top of page

Ka väike võib olla suur


Festivali peakorraldaja Aare-Paul Lattik koos Adriana Babiniga.

Tänavu 13. korda peetud “bachFest” kuulub Tallinna muusikaelu püsivate sarjade hulka ja on uue aasta algusesse hästi ajastatud muusikasündmus. Festival asetub endastmõistetavalt Tallinna kui saksa kultuuritaustaga vanasse hansalinna ja tõstab õigusega aukohale reformatsiooniajastu valitseva pilli, oreli. Festivali on aastaid korraldanud kontserdiagentuur Ars Musica Estonica, tänavu võttis korraldamise üle Eesti Kammermuusika Ühing. Alates 2021. aastast on festivali kunstiline juht Aare-Paul Lattik. 


Saksamaal korraldatakse ligi 30 Bachi-teemalist festivali ja meilgi on Bachi teosed esinejate püsirepertuaaris. Teades, kui erinevates kooslustes ja seadetes armastatakse meil Bachi ette kanda, tekkis huvi, milline on seekord korraldajate visioon ja suutlikkus anda festivali väärikale nimele võrdväärne sisu. Leian, et valdavalt see õnnestuski, kuna kvaliteet ei pea alati väljenduma mahus ja kordaminekut mõjutavad mitmed muud tegurid. 


Festivalil mitmekesisust jagus, suuremad pidulikumad etteasted raamisid soolo- ja väiksemate koosseisude ülesastumisi, mis haarasid eriti siis, kui esitajatel oli selge nägemus ja kontseptsioon, mis mõjuvalt teostus. Sellest vaatepunktist tundub, et kõige mõjusamalt kandis festivali sisu Belgia pianist Julien Libeer soolokavaga “Hästitempereeritud dialoogid” Mustpeade majas, viies kuulajad läbimõeldud avastusretkele, kus interpreet ise kehtestas oma reeglid, näidates, et Bachi võib mõnikord leida sealt, kus seda kõige vähem ootame. Sissejuhatuseks mainis Libeer, et tema eesmärgiks on luua kujuteldav dialoogi Bachi ja hilisemate heliloojate vahel, kes olid temast inspireeritud, tuginedes mõnele ideele, kontseptsioonile või tehnikale. Kuigi Bachi teosed olid tsüklisse valitud mažoorset põhimõtet järgides ja dialoogipartnerid olid enamasti minooris, ei tundunud see olevat peamine valikuprintsiip. Nii kõlasid kahekõnes Bachiga isemeelne Beethoveni “Bagatell” c-moll ja Chopini väljapeetud “Mazurka” cis-moll op. 53 nr 3, kontrapunktimeistri Max Regeri kaanon kahele häälele in b, aga ka julge ja isegi provokatiivsete kõrvutustena Ligeti “Musica ricercata I”, mis keerleb järeleandmatult ühe a-noodi ümber, ning Schönbergi kuus väikest klaveripala op. 19, millest võis oletada viidet heliloojale kui saksa muusikatraditsiooni jätkajale atonaalsusest hoolimata. Kogu tsüklit raamis Bachi lihtne ja südamlik C-duur prelüüd, kuhu kuulaja lõpuks maabus otsekui turvalisse kodusadamasse. Libeeri Bachi-tõlgendus oli nauditavalt läbipaistva polüfooniaga, tema mängus oli mõnusat kergust ja seda iseäralikku vabadust, mida tunnetad interpreedist, keda ei kammitse nooditekst ja kellel seetõttu tuleb emotsionaalne side pilliga palju selgemalt esile – üllatuslikult esitas ta kogu kava peast. 

Belgia pianist Julien Libeer. FOTO RENE JAKOBSON / BACHFEST

Sarnaselt Libeeriga haaras kaasa omanäoline organist Jonathan Scott Inglismaalt, kes astus toomkirikus üles soolokavaga “Armastusega Londonist!”. Tuntud ka kui klavessiinimängija ja pianist, on Scott lisaks erinevate teoste arranžeerimisele ja transkribeerimisele koos oma pianistist venna Tom Scottiga välja andnud üle 20 CD kõige erinevama muusikaga. Toomkirikusse tõi Scott tervikliku kava, mis sisaldas omalaadseid transkriptsioone populaarsetest orelilugudest, kammermuusikast ja orkestriteostest. Tema ettekanded avardasid oluliselt arusaama toomkiriku oreli väljendusvõimalustest, sedavõrd palju oli kõrvale tundmatuid ja uudseid registrikombinatsioone ning kõlalist variatiivsust. Meelde jäid ergas ja lopsakas “Allegro” Bachi 3. Brandenburgi kontserdist ja hoolikalt artikuleeritud “Chaconne” “Partiitast” nr 2. Hea dramaturgiaga ning registrivalikutelt sobivalt majesteetlik oli Elgari “Nimrod” – brittide armastatud lugu, mida esitatakse kuninglikel üritustel ja mälestusteenistustel. Muusikaõhtule pani elujaatava punkti Saint-Saënsi 3. orelisümfoonia finaal. Scott on oma kodumaal suurt tuntust nautiv muusik ja tõi ka meie toomkirikusse rohkesti orelihuvilisi. 

