top of page

Kõik ja üle kõige


Dokumentaalfilm “Neeme Järvi. Muusika üle kõige”. Režissöör Erik Norkroos, helioperaator Mart Kessel-Otsa, helikujundus Karmo Kallaste, operaatorid Erik Norkroos, Kullar Viimne, lisakaamera Arvo Vilu, Jan Mudra, droonivõtted Kullar Viimne, Henri Holland, Reimo Ruubel, monteerija Erik Norkroos, montaaži juhendajad Kersti Miilen, Reiner E. Moritz, Elke Riemann-Moritz, graafiline disain Indrek Köster, tegevprodutsent Heidi Pruuli, produtsent Erik Norkroos. Umberto Productions 2023. Filmi pikkus 86 minutit.


“Neeme Järvi. Muusika üle kõige”. “Maestro. Muusika on kõik”. Isa ja poeg, kaks dokumentaalfilmi. Esimene, vastsündinud film isa Neeme Järvist. Teine, Paavo Järvist tehtud film, valmis 2015. aastal. Isa filmi tegi eestlane Erik Norkroos, poja filmi ameeriklane David Donnelly.

David Donnelly filmi Paavo Järvist arvustasin 2015. aastal Sirbis (“Maestro. Hirm vaikuse ees”, 28. VIII). Lubatagu siin iseennast refereerida. Kirjutasin tookord sellest, et filmi autor David Donnelly ei loonud filmis “Maestro. Muusika on kõik” oma (filmi)maailma, vaid asetas end vahendama kellegi teise oma. Ja et filmitegija lähtekohaks võiks olla luua oma filmiga unikaalne, iseseisva poeetikaga teos. Ja et kui ta pretendeerib vähemale, asetab ta end automaatselt päevapiltniku positsiooni ja asub täitma pildistatavale või tööandjale võimalikult meelepärast tellimustööd. Mida ma nüüd, kaheksa aastat hiljem siia lisaksin? Et kellegi teise maailma võib vahendada, aga oma maailma ei tohi selle arvelt loomata jätta.

Üks väga oluline asi on vaja üle korrata. See, mida loete, on filmi, mitte selles osalevate isikute arvustamine. Filmi tegelased, ka mitte keegi intervjueeritutest, ei vastuta selle eest, kuidas film neid esitab ja mida avab.

Kas Donnelly filmi kohta öeldu võib üle kanda Erik Norkroosi filmile? Jah, võib küll. Liigne aupaklikkus, alt üles vaatamise perspektiiv läbib filmi. Kiidulaul asendub kiidulauluga ja nii läbi terve filmi. See muutub monotoonseks suminaks, mida katkestavad episoodid, mis filmitud Neeme Järviga tema Florida kodus ja kodurannas, Eestis, erinevatel kontsertidel üle ilma. Kui räägin kiidulaulust, ei ole see etteheide intervjueeritavatele. Nad räägivad ausalt ja siiralt, kui hea ja andekas on Neeme Järvi dirigendina, muusikuna, millised unustamatud kogemused ja mälestused on neil koostööst maestroga. Ka Neeme Järvi lapsed – Paavo Järvi, Maarika Järvi, Kristjan Järvi räägivad koostööst isaga ja temalt saadud õpetustest ja kogemustest siiralt ja südamlikult. Ükski intervjueeritav ei teadnud ju, mida ja kui palju teised räägivad. Eraldi võetuna, ehk ka eraldi kuulatuna, on kõigi hinnangud väga huvitavad. Aga kõigi nende filmi paigutamine tekitab kiiresti tunde, et suhkrule valatakse üha siirupit peale – ja mitte väikestes kogustes.

