, Liis Reisner, Katrin-Merili Poom, kes nüüd on Prantsusmaal. Meil oli vokaalansambel ja kui oli vaja instrumentaalansamblit, siis Ursel kutsus omi sõpru mängima ja kuna ta oli ka Elleris, siis sealt ta haaras kaasa ka nooremaid, kes seal parasjagu õppisid. Oma bändi me otseselt kokku ei pannud, aga Ursel arendas väga palju vokaalselt. Nii sain julgust üldse midagi teha ja minu jaoks oli hästi oluline, et õppisin improviseerima.


Kas tajusid juba nagu seal, et see võiks olla sinu tee?

Kui hakkad muusikaga varakult tegelema, siis alati on kuskil see unistus. Tundus loogiline, et see võiks olla minu ala. Kuigi algul mul väga konkreetset arusaama ei olnud, mida tähendab muusik olla, see oli pigem et – roosad prillid peas hakkan lauljaks.


Kas muusika kõrval huvitasid ka muud asjad, mida samuti kaalusid?

Mõtlesin, et käin gümnaasiumi lõpuni ja eks siis ole näha. Sealt oleks ju saanud minna ülikooli ükskõik mis erialale. Mu isa, õde ja üks vend on arstid, mul oleks olnud ka see võimalus. Aga siis vanemad ütlesid, et tasuks ikkagi proovida, kuidas selle muusikaga on. Kõike muud annab hiljem ka õppida, aga muusikaga on targem kohe edasi minna, praegu areneb kõige kiiremini. Nii ma jätsin endale kõik kaardid lahti, aga tegin katsed ka muusikaakadeemiasse. See oli 2011. aastal, sain sisse.


Esinemas "Jazzkaarel". FOTO RENE JAKOBSON

Kuidas su õpingud akadeemias kulgesid?

Mu õpetajaks sai Kadri Voorand, kes oli just värskelt sinna tulnud. Ta on ise aktiivne artist ja sel ajal oli tal karjäär juba suurel tõusuteel. Ta on nii äge inimene ja tema juures õppimine pakkus palju inspiratsiooni.Ta tabas ära, mida mul parasjagu vaja oli, ja see oli hääletehnika. Me tegelesime sellega ikka päris korralikult. Ta aitas ka improvisatsioonist mul hakata paremini aru saama.Olin siis 18-aastane, arg väikelinna tüdruk. Kõike kartsin – inimesi, olukordi, avalikke esinemisi. Minu jaoks oli see üldse nagu katsetuste aasta, et kas muusika on üldse minu jaoks. Aga seal hakkasin mõistma, et tahan minna ja vaadata, mida välismaal tehakse. EMTAst oli võimalik minna vahetusüliõpilaseks ja nii ma saatsin paberid Rootsi, Soome Sibeliuse akadeemiasse ja Taani Aarhusi akdeemiasse. Aarhusis võeti mind avasüli vastu: tule ja veeda aasta siin. No ja see aasta venis päris pikaks.


Milline Taani keskkond on?

Ega ma minnes Taanist kuigi palju ei teadnud, olin kuulnud rohkem Soome ja Rootsi kohta. Minu teadvuses oli Taani selline pisike riik, kaardil ka minu jaoks geograafiliselt kuskil pimedas nurgas. Mõtlesin, et lähen, olen aasta ära ja vaatan, kui selle aja jooksul ei teki äratundmist, et muusika on minu jaoks – sest Eestis mul seda eriti ei olnud tekkinud –, siis tulen tagasi ja lähen Tartusse ülikooli. Taani akadeemias on keskkond veidike teistsugune kui meie muusikaakadeemias. Seal on palju rohkem inimesi, kursusel mitu bändi, erineva taustaga inimesi koos, kes teevad nii džässi kui ka popmuusikat, rocki, metal’it ja mida kõike veel. Sama katuse all on seal ka klassikaosakond.

Esimesest päevast peale pandi mind musitseerima – kohe mingisugused projektid, esinemised, leiad need inimesed, kellega hakkad suhtlema, kellega samamoodi mõtled või kes on sinuga samas seisus, et nad täpselt ei tea, mida nad tahavad. Eestis olid kõik, kellega ma kokku puutusin, valdavalt minust neli-viis aastat vanemad, kas Otsa või Elleri kooli kogemusega, neil olid juba mingid bändid tekkinud, oma mängud ja kontserdid. Taanis võibolla kohtasin rohkem inimesi, kellel endas selgust veel ei olnud nagu mul endalgi.



