“Jazzkaar 2022” – valikuliselt välismaisest


Dee Dee Bridgewater Jazzkaarel. FOTO JAZZKAAR / SIIRI PADAR

Pärast vahepealseid vaeva-aastaid taas kevadisel ajal toimuda saanud “Jazzkaar” oli iga oma komponendi poolest see “vana hea”, millega oleme juba aastakümneid harjunud: kodu- ja välismaiseid tipud kõrvuti tänaste suunanäitajatega; stiiliülene virvarr, milles ei lähe siiski kaduma jazz kui programmi kese; linnaruumi hõlvamine kontsertidega tänavatel, kohvikutes-klubides ja kodudes; suur publikuhuvi, mis tagas enamikule esinejatest pea täissaali.

“Jazzkaarega” kaasneb iga kord teatud kevadelevus. Seda elevust ja erakordsust õhutab vast rohkemgi Eesti esinejate poolt pakutav, mille seas on oluline osa esiettekannetel, eriprojektidel ja esmaesitlustel. Nende seas ka sellistel, mida tuli korduvalt edasi lükata ja mis alles nüüd pandeemia paisu tagant pääsesid. Kuid ootuselevus seostus ka mitme välismaise esinejaga, kes on pidanud samamoodi oma korda ootama.


Lausa anekdootlik oli olukord ansambliga Dirty Loops, mis pidi esinema 2020. aasta aprillis. Kontsert lükati edasi oktoobrisse, sealt novembrisse, edasi 2021. aasta aprilli ning sai teoks alles nüüd, naljakuu viimasel päeval. Kontserdil oli selgelt tunda rõõmu kauaoodatud kohtumise üle. Rootsi trio (mis kasutas Tallinnas ka täiendavat klahvpillimängijat) on ülitehniline ja -energiline pop-grupp, mille muusikas on olulisel kohal jazzilik mängulaad, harmooniakasutus ja improvisatsioonilisus. Paraja püssirohutünnina mõjuva kolmiku stiil on tegelikult veidi kaasajastatud vana – sellist segu popist, funk’ist ja fusion’ist viljeles juba 1980-ndatel näiteks ansambel Level 42, kuid Dirty Loops on mõistagi oma stilistikat kõige nüüdisaegsega täiendanud ning on ka energeetiliselt kõrgemal tasandil. Muusikaliselt mitte eriti originaalne, aga võimas ja veatu oma pillide käsitlemisel ja tõhusa terviku loomisel.


Originaalsust muusikaliste lahenduste osas oli hoopis rohkem Iisraeli tropetisti Avishai Coheni ansamblis Big Vicious. Mõjuv oli juba lavapilt – viis varjamatu matšohoiakuga, tunkedes meest, kelle pisut arrogantne poos tõi meelde värvikad kujud Quentin Tarantino filmist “Vääritud tõprad”. Ansambli instrumentaariumis on trompet, kaks vägagi “traadist” kitarri (üks neist ka bassi ülesannetes) ja kaks trummikomplekti. Coheni looming on rokilikult ründav ja ei sisaldanud tükk aega ühtegi soolot, alles kontserdi edenedes hakkas muusikasse siginema tavamõistes jazzilikke elemente. Viisiku raju energia oli meeldejääv.


Hamilton de Holanda on üks maailma juhtivaid mandoliinimängijaid, jazzi ja Brasiilia muusika lõikes kindlasti number üks. Ta esines trioga, kus tegid kaasa trummar Thiago Big Rabelo ning multifunktsionaalsusega rabanud pianist Salomão Soares, kes mängis vasaku käega bassiliine ja parema käega saadet ja soolosid. De Holanda ülim virtuoossus ja kodumaa stiilide-rütmide rakendamine on vapustavad, ta kombineerib keerulist akordikat ülilennukate soolosööstudega ja elavdab faktuuri Brasiilia muusika eksaktse rütmikaga. Kontserdil oli valdavalt kavas Antonio Carlos Jobimi lood, nii vähem tuntud palad nagu “Chovendo na roseira” ja “Luiza” kui ka meil juba üle poole sajandi tuttavad “Desafinado” ja “Aguas de março”.


Nagu igal aastal, esitles “Jazzkaar” ka tänavu jazzilegende. 61-aastane saksofonist Kenny Garrett tõi ookeani tagant eht-ameerikalikku moodsat mainstream’i. Garretti värskeim album “Sound from the Ancestors” otsib muusiku sõnul Aafrika juuri ja teeb kummarduse sealsele muusikapärandile. Väga otseselt ma seda seost ei tajunud, ehkki mõlemas, mida Garretti ansambel esitas, nii svingivas straight ahead-jazzis kui ka gospeli ja souli mõjudega gruuvides on Musta mandri mõju loomulikult määrava tähtsusega. Kvinteti kontserti iseloomustas kompromissitu energia ja enesest andmine. Ansamblijuhi kõrval kerkis esile uskumatu elaaniga trummar Ronald Bruner. Hiljem uurides selgus, kust selline “löögijõud” pärit on: Bruner on mänginud Stanley Clarke’i ja George Duke’i ansamblites, mitmel jazziuuendaja Kamasi Washingtoni albumil, aga ka trash metal’i bändis Suicidal Tendencies.


Pikalt oodati “Jazzkaarele” vokaaljazzi legendi Dee Dee Bridgewaterit, kes astus üles koos varjusurmast äratatud Estonian Dream Big Bandiga. Bridgewater pakkus ootuspärast valikut svingivatest jazzistandarditest, nii Ella Fitzgeraldi kui ka Billie Holiday kuldrepertuaarist. Väga heas vormis, ehkki juba 71-aastane lauljatar andis pika kontserdi, kus ta demonstreeris oma võimsat vokaaltehnikat ja soravat scat-laulu. Lavale astus ka lauljatari tütar China Moses, kes andis päev hiljem ka oma ansambliga kontserdi. Mulje Mosese jazzi, souli ja bluusi kombineerivast omaloomingust jäi siiski leigeks. Oma osa selles oli ka tuhmivõitu saalihelil ja pisut kahvatul saateansamblil.


Rohkemgi kui elava legendi staatuses Dee Dee Bridgewater, haaras ikka veel tõusva tähe staatuses Cyrille Aimée kontsert. Prantsuse ja Dominikaani juurtega lauljatar elab praegu USA kultuurikatlas New Orleansis ning kombineeris kontserdil kõiki kolme, esitades ameerikalikku jazzi, tõlgendusi Stevie Wonderi ja Michael Jacksoni lugudest, prantsuse repertuaari (“Petite fleur”, “La javanaise”) ja ühe hispaaniakeelse omaloomingulise laulu. Toeks tugev rahvusvaheline trio, demonstreeris Aimée isikupärast tämbrit (mis vahetas värvingut vastavalt sellele, millises keeles laul kõlas), virtuoosset scat-laulu ning oskust kasutada luuperit ja bariton-ukulelet. Tegemist oli “Jazzkaare” lõpukontserdiga ning paremat finaali oleks olnud raske ette kujutada.


Kuulamata jäid ansamblid trio_io ja Macej Obara Quartet tugevalt jazzimaalt Poolast. Soolokavaga esinenud pianisti-elektrooniku Neil Cowley jälgimise jätsin poole pealt katki – eks ole maitse küsimus, kas sellised minimalistlikud maastikud lummavad või mitte. Seevastu proovisin osa saada ka Eesti muusikute uutest ettevõtmistest, kust jäi kõrva nii mõndagi. 33. korda toimunud “Jazzkaar” oli kordumatult kirju ja kinkis kuhjaga elamusi.


10 views