Mõned tõeliselt ilusad killud kirjutasin välja intervjueeritavate jutust. Kristjan Järvi ütleb: Neeme Järvi on inimlikustanud dirigeerimise. Viiuldaja Nicola Benedetti: ta ei suru oma tahet peale. Laseb olla vaba. Bariton Thomas Hampson: laulja peab tajuma, et dirigent hingab koos temaga. Neeme Järvi teeb seda. Paavo Järvi: ta on üks väheseid (elavaid) dirigente, kellel on olemas dirigeerimistehnika. On väga kuulsaid dirigente, kes ei suuda “ette näidata”. Nad peavad katkestuse tegema ja rääkima. Neeme Järvi muusika salvestaja räägib märkamatutest liigutustest, mikroliigutustest, mida ta dirigeerimisel kasutab. See lõi minu jaoks huvitava paralleeli kurtide viipekeelega, mida ekslikult ka käte keeleks nimetatud, kus aga keha, näo, pilgu (mikro)liigutused ülimalt suurt rolli mängivad. See, et kurdid viipekeele järgi laulda saavad, on juba päris omaette teema.

Filmi pealkirjaks võiks ju olla ka “Neeme Järvi üle kõigi” – aga ei ole tema kui inimese valik ega vastutus, kui keegi soovib teda alt üles pilguga vaadata. Paraku on see autori valik, või ka siis valikuvõimaluste vähesuse tulemus. Küsimus on kokkulepetes, mis ilmselt enne filmi alustamist sõlmiti. Tundub, et üks tulemust tugevasti mõjutavaid kokkuleppeid oli isikliku elu, perekondliku ja muu spontaansemat laadi sotsiaalse läbikäimise filmimisest keeldumine. Filmitaval on absoluutne õigus selliseid piire kehtestada. Aga filmitegijale jääb absoluutne õigus jätta tegemata film inimesest, kes filmitegijat või -tegijaid piisavalt ei usalda või nendesse lugupidamatult suhtub. Minul on selline kogemus olemas. Nüüdseks lahkunud Ülo Vilimaast hakkasin 2015. aastal filmi tegema. See töö jooksis peagi ummikusse. Filmitav püüdis dikteerida mulle valikuid, mida ma autorina ei saanud aktsepteerida. Püüdis mulle peale suruda alt-üles perspektiivi ja minu sinna allapoole asetada. Jätsin töö pooleli.

Lisaks kokkulepetele, mida ja kus filmida, mõjutab tulemust väga tugevasti filmi autori ja filmitava inimlik sobivus, kontakt. Usalduse, läheduse kujunemine. Kõnealuses filmis ei taju ma, et töö käigus oleks usaldust lisandunud, avanenud midagi, mida ette ei oska näha ega planeerida. Midagi üllatuslikku, mis kasvõi hetkeks laseks vaadata “kui-mõnus-mees-ta-on-ja-kui-andekas-ja-kui-palju-teinud” kuvandi ääre alla. Midagi paradoksaalset, ambivalentset. Inimlikku nõrkust, ekslikkust, mille nähtavaks tegemine sama inimese julgusest ja tugevusest räägiksid. Võibolla Neeme Järvil ei ole nõrkusi ja ta ei eksi kunagi kusagil. Ei või iial teada, aga on väheusutav. Aga igav on vaadata filmi, kus inimese emotsioonide skaala saja kahekümne minuti jooksul muutumatuks jääb. Kellel – filmi põhjal otsustades – on alati õigus. Mõnus ja andekas on ta niikuinii.

Aga Eesti Televisioonile film ilmselt sobib ja küllap saab ta seal kenasti näidatud – sest ERR on ju selle tootmise kaasrahastaja, ETV kauaaegne peatoimetaja Heidi Pruuli filmi tegevprodutsent ja toimetaja. Selle üle tuleb rõõmustada, et ERR selle filmi tootmises osales, sest see tagab talle parimad eetrivõimalused.

Rahvusringhääling on ju omamaiste dokkide näitamise miinimumini kärpinud. Mis on kurb, vale, teeb nõutuks ja paneb kurjustama. Sest filmid on vähene osa programmist, millel on (mitte küll alati) olemas kunstiline mõõde. Filmidel on elulugu, mida uues ajas uuesti tõlgendada saab. Neeme Järvi näitab filmis oma koduriiulil seisvat A. H. Tammsaare kogutud teoste rida. Ütleb, et kui kunagi aega saab, hakkab neid lugema. Filmidega on sama lugu – neid tuleb aegajalt uuesti vaadata. Riiulil seisev raamat, arhiivis vedelev film on seni surnud, kui keegi neid lugema ja vaatama hakkab.




Comments


bottom of page