Oma kvartetiga: Simon Eskildsen, Adrian Christensen ja Daniel Sommer.

Erinevates maades, nagu näiteks Prantsusmaal või ka Inglismaal, ei pääse kuigi kergelt ühiskonda sisse ja ei võeta ka kergesti omaks. Kuidas Taanis sellega on?

Taanlased on avatud inimesed ja nendega on võrdlemisi lihtne suhelda. Sa ei õpi neid neid küll kiiresti sügavamalt tundma, aga igapäevane suhtlus on mugav ja kerge.Keele selgeks saamine võtab muidugi aega. Taani keel on häälduse poolest keeruline, kuigi võibolla grammatiliselt mitte nii väga, seal on sarnasust inglise keelega. Aga häälduse osas läks viis-kuus aastat, enne kui üldse julgesin hakata rääkima ja et see muutuks igapäevaseks suhtlemiskeeleks. Ma olen loomult pigem arg ja julgen rääkida siis, kui mul on asi selge. Aga ega keel enne selgeks ei saa, kui sa ei räägi.Muidugi on seal alati võimalik ka inglise keeles suhelda. Taanlased kõik oskavad inglise keelt ilma probleemideta. Võibolla tekkis 11 aasta jooksul paar-kolm olukorda, kus inimesed ei osanud inglise keelt.


Milline on see kuulus Taani hygge, kas see seal ka väljendub?

Küllap vist! Nii nagu meilgi. Kui kaks kolmandikku aastast on pilvine või vihmane, siis pead endale leidma õdususe selles ilmas ja kliimas. Aga mis ma tooksin välja: taanlased võtavad elu natuke rahulikumalt, elutempo on aeglasem kui Eestis. Näiteks pärast gümnaasiumi ei pea kohe kiirustama ülikooli: on võimalus võtta igasuguseid kursuseid, et ennast ühel või teisel alal arendada. Või töötad pool aastat, kogud raha, lähed reisima ja maailma avastama. Eestis on tavaline minna gümnaasiumist kohe ülikooli ja sealt kohe tööturule; Taanis tekib neid vaheetappe rohkem, antakse aega ennast rohkem tundma õppida.

Eestis pead nagu kõike kiiremini tegema, kohe laksust pead teadma, kas tahad seda või teist, kui ka tegelikult ei tea. See elust läbi tuhisemine, nagu Eestis, seda ma Taanis sellisel määral ei kogenud.

Muusika õppimisega on samamoodi. Proovid ja vaatad, mis edasi saab. Võibolla selline õppimine pole alati nii produktiivne, võib juhtuda, et käiakse tunnist tundi ja kodutööd on tegemata. Ühest küljest on tore, et oma vaimset tervist hoitakse, aga teisest küljest jälle tekib aeg-ajalt küsimus, et mis on siis su eesmärk või kuhu sa tahad liikuda?

 

Palju Taani aastaid nüüd kokku tuleb?

11 ja ega ma ole seal sidemeid katkestanud. Praegugi olen seal kontserdituuril. Taanis olen kokku saanud inimestega, kes mu ellu on jäänud – eelkõige oma kvartetiga: Simon Eskildsen, Adrian Christensen ja Daniel Sommer, kellega alustasime 2017. aastal, tegime kaks albumit. Sealt kõrvalt oli mul igasugu koostöid seoses erinevate projektidega kas laulja, helilooja või arranžeerijana. Nüüd hiljem olen teinud ka bigbändi muusikat ja sealt kõrvalt olen juba ise olnud ka bigbändi dirigent.

 


Karmen ja publik. FOTO RENE JAKOBSON

Džässi jälgides torkab silma, et stiilide ja voolude osas on pilt kirev. Millise stiili alla sinu muusika võiks paigutuda?

Katusnimetus võiks vast olla kaasaegne džäss, kus on kindlasti elemente traditsioonist – mulle väga meeldib standarddžäss, sellega ma olen üles kasvanud. Aga muusika, mida ma ise kirjutan, on ikkagi nüüdisdžässi võtmes. Nüüd hakkab juurde tekkima ka järjest rohkem elektroonilisi elemente. Kevadel tuleb mul välja album “Wonder Who” jazztronica bändiga Abekejser minu lugude ja arranžeeringutega.


