Järvide dünastia – 195 aastat muusikat


FOTO SADU-TRISTE JUURIKAS

Ainuüksi see vaatepilt, mis mu pilgule avaneb, on erakordne: hommikupäikesega üle kullatud kohvikulaua ümber istuvad koos kõik neli Järvide muusikadünastia pere liiget: Neeme (85), Paavo (60), Kristjan (50) ja Maarika (58). Igaüks kohale saabunud ise ilmakaarest: kes Miamist, kes Väänast, kes Šveitsist. Mitte ainult lai muusikaline, vaid ka geograafiline haare – just nii, nagu Järvidele omane! Kuid põhjus, mis perekonna loetud päevadeks Tallinnasse kokku tõi, ei ole mõistagi intervjuu, vaid kahel järjestikusel õhtul Estonia kontserdisaalis toimuvad Neeme Järvi 85 aasta juubeli kontserdid. Tänaseks, mil need on publiku ülivõrdeis kiidusõnade saatel ajalooks saanud, võib liialdamata öelda, et ajalooline oli ka hetk ise – kolm tänavust Järvi-juubilari: Neeme, Paavo ja Kristjan koos ERSO ees – seda ei ole võimalik korrata!

Tegelikult oli mul plaan kohtuda kolme Järvi-juubilariga ning anda neile võimalus näidata, kui sarnased või erinevad nad oma mõtetes, hoiakutes ja arvamistes on, “kolm kanget meest kaanele”, ja klaar! Maestro aga haaras dirigendikepi ja pani oma Auftakt’iga – nii nagu laval, nii ka elus – kõik kohe paika, ehk siis “kolme kange” asemel olid kohal pere kõik neli muusikut! Kuna ajakiri Muusika oli Neeme Järvi juubeli eel, ajal ja järel ainus trükimeedia väljaanne, millele ka kõik teised tänavu juubelit tähistavad Järvid leidsid võimaluse intervjuud anda, tuli see ettepanek vastu võtta kui ülim privileeg. Ja seda see igas mõttes oligi! Kuid on veel üks aspekt: perekond ongi Järvidele nende elu lähte- ja toetuspunkt. Kõik algab sealt ja toob sinna kokku tagasi. Muusika ja sellega tegelemine on kui imeline fluidum, mis liidab, ühendab, rikastab ja pühitseb. Ja perekond – sinu inimesed jäävad alles ka siis, kui nad on sinust väga kaugel, kui ohvrid, mida oled muusika nimel toonud, on olnud liiga suured, või kui tuleb uuesti otsast alata …

Kuid seda, kui “hull see kamp on ja keda on võimatu ohjata” (kasutan siinkohal Paavo ühes kunagises intervjuus välja öeldud kirjeldust selle kohta, mis toimub, kui perekond pingevabas õhkkonnas Kirbu jõe ääres kohtub), sai siinkirjutaja nüüd omal nahal tunda. Õnneks ei võtnud ma endale juba eos hukule määratud eesmärki “seda kampa” kuidagi ohjama hakata ning oli algusest peale selge, et n-ö klassikalist juubelilugu koos filosofeeriva, elule-loomele rahulikult tagasivaatava heietusena siit nagunii ei tule. Sellest vestlusest sai Järvide lakkamatu humoorika aasimise, säravvaimukate repliikide ja müriseva naeruga (Neeme bass kõlas alati üle kõige!) kaks ja pool tundi kestnud ajakirjanduslik rock’n’roll. Veenduge ise!

Teie elu …

… suurim kingitus?

Neeme Järvi: Minu perekond.

Paavo Järvi: Nõustun isaga, meie perekond.

Kristjan Järvi: Tuleb nõustuda.

Maarika Järvi: Tõesti, perekond on alati esimesel kohal.


… suurim ohverdus muusika nimel?

Neeme: See pole ohverdus, pigem eesmärgid, millele olen oma töös pühendunud: teha kõike muusika tutvustamise nimel, eesti heliloojate esitamise ja Eesti tutvustamise nimel maailmas. Ja üles ehitada muusikakollektiiv, mis oleks pärast meie koostööd muutunud arvestatavaks orkestriks. Neid orkestreid on mul olnud palju nii Rootsis kui mitmel pool Euroopas ja Ameerikas.

Paavo: Minu abielu.