Jonathan Scott avardas oluliselt arusaama toomkiriku oreli väljendusvõimalustest. FOTO RENE JAKOBSON / BACHFEST

Õnnestumiste ritta saab lisada muusikaõhtu “Sinu kitarri saatel” Kirill Ogorodnikovilt (kitarr), Mari-Liis Vindilt (flööt) ja Kaija Lukaselt (vioola ja viiul), mis tõi peale Bachi kuulajate ette Weissi ja Mederi erksad helindid. Olemuselt kammerlik ja habras, sobib kitarr ideaalselt flöödi ja viiuliga ning näis, et esituse kõlatasakaalu saavutamisega ei pidanud palju vaeva nägema. Hoolikalt kokkupandud kava hea ja detailitäpne esitus sidus trio pakutu meeldivaks tervikuks. Kiiretes osades leidus energiat ja hoogu, mida täiendasid väikesed, aga väljendusrikkad kulminatsioonid, samas kui aeglased osad, näiteks Bachi G-duur sonaadi “Lento”, olid introspektiivsed ja elegantsed. Esiettekandena kõlas kontserdi keskel Pärt Uusbergi “Hõbepaju sügisöös”, introvertne ja leplikku kurbusse kalduv teos, mis pani mõtlema, kas kava ülesehitusele poleks tulnud kasuks sellega pigem alustada, et kontserdi pastelset tervikmeeleolu mitte lõhkuda.


Huvitavat lavapartnerlust esindasid organist Aare-Paul Lattik ja Moldovast pärit paaniflöödivirtuoos Adriana Babin toomkirikus. Publik oli vaimustuses ja kippus kõikjal plaksutama võibolla seetõttu, et kõrvuti klassikaga sai kuulda selliseid autoreid nagu James Last, Ennio Morricone ja Charlie Chaplin. Subjektiivselt hindasin rohkem Lattiku peent kõlakäsitlust prantsuse autorite Pierné, Duruflé ja Dallier’ soolopalades ega jäänud pikemalt mõtisklema publiku eelistuste üle, sest maitse üle ei vaielda. 


Eraldi tahan välja tuua festivali lõppkontserdi “Magnificent!”, kus soleerisid Francois Lazarevitch (barokkflööt, musette de cour) Prantsusmaalt ja Imbi Tarum (klavessiin) ning mängis bachFest Consort koosseisus Kaido Välja ja Miina Laanesaar (viiul), Helena Altmanis (alt), Tõnu Jõesaar (tšello) ja Imre Eenma (kontrabass). Oli au esmakordselt kuulda prantsuse õukonnatorupilli musette de cour’i, mida kasutati pastoraalse meeleolu loomiseks õukonnamuusikas hilisrenessansist kuni barokiaja lõpuni, innustades viljakamaid prantsuse heliloojaid nagu Boismortier ja Corrette välja andma muljetavaldava hulga kammermuusikat lihtsamatest õukonnatantsudest kuni tõelist virtuoossust nõudvate sonaatide ja kontsertideni. Ka François Lazarevitchi virtuoosses vabaduses selle unikaalse pilli valdamisel pole põhjust kahelda, kuigi ettekannetes ei mänginud väiksemat rolli tema lavapartnerite tundlik toetus. Ära tahaks märkida Pancrace Royeri köitva soolopala “Le vertigo” klavessiinile, milles Imbi Tarum kujundas tõusvas joones väikestest ekslevatest fraasidest plahvatuslikult intensiivse terviku. 

Ja viimaks ka avakontserdist aasta esimesel päeval Jaani kirikus, esinejaiks Eesti Sinfonietta ning kavas muu hulgas Bachi sopranikantaat “Jauchzet Gott in allen Landen” Marta Paklari säraval soleerimisel ja Brixi orelikontsert nr 2 Aare-Paul Lattikult. Üldmulje oli ajakohaselt pidulik, kuid oli märgata, et Lattiku püüd astuda üheaegselt nii solisti kui dirigendi rolli ei teostunud ilma vajakajäämiseta. Vahel ei õnnestunud kammerkoosseisul organisti lennukusega sammu pidada, teisalt aga võttis mõne osa tempo kujunemine veidi aega. Brixi orelikontserdi liigkiiretes tempodes jooksis muusika ajuti kokku, kuid pea alati jõuti viimaks sujuva koosmänguni. Publik oli aga suuremeelne ning tervitas kõiki etteasteid vaimustunud aplausiga. 


Kahjuks jäi kuulamata Riia katedraali oreliduo Aigars Reinis & Ilse Reine ning tagantjärele selgus, et kontsert oli erakordselt põnev, sisaldades läti nüüdisloomingut. Siit ka kriitiline noot korraldajatele, sest festivali programmi koos kontsertide kavadega veebist ei leidnud – praegugi ripub Ars Musica Estonica veebilehel läinudaastase festivali kava – ja kohapeal paberil kavu kõigile ei jätkunud, liiatigi ei vaevutud neis väliskülalisi põhjalikumalt tutvustama, mis on kahetsusväärne, kuna tegu on rahvusvaheliselt pärjatud muusikutega. Ehk leiti, et publik on harjunud kohal käima ja huviliste ringis levib info suusõnaliselt, kuid kaasaegseid kommunikatsioonikanaleid võiks sündmuse edendamiseks paremini ära kasutada. Muus osas aga saab festivali lugeda kordaläinuks.

Comentários


bottom of page