top of page

In magnis voluisse sat est. Eesti muusika pidupäevad Hiiumaal - Rudolf Tobias 150


Festivali avakontsert: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja Tõnu Kaljuste. FOTO MEELI KÜTTIM

Pealkirjas toodud ladinakeelne sentents (“Suuri asju tahta – see rahuldab”), mida Rudolf Tobias kasutas ühes oma kirjas heale sõbrale Hans Siimerile 1912. aastal, iseloomustab hästi tema mälestuseks korraldatud Eesti muusika pidupäevi Hiiumaal. Suurejooneline festival, mille organiseerimise eesotsas seisis Hiiumaa kultuuri selts koos väga tegusa korraldustoimkonnaga, kinnitas, et suuri asju südamest teha tahtes tullakse sellega edukalt toime ka “veerepealses” paigas. Seda kujundlikku väljendit Hiiumaa kohta kasutas president Alar Karis, kelle kohalolek avakontserdi tähendust omamoodi kaunistas.

Festivali peakorraldaja Arne Mikk ja Tobiase tütretütar Maaja Roos. FOTO MEELI KÜTTIM

Neli meeliülendavat nädala(vahetus)t tippmuusikutega

Neli nädalavahetust väldanud festival – kokku üheksa täismõõdus kontserti (neist 8 Kärdla kirikus, üks Käina kultuurikeskuses) ja veel rida muid üritusi (avatseremoonia Tobiase majamuuseumis, näituste avamised, raamatu- ja postmargiesitlus, XV Rudolf Tobiase nimeline üleriigiline klaveriõpilaste konkurss) hoidis elu saarel meeldivalt elevil pikka aega. Need olid tõelised pidunädalad, austamaks eesti klassikalist muusikat ja selle alustala Rudolf Tobiast. Kahtlen, kas midagi nii mastaapset on meil kunagi varem tolles valdkonnas aset leidnud. Lisaks Tobiasele saime ju kuulda veel 25 eesti helilooja loomingut, esitajateks meie parimad kollektiivid: ERSO – dirigent Olari Elts; Tallinna Kammerorkester (TKO) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) – Tõnu Kaljuste; Eesti Rahvusmeeskoor – Mikk Üleoja; kammerkoor Collegium Musicale – Endrik Üksvärav; keelpillikvartett M4GNET – Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola), Siluan Hirvoja (tšello); vokaalduett Angelika Mikk – Aule Urb (klaveril Riina Pikani) ja solistid: Raiko Raalik, Mirjam Mesak, Cätly Talvik, Mati Turi, Rainer Vilu, Mihkel Poll, Mart Ernesaks, Aet Ratassepp, Amanda Ernesaks, Emma Ernesaks, Greta Ernesaks, Paula Ernesaks, Tamar Nugis, Ain Anger, Johan Randvere, Mari Poll, Piret Aidulo. (Nimede järjestamisel on lähtutud kontsertide järjekorrast. Antagu palun andeks, kui mõni nimi kogemata välja on jäänud).

Tipptegijate kõrval oli rõõm kogeda, et allahindlust ei vajanud ka Hiiumaa oma kollektiivide (Käina naiskoor – Ragne Rüütelmaa; Hiiumaa ühendkoor – Endrik Üksvärav; Hiiumaa kammerorkester – Endrik Üksvärav) ja noorte pianistide, eelpool nimetatud konkursi parimate, esinemised.


Raamatu "Helilooja Rudof Tobias. Sissevaade ellu ja loomingusse" autor Elke Voelker autogramme jagamas. FOTO MEELI KÜTTIM