Kristjan: Oma muusikutee alguses ma tõesti arvasin, et ohverdan muusika nimel nii iseend kui oma perekonna, kuid see seisukoht on muutunud ja ilmselt muutub ajas veelgi. Sest muutunud on minu arusaam sellest, kuidas seda tegelikult saavutada – olla maksimaalselt pühendunud, ka perekonna kontekstis, mitte seda ohvriks tuues. Sest pidevalt lennus olemine ja täielikult vaid karjäärile pühendumine on vaid üks viis, kuidas muusikat teha.

Maarika: Suure pühendumuse puhul on tõesti tihti nii, et see, mis sulle kõige tähtsam on, see kahjuks ka kõige rohkem kannatab.

FOTO SADU-TRISTE JUURIKAS

… raskeim/õnnelikem elu- ja loomeperiood?

Neeme: Meie perekonna jaoks on üheks väljakutseks kogu aeg olnud elukohavahetused, uute tingimuste, inimeste ja oludega kohanemine. Aga kõige õnnelikum aeg seostub mul väga kauge ajaga, mil olime vend Valloga alles oma muusikutee päris alguses.

Paavo: Minu kõige õnnelikum eluperiood jääb lapsepõlve, mil veetsime muretuid suvesid Pärnumaal Kirbu jõe ääres. Kõik oli siis nii lihtne, jooksime ringi ja ujusime suvi läbi, midagi tegema ei pidanud, ühtegi muret ei olnud. Ega me tookord ju ei adunud, et see on kõige õnnelikum periood meie elus; see selgubki alles tagantjärele. Kõige raskem hetk oli Eestist lahkumine 1980. aastal. Raskused üldisemalt seonduvad minu jaoks kooliajaga, sest mulle ei meeldinud koolis käia, üheski koolis, muide. Esimene kool, kus mulle õppimine tõesti meeldima hakkas, oli Curtis Philadelphias (Curtis Institute of Music on Philadephias asuv erakonservatoorium – R.L.). Seal hakkasin lõpuks tundma, et ma midagi justkui oskan ... Ma olin tavakoolis suhteliselt vilets õpilane ja kogu see koolivärk koos oma eksamitega oli minu jaoks väga raske. See-eest kõik, mis tuli pärast kooli, oli oluliselt köitvam ja mul hakkas ka oluliselt paremini minema. (Naerab.)

Kristjan: Õnnelik periood on kindlasti see, kus elu oli kergem ja muretum – varajane lapsepõlv, kus sul pole ühtegi muret ja kõik tundub jube hea. (Naerab.) Aga hakkas järjest keerulisemaks minema, kuigi ma ei saa öelda, et just Ameerika periood oleks minu jaoks kuidagi eriliselt raske aeg olnud. Raske oli see, kui pidin tegelema asjadega, mis mulle endale üldse ei meeldinud, nagu näiteks klaverimäng. Kuid ma olin muusikute perest ja klaverimäng kuulus n-ö asja juurde, aga mulle on kogu aeg meeldinud muusika eelkõige kui protsess. Kui mu klaveriõpetaja ütles, et kuna sinust nagunii pianisti ei saa, vaatame pisut lähemalt harmooniat ja orkestratsiooni, siis sellest sai alguse minu tee muusikas ja ma hakkasin looma mingisuguseid oma punkte, millest kasvas välja Absolute Ensemble (Kristjan Järvi poolt 1993. aastal asutatud rahvusvaheline muusikakollektiiv – R.L.). See oli muusikaga tegelemine n-ö täiesti teisest nurgast alustades, eelkõige organisaatorina, millega kaasnes dirigeerimine. Kuid raskused olid siingi: ma ei suutnud alati selgitada, mida ma tahan, mil moel ja kuhu ma tahan välja jõuda. Enne seda tegin ma muusikat nii, nagu seda tegid isa ja Paavo, aga ma ei tundnud, et just dirigeerimine on minu tee, minu eesmärk. Mul tuli see küll üsna hästi välja (naerab), kuid minu peamine eesmärk pole ka täna arendada end eelkõige dirigendina. Oma tee leidmine muusikas on see, mis on olnud ühtaegu keeruline, aga ka õnnelikuks tegev.

Maarika: Minu jaoks on raskused seondunud, nagu isagi ütles, samuti ühest kohast teise kolimisega ning üha uutes kohtades kohanemisega. Minu jaoks oli see ka hiljem seotud kohustusega kohaneda uute keelte, ühiskondade ja süsteemiga. Eestist lahkumine oli esimene katsumus ja tagasituleku võimalust ette