Sinu suured preemiad on tulnud heliloojana. Kuidas džässmuusikas helilooja töötab ja kust inspiratsiooni saab? Kui detailselt on lood noteeritud?Klassikaga võrreldes on džässis palju loogilisem, et hakkad ise muusikat kirjutama. Kui tahad selles valdkonnas mitmekülgselt tegutseda, siis ühel hetkel see hetk saabub nii või teisiti.

Inspiratsioon tuleb mul eelkõige meeleseisunditest ja emotsioonidest. Kirjutan sellest, mis tunne mul parasjagu sees on, kirjutan selle nagu endast välja. Või mõtlen muusika kaudu lahti mingeid lahendust otsivaid küsimusi.Oma lugudel panen meloodia, sõnad, akordid suhteliselt detailselt kirja. Muidugi arendame neid alati ka edasi koos nendega, kellega ma mängin – lood ei ole selles mõttes nagu kivisse raiutud.


Kust tulevad sõnad sinu loomingule?

Üks allikas on kindlasti Eesti luule. Aga üldiselt on mul sõnadega keeruline. Kui parasjagu inspiratsioon peal on, üritan võimalikult palju ideid üles kirjutada, vaatan sünonüümisõnastikust variante, katsetan metafoore. Mu lähedane sõbranna Liis Reisner kirjutab häid sõnu, kui hätta jään, siis pöördun tema poole. Olen vahel ka rahvalaulu kasutanud – näiteks plaadil “Breathe” on “Kiik tahab kindaid”.


Eesti Muusikaauhindadel - Aasta jazzplaat. FOTO KALEV LILLEORG

Su viimane album “Ambivalence” Aarhus Jazz Orchestra’ga pärjati tänavu Eesti Muusikaauhindadel aasta džässialbumi tiitliga. See on meie kõige suurem plaadiauhind – mis muljed sul sealt olid?

Ma ei olnud varem selle üritusega kokku puutunud ja oli võimas ja uhke gala. Leian kindlasti, et on väga oluline muusikuid niimoodi esile tõsta.

Kõige suurem tähelepanu on seal muidugi popartistidel, see on mõistetav, aga tore, et meie, džässiartistid, oleme seal ka oma koha leidnud.

 

Räägime natuke “Ambivalence’i” plaadist lähemalt. Milliste mõtetega sa selle kokku panid?See oli minu jaoks väga suur ettevõtmine, ma ei olnud varem nii professionaalse koosseisuga töötanud, ikka rohkem mõttekaaslaste ja sõpradega. Hirme ja kõhklusi oli palju, et kas saan ikka hakkama. Aga just julgus midagi suurt ette võtta andis viimaks hea tulemuse.Albumi märksõna on vastavalt plaadi pealkirjale ambivalentsus. See on kahe maailma, kahe vastandi kokkupõrge. Ilusad, lihtsad meloodiad vastanduvad sinna ümber loodud keerukamate murenevate harmooniatega. See on nagu jõukatsumine hea ja halva, looduse ja tehnoloogia vahel.


Kindlasti ka finantsilises mõttes oli sellise suure kollektiiviga albumit keeruline teha. Kust said toetuseraha? Eestis on see alati üks paras tegemine ja peab tihti lisa korjama Hooandja abil.

Taanis on hästi palju fonde, kust raha küsida. Mingi omavastutus peab ka olema, aga 90% ulatuses sain kulud fondidest kaetud.

Meil oli orkestriga kokkulepe, et nemad maksavad muusikute ja stuudiolindistuse eest, minu kanda jäi miksimine, masterdamine ja kogu hilisem produktsioon.


Said sama plaadi eest ka aasta džässihelilooja tunnustuse Taanis. Väga suur asi, et Eesti artist saab välismaal sellise olulise preemia.