Eraldi tuleb välja tuua rahvusvaheliselt tunnustatud saksa organisti ja muusikateadlase, Eestit varemgi külastanud dr Elke Voelkeri ülesastumise nii organistina 28. mail Kärdla kirikus kui ka Tobiasest kirjutatud raamatu autorina. Tema kontserti, millele eelnes muusikateadlase Tiia Järgi ettekanne “Rudolf Tobias – helilooja läbi aegade” (luges ette näitleja Kersti Kreismann) mul kahjuks kuulata ei õnnestunud. Küll aga osalesin Kärdla Pikas Majas tema 2012. aastal Heidelbergi ülikoolis kaitstud doktoritöö (“Der Estnischer Komponist Rudolf Tobias. Leben und Werk”) põhjal valminud eestikeelse raamatu “Helilooja Rudolf Tobias. Sissevaade ellu ja loomingusse” (tõlkinud Anu Schaper, välja andnud Hiiumaa Teabekapital) esitlusel. Raamatu eest on põhjust tänulik olla mitmes mõttes. Esiteks puudus meil eestikeelne, tänapäeva nõuetele vastav monograafiline käsitlus heliloojast täiesti. Teiseks, raamatu kullaproovi peaks tõstma asjaolu, et Tobiast on siin nähtud n-ö kõrvaltvaataja, teisest kultuurikeskkonnast pärit autori ja professionaali pilgu läbi, mis tihti teravam kui omade silm. Lisagem, et tõlkimise idee algatas ajaloolane Helgi Põllo. Siinse artikli maht ei võimalda raamatul pikemalt peatuda. Ka on tegemist vaid esimese osaga. Teine, mis keskenduvat helilooja loomingule, peaks kuuldavasti ilmuma veel selle aasta jooksul. Siis on aeg vastukajadeks ehk õigemgi.

Helgi Põllo. FOTO MEELI KÜTTIM

Mis publikusse puutub, siis igati peo vääriline oli seegi. Pea igal üritusel viibis Rudolf ja Louise Tobiase lapselaps Maaja Roos. Huvi kontsertide vastu oli üle ootuste suur. Skeptikuna tahaksin uskuda, et põhjuste põhjus, mis rahva nii saarelt kui mandrilt kokku tõi, ei olnud päikesest sillerdav ja lõhnadest tiine varasuvine Hiiumaa ega ka õnnestunud eelreklaam (mis loomulikult ka oluline), vaid ennekõike eesti muusika ja “sünnipäevalaps” selle keskel. Kahtlen seetõttu, et Tobias ei ole (teenitult) populaarne. Regulaarselt elavas esituses – mis esiklassiku puhul oleks loomulik – teda peaaegu ei kuule. Ja kui, siis vaid üksikuid teoseid, nagu “Largo” (“Eks teie tea”), “Sanctus” (“Püha“) oratooriumist “Joonase lähetamine” (Sellise pealkirja all (tulenevalt saksakeelsest “Des Jona Sendung”) tuntakse oratooriumi Vardo Rumesseni redaktsioonis (1996), millele toetusid tolle teose varasemad ettekanded ja helisalvestused), “Ööpala” ja võibolla veel mõned a cappella koorilaulud. Ent huvi ülalhoidmiseks on neist järelikult piisanud. Kõrvuti Elleri “Kodumaise viisi”, Ernesaksa “Mu isamaa on minu armu” ja ehk veel mõnega on Tobiase “Sanctusest” taasiseseisvunud Eestis saanud meie klassikalise muusika üks “hitte”, mis sest, et loodud üle saja aasta tagasi ja olnud sellest ligemale 80 varjusurmas. See on tõestuseks, et ka pikalt unustusehõlmas olnud teosed võivad saada publiku lemmikuks tänapäevalgi. Tolle eriline ülevus tuli esile seekordselgi ettekandel, esitajateks EFK ja TKO ning solistid (M. Mesak, C. Talvik, M. Turi, R. Vilu) Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Ei ole vist ülearune meelde tuletada, et Kaljuste lähtub Tobiase oratooriumi ettekandmisel helilooja originaalpartituurist (pealkirjaga “Joonas”), mille olemasolust me viis aastat tagasi veel midagi ei teadnud.

