Igor Tõnurist – pärimusmuusika taasavastamine
Igor Tõnurist oli suurim eesti rahvapillide ja pillimängu uurija, virtuoosne muusik, vanema pärimusmuusika taaselustaja, rahvarõivaste asjatundja. See on Igori ja tema kaasteeliste teene, et praegu on vanemad rahvapillid ja mängutraditsioonid käibel, regilaulud hästi tuntud ning pärimusmuusika avalikus ruumis au sees.
Igor oli nähtav ja kuuldav – teadlase, muusiku, õpetajana. Temas oli parimas mõttes edevust seista oma sõnumiga pilkude ristumispunktis ning alandlikkust astuda nii mõnegi poolt madalaks peetud rahvakultuuri juurde. Igor püüdles, et elus oleks muusika, rõivaste ja hinge kaunis kooskõla, kuid ei ihanud kõrge kunsti nimel turnida koturnides laval, vaid armastas rahva seas laulda ja pilli mängida. Temas olid iidse apollonliku ja dionüüsliku alge parimad pooled harmooniliselt ühendatud, ning põhipillideks kannel ja torupill – erineva kõlaga ja rahvapärimuses kohati vastandlikult, hea ja pahelisena kirjeldatud mänguriistad.
Oma käitumise ja hoiakutega esindas Igor ka kohati kaduma kippuvat maarahva väärikust, meenutades sel kombel elavat kultuurilise relativismi printsiipi – mis on eri muusikate mõistmise põhialuseks – kõigile neile, kes olid õppinud oma rahvamuusikat mõnest muust madalamaks pidama.
Kodunt sai Igor kaasa mitu keelt ja identiteeti, kuid just suhtlemine isaema Rosaliega (s 1885) olevat teinud temast eestlase.1 Valgevenes sündinud ema Janina oli Leedu-Poola päritolu, neiupõlvenimega Varaksa2 (s 1922). Isa Valter tuli ilmale Ljolino eesti asunduses Petrogradi kubermangus (s 1920), ent tema suguvõsa juured ulatuvad Virumaale, Jõhvi kihelkonda.
Igor Tõnurist sündis Keilas 11. veebruaril 1947 ning edaspidi elas Tallinnas Pelgurannas. Ta õppis venekeelses Tallinna 33. keskkoolis, sest see asus tema kodutänaval, lausa kõrvalmajas, kuhu oli loomulik koos naabripoistest sõpradega minna.3 Juba keskkooliajal pani ta vanaema Rosalielt kirja pärimusi, sai etnograafiamuuseumi (Eesti rahva muuseum) korrespondendiks ja hakkas suhtlema ajaloo instituudi etnograafidega, et küsida nõu isa koduküla külastamise asjus. 1964 sai ta III auhinna etnograafilise materjali kogumise eest, Leningradi oblasti Moloskovitsa eesti asunduste elamu teemal.4
Moskva riiklikus ülikoolis õppis Igor ajalugu ja etnograafiat (1964–1969). Pärast ülikooli asus ta ajaloo instituudis tööle teadurina etnoloogia ja rahvamuusika alal, uurides eelkõige rahvapille, ja töötas seal aastani 2008. Lisaks sellele õpetas ta mitmel pool rahvamuusikat ja rahvarõivaste kandmise traditsioone: Eesti muusika- ja teatriakadeemias, TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, Tallinna ülikoolis, Eesti rahvakultuuri koolitus- ja arenduskeskuse juures jm.
Igori sõnul algas tema kiindumus rahvamuusikasse ülikooliajal, lauldes koos leedulastega leedu rahvalaule ja mängides vilepille skudučai.5 Mõttekaaslasi leidis Igor Tõnurist X tantsupeol (1970), kus lähenev rahvamuusika-laine juba tunda andis: seal esinesid torupilliorkester, Seto koor ja tegi linnuhääli Laine Mesikäpp. Kolmekesi, koos Ain Sarve ja Toivo Luhatsiga hakati rahvamuusikat tegema ja esineti samal aastal teatri- ja muusikamuuseumis. Liitus teisigi huvilisi ja 1971 asutati ametlikult folkloorirühm Leegajus. 1973 loodi Leegajuse juurde Seto leelonaiste laulurühm, mis 1976. aastal osalt eraldus uueks kooriks Sõsarõ, juhendajaks etnomusikoloog Vaike Sarv (1946–2004).