Mulle on kõik need tunnustused on olnud erakordselt tähtsad. Muusikat tehes tuleb ikka hetk, kui teed oma asja, aga tekib nagu tupik ning enam ei taju, kas see on ka küllalt hea ja kuhu ma siis olen välja jõudnud. Siis on väga oluline, et märgatakse. Kui need preemiad hakkasid tulema – kõigepealt “Jazzkaare” aasta džässihelilooja, seejärel Taani preemia ja siis Eesti Muusikaauhindade aasta džässiplaat –, oli mul ikka hästi, hästi hea meel, et mu muusikat on tähele pandud ja mu töö on vilja kandnud.


Kas oled Taanis ka Maria Faustiga kokku puutunud või temaga koostööd teinud?

Kahjuks ei olegi. Asume ka erinevates linnades – tema Kopenhaagenis, mina Aarhusis. Meie ringkond on erinev ja stiililiselt teeme üsna erinevaid asju: tema on rohkem selline eksperimentaalne, mina kipun jääma meloodilisse džässi valda. Lihtsalt meie teed ei ole ristunud.

 

Olete mõlemad Taani tugevaid jälgi jätnud.

Jah, see on suurepärane mõelda, et oleme Taanis nii palju huvi pakkunud. Ju meie, eestlaste muusikas on nagu mingi teistmoodi nüanss või idee, mis seal omapäraga välja paistab. Või on ehk asi ka tööeetikas?


Kuidas Eesti džässielu sulle Taaniga võrreldes tundub, kui rikkalik see on või kui heas seisus?Eesti džässielu suunad on Taaniga üsna sarnased, hästi mitmekesine, on palju eri stiile ja stiilide sulandamist. Aga mis võiks olla suurim vahe või erinevus … Võibolla see, et Taanis on džässipublikut palju rohkem kui Eestis.

 

See on huvitav tähelepanek. Mis võiks selle põhjuseks olla?

Taanis on džässil väga kaugeleulatuv traditsioon ja Taanile oli ajaloolises mõttes soodne, et seal tegutsesid staarid Ameerikast, nagu Thad Jones, Oscar Peterson, Ben Webster jpt ja mängisid Taani muusikutega. Samal ajal oli Eesti raudse eesriide taga ja seda perioodi niisugusel kujul ei olnud.


Kuidas Eestis džässmuusikul esinemisvõimalustega on?

Nii “Jazzkaar” kui Eesti Jazzliit teevad suurt ja olulist tööd selle nimel, et esinemiskohti jaguks, et oleks publikut ja džässmuusikutel oleks väljundit. Jazzliit haarab veel kaasa ka väiksemad linnad, leiab esinemiskohad, kutsub publikut, et tekiks kogukonnad, kes džässi kuulavad. See töö ei ole kindlasti mitte lihtne kõiki neid koostööpartnereid leida ja publikut kasvatada.


Räägime nüüd praegusest ajast. Sa oled Taanist Eestisse tagasi tulnud. Mis selle otsuse tingis ja milliste mõtetega sa tulid?

Olin oma loominguga jõudnud nagu omamoodi paigalseisu. Lõpetasin suure projekti Aarhusi džässiorkestriga ja mõtlesin, et nüüd, kui ma selle olen ära teinud, kas peaksin tegema midagi veel suuremat? Kuidas ma siit nüüd edasi lähen? Ma ei näe hetkel, kuhu ma minema peaks. Pakuti tööd Elleri koolis ja avanes võimalus tulla koju, koduigatsus oli ka, ning otsustasin, et tulen tagasi. Andsin paberid ka Tartu ülikooli psühholoogiasse sisse, olen seal nüüd esimesel õppeaastal.


Miks valisid psühholoogia?

Meil kõigil on ju mingi arusaam psühholoogiast. Mulle aga pakub eriti huvi endale teadvustada meie käitumise igapäevaelu mustreid või mis psühholoogilised mehhanismid on selle taga, miks me ühte või teist teeme või kuidas inimestega suhtleme.

Olen oma muusikukarjääri jooksul kogenud, mida tähendab läbipõlemine ja ärevushäired. Tahtsin enda jaoks mõned asjad selgeks saada. Ja ka õpetajatöös, et saaksin vaimsetest protsessidest aru ja oskaksin märgata, kui õpilasel on probleem või tekib kriis, et ma tunneks selle ära ja oskaks teda mingil moel toetada.