Mirjam Mesak soleerimas avakontserdil. FOTO MEELI KÜTTIM

Avastamisrõõmu pakkuv kava

Nagu kogeda võisime, ei piirdu Tobiase loominguline pärand kaugeltki vaid nn tüviteostega, pärleid leidub teisigi. Pärast 31-aastast vaheaega (!) – pean silmas Rudolf Tobiase muusikapäevi, mis toimusid 5.–14. juunil 1992 Tallinnas seoses helilooja põrmu ümbermatmisega kodumaale, mil tõenäoliselt viimati teda arvukamalt kuulda saime – avanes see meile taas kogu oma rikkuses ja mitmekesisuses, suuresti vahepeal peale kasvanud põlvkondade tõlgendatuna. Kui festivali kunstilise juhi Arne Miku sõnu õigesti mäletan, sai kuulda kokku 64 Tobiase teost ja nende seadet! Igati muljetavaldav arv. Kusjuures esindatud olid pea kõik helilooja poolt viljeletud arvukad žanrid, sh seni haruharva kõlanud vaimulikud aariad ja duetid, viiulimuusika. Põnevust lisas see, et mitmeid teoseid – klaveri- ja koorimuusikat ning helilooja ainust säilinud viiulipala “Durch die nacht” (“Läbi öö”) – oli võimalik kuulata erinevatel kontsertidel eri interpreetide ettekandes. Viimati nimetatud viiulipala siis vastavalt Mari ja Mihkel Pollilt ning Amanda ja Mart Ernesaksalt. Tähelepanu pälvisid eri koosseisudele mõeldud rohked seaded, tehtud kas Tobiase enda või teiste, rõõmustavalt ka tänapäeva heliloojate poolt. Nii saime kuulda uusi versioone Tobiasest Mart Ernesaksalt (koguni 4), Tõnis Kõrvitsalt, Rasmus Puurilt. Mitmed nendest sündisidki tollele festivalile mõeldes ja kõlasid niisiis esiettekandes.

Perekond Ernesaks. FOTO MEELI KÜTTIM

“Esiettekanne” oli üldse festivali oluliseks märksõnaks. Enim põnevust pakkusid siinkirjutajale Tobiase tütre Silvia Tobiase (1908–1985) teosed. Kui helilooja noorima tütre, organisti ja komponisti Helen Tobias-Duesbergi (1919–2010) loodust oleme üht-teist varem kuulnud (kahte aariat – “Rõõmutsege, hõisake üheskoos” ja “Oh rõõmusta nüüd ilmamaa” bassile ja orelile R. Raaliku ja E. Voelkeri esituses – saime nautida ka sellel festivalil), siis Silvia loominguline pärand on pea tundmatu. Selle mitmekülgselt andeka ja kireva elukäiguga naise teened on teatavasti suured ka oma isa loomingu ümberkirjutamisel ja redigeerimisel. Silvialt saime EFK ja TKO esituses Kaljuste dirigeerimisel kuulda koori “Armeenia vastlapidu” neljavaatuselisest ooperist “Tuuled Tartust”, mis kirjutatud Tartu ülikoolis õppinud kuulsa armeenlase Hatšatur Abovjani aineil, ning Mihkel Polli ja Mart Ernesaksa esituses kahepeale kokku kolme pala klaveritsüklist “Beatrice tantsib”: esimeselt “Deemonid mängivad välguga” ja “Päikese fantoomid” ning teiselt “Abstraktne kujund” (tantsis Emma Ernesaks). Lisatagu, et Beatrice Tobias (1911–1998), kellega nimetatud teos seostub, oli Rudolf ja Louise Tobiase kolmest tütrest keskmine ja oma õdede ning vendadega (Paul-Ferdinand ja Johannes) samaväärselt andekas, tuntuks sai ta ennekõike siiski tantsijana. Mulje, mis Silvia teoste esmakuulmine jättis, on paljulubav. Garandiks võiks olla ka fakt, et ta on end täiendanud selliste korüfeede nagu Arnold Schönbergi ja Paul Hindemithi juures ning et ta on loonud veel teisegi ooperi – “Libahunt”.

Esiettekandele tulnud teosed pärinesid kõik kas Hiiumaa juurtega (Siim Liik, Marianna Liik) või siis Hiiumaaga seotud heliloojatelt nagu Mart Ernesaks. Lisades nimetatuile Erkki-Sven Tüüri ja Lauri-Dag Tüüri, kelle teoseid samuti kuulda sai, võib öelda, et festival oli sisuliselt ja küllap taotluslikult mitte ainult Rudolf Tobiase, vaid ka Hiiumaa nägu.

Tantsuesitus Emma Ernesaksalt. FOTO MEELI KÜTTIM

Soovimata pisendada ühegi osalenu panust, tõstaksin esile Mart Ernesaksa, kellest oleme harjunud kui pianistist, vähem aga kui heliloojast kuulma. Kõrvu kikitama panid nii tema seaded Tobiase muusikast kui ka tema enda looming: festivalist ajendatud kaheosaline teos viiulile, metsasarvele ja klaverile “Jäljed maastikul”, alaosadega “Pastoraat” (pühendatud R. Tobiase mälestuseks) ja “Pastoraal” (pühendatud E.-S. Tüürile). Kõiki neid teoseid oli võimalik kuulda nauditavas esituses Ernesaksa pereansambli kontserdil, kus lisaks pianistist pereisale Mardile astusid üles tema viiuldajast abikaasa Aet Ratassepp ja kõik neli muusikust tütart: Amanda (viiul), Emma (vioola/tants), Greta (tšello) ja Paula (metsasarv). Avastamisrõõm ja emotsionaalne laeng, mis sellelt kontserdilt saadud, oli üks suuremaid. Seda oli tunda ka publikust. Neid suurepäraseid muusikuid kõiki koos mängimas pole õnnestunud varem kuulda. Uus kogemus olnud see neile endalegi. Tahaks loota, et sarnane ülesastumine ei jää perele viimaseks ega piirdu üksnes Hiiumaaga.