Sel ajal enam ei teatud, kuidas vanem rahvamuusika peaks kõlama. Regilaul ja vanemad pillid (torupill, väikekannel, hiiukannel jt) olid XX sajandi keskpaigaks oma “lihtsuse” pärast üsna unarusse jäänud – tollases arengu-usku maailmas. Kõrvalejäetus oli muutnud vana muusika võõraks, kuid teisalt andis sellele uudsuse, puhtuse, sest sotsialistlik sisu ja muusikamoed olid sealt mööda läinud.
Igor Tõnurist uuris vanu laule ja pille, pillimuusikat, pillimeeste koosmängu. Pärimuse kogumisel tegi ta koostööd teadlastega keele ja kirjandusse instituudist ja kirjandusmuuseumist, käies välitöödel Setus, Pärnumaal, Venemaa eestlaste ja setode, samuti meie teiste sugulasrahvaste juures.
Pillimängu uurimisest sündis raamat “Pillid ja pillimäng Eesti külaelus” (1996), mille põhjal kaitses Igor 2001. aastal ka magistrikraadi. Hiljem on ta olnud teose “Eesti rahvapille” (2008, koostöös Aleksander Sünteri, Tarmo Kivisilla jt) koostaja, toimetaja ja üks keskseid autoreid, ning osalenud mitmete muude rahvamuusika ja -kultuuri koguteoste loomisel, kirjutades eelkõige muusika teemadel: “Eesti rahvakultuuri leksikon” (1995), “Eesti rahvakultuur” (1998), “Эстония. Энциклопедический справочник” (2008) jm. Tänuväärne on koos Maia Muldmaga koostatud rahvamuusika õppematerjal vene koolidele “Эстонские народные музыкальные инструменты” (töövihik ja CD, 2002, 2004). Tõnuristi eruditsioon ja keeleoskus võimaldasid tal käsitleda ka muude rahvaste muusika vähetuntud küsimusi, eriti soome-ugri ja slaavi rahvaste pillimängu traditsioone.
Särav pillimees ja ka laulja-tantsija oli Igori rahvamuusikahuvi teine külg. Kromaatilist kannelt õppis ta Nõmme lastemuusikakoolis Evi Kasu klassis ja lõpetas 1964. Igor rääkis mõnikord Virumaa vanaisast, keda ta ise ei olnud näinud: vanaisa mänginud kannelt tikuga ja armastanud vesti kanda – vanaema oli seda maininud, kui oli teada saanud, et Igor on hakanud kannelt õppima.6 Edaspidi hakkas Igor mängima rahvakannelt ja torupilli, rääkimata lugematutest vile- ja rütmipillidest, ning oma virtuoosse oskuse ja võluva esinemisega tegi ta rahvamuusika tuntuks ja armastatuks.
Teadlane ja muusik Igoris liitusid nii loengutes kui kontsertidel, kus ta mängis ja rääkis lugusid pillidest. Mõnus jutuveeretus, teadmised külaelust, pillimäng, väärikalt välja kantud rahvarõivad ja pastlad esindanuks nagu tarka talupoega või külavanemat. Igor oma tohutute teadmistega ei eristunud erudiidi rolli, vaid nautis kuulajatega vahetut suhtlemist. Vahele lipsasid väikesed naljad: rääkides konteksti tähtsusest rahvamuusikas, lisab ta, hooga üht ja teist õlga patsates, et saunaloitsu ütlemiseks rütmiliste vihalöökide saatel peab end alasti võtma ja märjaks tegema, et õiget kõla saada.7
Igori Tõnuristi teadustöödest on üks originaalsemaid “Eesti idiofonid – traditsioon ja “juhuslikkus””8 meie üllatavalt arvukatest rütmi- ja mürapillidest. Põnevaks teeb artikli, kuidas pilliuurija kuuleb esteetilist heli ka seal, kus see jääb teistele tabamatuks: karja minek krappidega, eri tarbeasjade hääled ja rütmid. Näiteks töökirjeldusest avastas Igor, et rehepeks kootidega käis täpses rütmis koos sõnaliste vormelitega, rahvustoitude tutvustusest leidis, et uhmrinuiadega korrapärane tagumine kuulus traditsioonilise toiduvalmistamise juurde.
