Kadri Leivategija

Eesti Muusikanõukogu preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest - missioonitundelise ja eesmärgipärase tegevuse eest muusikaelu ja -hariduse edendamisel.

Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta?

Muusika on minu elu lahutamatu osa, millel on igapäevaselt mitmed erinevad tahud. Mulle on muusika ammendamatu inspiratsiooniallikas, maailmatunnetuse osa, tasakaalu hoidja ja meele rahustaja. Oma töös koolijuhina pean oluliseks, et muusikaliselt andekad noored saaksid oma kutsumusega parimal viisil tegelda ja otsin lahendusi, et kõikjal üle Eesti jätkuks ka tulevikus instrumendiõpetajaid. Õpetajana saan sukelduda muusikasse ja otsida, kuidas noorele parimal moel avada muusika lõpmata avar maailm ja teha pillimängu õppimine vastupandamatult huvitavaks. 

Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile?

Veedan oma perega juba palju aastaid suved päikesepaistelises väikeses Kabli külas. Mingi seletamatu tõmme on selles justkui maailma äärekese peal asuvas pisikeses kohas Liivi lahe ääres. Korraldan seal 2007. aastast Kabli “Päikeseloojangu festivali”. Kammermuusika kontserdid paikkonna kirikutes, filmi- ja vestlusõhtud, sekka kammerlikku teatritki on olnud aastaid selle festivali sisu. Nüüd olen koos ehitusmeistritega renoveerimas meresõidukaptenite Kleinide perele kuulunud väärikat rehetare-tõllakuuri, et selles arhailises Kabli aidas avada järgmisel suvel oma XV festival ja täita see rikkaliku programmiga. Naudin selliseid toimekaid suvesid mere ääres kunstiinimeste seltsis.

Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda?

Muusikaelu sunnitud pausile minek pani otsima kõikvõimalikke uusi lahendusi, looma erinevaid rakendusi, veebikontserte-konkursse, nõudis kiiret kohanemist internetipõhise suhtlemisega ja virtuaalseteks kunstielamusteks jne. Kõik oli alguses päris põnev ja pani portaalides surfama, et sellest rikkalikust varasalvest endale meelepärast valida. Ja siis jooksis ühel hetkel juhe täiesti kokku. Kontserdielu ja muusikasündmusi ei saa asendada veebindusega, puudub suhe, kontakt, ühine ruum. Ma olen ikka seda usku, et tasapisi kõik taastub ja muusikaelu saab uuesti hoo sisse. Alates 1. juulist, kui saalid jälle avati, olen korraldanud kümmekond kammermuusika kontserti ja tajunud erilist õhkkonda ja tänulikkust võimaluse eest muusikat jagada ja sellest osa saada.