Tamar Nugis soleerimas ERSO ees. FOTO MEELI KÜTTIM

Kinnitan, et Tobiase muusika seesmise olemuse avanemisele aitas festivalil kaasa kogu see seltskond, kõik need 25 heliloojat, kelle loominguga teda ühel või teisel moel ümbritseti. Ja ka vastupidi. Kavade mõtestatud kokkupanek toetas seda omakorda. Selgemini kui vast kunagi varem tunnetasin näiteks Tobiase kui looja suveräänsust ballaadi “Sest ilmaneitsist ilusast” (Tõnis Kõrvitsa seade, esitajad M. Mesak, EFK ja TKO T. Kaljuste juhatusel) ning melodraama “Kalevipoja unenägu” (T. Nugis, ERSO O. Eltsi juhatusel) suurepäraste, eriliselt nõtkete ettekannete kaudu. Need ei ole erakordsed teosed Eesti muusikas üksnes oma žanrimääratluselt, vaid ka puht muusikalisest teostusest lähtuvalt. Kuuldes Tobiast aga mitmetel puhkudel oma kaasaegsetest (A. Kapp, M. Saar, A. Lemba, P. Süda, H. Eller) ümbritsetuna, eriti nende varasemal loomeperioodil, Tobiase eluajal looduga, imestasin järjekordselt: kui rikas ja eripalgeline oli meie helilooming juba omariikluse eelsetel aastatel! Ja võite vaid ette kujutada, missuguseid tundeid ja mõtteid vallandas Tobiase ja Pärdi piibliaineliste teoste kõrvuti kuulamine või et Veljo Tormise / Tõnu Kõrvitsa “Viimane laev” (sõnad Juhan Smuul) Ain Angeri ja Mihkel Polli esituses võib mõjuda (heas mõttes) stseenina ooperist! Kõrghetki, millest pajatada, jätkuks veelgi. Ruumipuudusel lisagem vaid üht – festivali kavaraamat, mille koostas Virge Joamets, valmistas oma sisukuse ja täpsusega rahulolu igal kättevõtmisel.


Lõpetuseks

Kuigi Rudolf Tobias näib olevat eeskätt Hiiumaa sümbol ja tema auks korraldatud festival oli suursündmus, pakkudes rahuldust kõigile selles osalenuile rollist olenemata ja omades saarele olulist kultuuri- ja regionaalpoliitilist kaalu, on siin oma agad. Nimelt võiks küsida: kas riigil/rahval, kelle sümbol Tobias siiski esmajoones on, on praegusel juhul täielikku õigust rahuloluks? Kahtlen. Sümbolväärtusega helilooja mälestamine ei tohiks jääda, nagu paraku juhtus, suuresti vaid ühe paikkonna keskseks. Üleriigilised ajalehed isegi ei vaevunud tooma festivalist piisavat vastukaja, see jäeti valdavalt Hiiu Lehe hooleks. Või et väljaspool Hiiumaad elavad Eesti inimesed ning paljud hiidlasedki pidid piirduma vaid kahe kontserdi nägemise/kuulamise võimalusega ETV-s, kusjuures needki olid paigutatud äärmiselt ebasobivatele kesköötundidele.

Ainest edasimõtlemiseks seega jätkub. Mõnda pakkus juba välja Arne Mikk. Nimelt, et festival võiks edaspidi kanduda Hiiumaalt ka teistesse Tobiase eluga seotud paikadesse – Kullamaale, Haapsallu, Tartusse ... või, et sarnaselt Tammsaare sünnipäeval korraldatavale eesti kirjanduse päevale võiks Tobiase sünnipäev kujuneda meil eesti muusika päevaks.

“Suured asjad” ei peaks üksnes rahuldust tooma, vaid ka kohustama.

コメント


bottom of page