Rahvamuusikutel, teistsuguse muusikalise keele esindajatel, on mõnikord keerukas laule ja pillilugusid kuulajatele või ka iseendile lähedaseks muuta. Ka idiofonidest tavapärasemad rahvapillilood ja -laulud on seotud tänapäevasest erineva esteetikaga. Leegajuse algust meenutades nimetas Igor tähtsa saavutusena, et “oleme enam-vähem juba lahti saanud sellest mingisugusest alaväärsustundest, ei häbene seda [regi]laulu laulda ükskõik kus.”9
Kust oli tulnud oma rahvalaulu häbenemine? Kultuuriteoreetikute järgi on see koloniaalse alluvussuhte tagajärg. Šoti kultuuri analüüsides kirjutab Silke Stroh, et võõras võim väidab oma kultuuri olevat kõrgema, sest sel kombel saab õigustada oma ülemvõimu ja vähendada süüd; vallutatud rahvas hakkab uskuma oma alamust ja vabatahtlikult jäljendama sissetungija kultuuri, sest võtab üle koloniseerija vaatepunkti.10 1970. aastatel alanud folklooriliikumine ei püüdnud kehtestada oma kultuuri avalikus ruumis ainult väliseks näitamiseks, vaid ka sellega seotud diskursiivset autoriteeti.
Muusikaga sidet luua aitab sobiv keskkond – ja rahvamuusika üheks koduks sai Lahemaa. Igori sugulasi oli Edgar Tõnurist, Eesti looduskaitse seltsi üks asutajaid (1966). 1971. aastal rajas Edgar Lahemaa rahvuspargi ja 1975. aastal aitas Igor seal asutada ansamblit Lahemaa Rahvamuusikud, mis viis kokku pärimus- ja loodushoiu. Lahemaa rahvuspargist sai nõukogude ajal teistsugune, oma vaimsusega piirkond, mille sündi kirjeldab Ann Marvet kui uue ärkamisaja eelaimust.11
Kui harjumatult kõlas vanem rahvamuusika tookord, uuemate stiilide ja töötlustega harjunud kõrvadele, kinnitavad ka Lahemaa rahvamuusikute esimesed regilaulu-muljed: “Algul tundus nii võõras, nagu ei oleks meie maa laulud, aga nüüd on …” Igorit iseloomustas usk ja püsivus, mis pani tema vaateid austama; öeldi: “Ta on täitsa enda peale kindel, ega tema ei lase ennast painutada kuigipalju.”12 Mõtlen, kuidas Igor niimoodi vastuvoolu läks – kas oli tal ehk kergem esindada eesti vana rahvamuusikat seetõttu, et oma Leedu-Poola tausta tõttu ei tundnud ta eestlastele oma kultuuri suhtes hinge pugenud alaväärsust?
Ka folklooris osalemisest sündis Igoril kirjalikke töid, nt kogumik “Mängutükke külakapellidele” (koos Ahto Nurgaga, 1975), kogemusi vahendav artikkel “Folkloorikava kontserdilaval: kava ülesehituse ja lavale seadmise printsiipidest” (2002).