Muusikul ei ole lihtne ette näha, mida hakkad tegema siis, kui õpingud on läbi. Muusikuelu on ühest küljest hästi loominguline, aga see ei ole ju mingitel kindlatel jalgadel – keeruline valdkond ennast ära elatada. Võid olla ideaalide ja ideedega muusik, aga ühel hetkel murrab elu sisse oma vajadustega. Paljud õpetavad, see on normaalne, sest see tagab kindla sissetuleku. Argielu küsimused ei kao ju ka kuskile. Mingi aeg oled selles voos, asjad toimivad ja sul on parasjagu tööd ja mänge. Aga küsimus on, kaua sa nii jaksad. Kõigist nendest mõtetest ajendatult ma siis võtsingi ka psühholoogiaõpingud siia kõrvale.


Läbipõlemine on tundlikul muusikul ju kerge tulema.

Selle hetke peab ära tundma ja oskama abi otsida. Mind aitas palju mu pere – sain tulla koju, kus minu eest hoolitseti. Kodu abiga tulin toime, aga teadmine, mis see oli ja mida peaks tegema, tuli alles hiljem. Aga jah, abi otsida või leida võib olla keeruline. Siis hakkasin ka nägema, et selliseid psühholooge, kes mõistavad, mida tähendab olla muusik, õieti ei olegi.

Vajadust nende järele aga kindlasti on, nagu ka sportlastel ja igasugustel sooritustega seotud aladel. Spordis on psühholoogiga koostöö loomulik ja aktsepteeritud, muusikas pole see veel normiks muutunud.


Kuidas sulle õpetajatöö meeldib?

Õpetada mulle väga meeldib. Mul on kokku kuus õpilast. Õpilased on hästi ägedad, andekad, töökad. Mul on hea meel olla selles osakonnas.Psühholoogiat õppima minnes alustasin uue haridusega, seal alles omandan teadmisi, aga õpetajatöös saan teha seda, milles olen kompetentne. Saan jagada oma energiat ja teistmoodi kogemusi, mis ma Taanist olen kaasa toonud. Vaatan ehk asjadele natuke teise pilguga.

Olen aru saanud, et õpetades on väga tähtis, et ei kaoks rõõm muusikast. Muidugi liiga pehme ei saa ka olla ja tööd tuleb teha, aga kui tunned, et nagu mingi blokk on ees, siis peab selle ära tundma, võtma aja maha ja lihtsast musitseerimisest rõõmu tundma.


Kas sul on olnud mingeid märgilisi raamatuid või autoreid, kes on olnud teatud eluperioodil olulised ja kust sa oled jõudu ammutanud?Kindlasti on selliseks autoriks minu jaoks Juhan Liiv. Tema luule on justkui pidepunkt, mis minuga algusest peale on kaasas käinud. Olen teda ikka lõputult lugenud. Mõned lood tema tekstidele on mul ka “Ambivalence’i” plaadil: “Ei näe enam” ja “Lauliku talveüksindus”. Mulle sobib tema sünge stiil, see kuidagi hästi sobitub minu loominguga, võibolla kuulen sealt midagi teistsugust, läbi oma prisma, mida plaadil kõlavas muusikas olen püüdnud välja tuua.


On sul harrastusi, mis toetavad sinu muusikuelu?

Neid on muidugi. Viimastel aastatel on selleks vähem aega jäänud, aga mulle metsikult meeldib looduses käia ja matkata. Meeldib joosta ja rulluisutada – igasugune selline tegevus, mis viib pulsi üles. Igasugune liigutamine või ka jalutamine tasakaalustab vaimset pinget, mis loominguga tegeldes nii või teisiti tekib.

 

Iseenesest Eesti muusikuid on välismaal õppinud ja seal üsna pikalt olnud, aga palju pole neid, kes oleks sinna jäänud. Maria Faust on Taanis, mõned Prantsusmaal, aga valdavalt on ikkagi enamik Eestisse tagasi tulnud.

Eks mingi hetk toovad teed ikkagi Eestisse tagasi. Mina võtan seda praegu nii, et mu baas on Eestis, aga paljugi minu muusikategemisest toimub väljaspool, kasvõi näiteks Taanis. Nii on minu jaoks hetkel ideaalne, sest nüüd ma saan Taanis teha täpselt ainult neid asju, mida ma väga tahan. Ja see annab mu muusikale rohkem hingamisruumi.

182 views
bottom of page