2007. aastal ilmunud Tõnuristi bibliograafia sisaldab 115 nimetust, kuid sestsaadik on ta juurde kirjutanud palju olulisi töid.13
Igor Tõnuristi tegevust soodustas väga hea suhtlemis- ja keelteoskus, rohked sidemed. Nii näiteks sõbrunes Leegajus Vilniuses 1976. aastal Leedu folkloorirühmaga Sadauja, ning leedulaste südamlikest mälestustest koorub välja Igori seltskondlik iseloom. Edita Meškuotienė, Sadauja rühma juht, meenutab, et pärast kontserti olid nad koos pidulikul õhtusöögil, laulsid leedu ja eesti laule, hiljem aga ronisid Gediminase künkale ja laulsid seal südaööni. Suhtlemine jätkus kirja teel ning järgmisel aastal kutsuti Sadauja Eestisse, korraldati kontsert ja tore retk Lahemaa rahvusparki. Seal õpiti üksteise laule ning lauldi-tantsiti koos. See kõik oli võimalik, kuna Igor oli ettevõtlik ja vaimustunud inimene, väga huvitatud rahvalauludest, tantsudest, kommetest jm. See sõprus kestis aastakümneid, ning nad tundsid endid nagu “vennad ja õed”.14
Eesti folklooriliikumise jaoks sai pöördeliseks 1985. aastal Tallinnas peetud Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) peaassamblee ja aastakongress, mille osana sõideti Lahemaale. Seal esinesid Lahemaa Rahvamuusikud ja Leegajus, kelle eeskava kasvas üle spontaanseks simmaniks. Nende kohtumiste ajel sündis hiljem rahvusvaheline folkloorifestival “Baltica” (1987), loodi Eesti folkloori selts (1988), astuti CIOFFi liikmeks (1990), asutati Eesti rahvuslik folkloorinõukogu (1992), neist mitmetes oli Tõnuristil juhtiv osa.15
Esimene taaselustatud folkloori festival Eestis oli “Viru säru” 1986. aastal. Igor Tõnurist sai alates kuuendast särust (1995) selle kunstiliseks juhiks ning hakkas seda kujundama vastavalt oma nägemusele rahvapeost: “Säru pole lihtsalt üksikrühmade kontsertide jada, vaid folkloorist lugu pidavate inimeste ühispidu.”16 Selleni jõudmiseks hakati tähelepanu pöörama kohalikule regilaulule ja pillimängule ja kavasid teaduslikult ette valmistama. Säruline Raivo Riim ütles: “See oli folkloorialane rahvavalgustaja töö, mida Tõnurist Virumaa folkloorihariduses tegi.”17 Seal asutati veel vabalava ja õllelava, kus räägiti anekdoote ja lauldi õllelaule, toimus rahvapillimängijate retk kohaliku folklooriajalooga seotud paikadesse, lastele muinasjutumaja, avati festivaliklubi. Igor on veel väljendanud kahetsust, et krõbedate tekstidega meestelauludele pole loodud sobivaid esituskohti, näiteks lauludega pubisid.18
Igor Tõnuristi mõtted ja ideed mõjutasid mitmete folkloorirühmade tegevust, nagu Kadrina Kadrid, Vihula Tink-tingadi, Viru-Nigula Laulumehed, Tallinna Õpetajate maja Rahvamuusikatrio ja vabaõhumuuseumi Koraalitrio. Ta toetas Eestis ka teiste rahvaste folkloorirühmi: Tallinna ukrainlaste folklooriansamblit Žurba, Narva muuseumi vene folklooriansamblit Suprjadki. Selle kõrval jõudis Igor osaleda lisaks mainitutele veel teistegi festivalide korralduses, nt oli “Laste regilaulude” (2004) ja “Regilaul uues kuues” (2005) žüriis, aitas teha suurlaulmist “Viru regi” (2007).
Igor jäi “Viru säru” kunstiliseks juhiks kuni XI säruni 2008. aastal, kuid see jäi viimaseks, sest ta haigestus. Sestsaadik tõmbus ta avalikust tegevusest tagasi, kuid jätkas väiksemas suhtlusringis nõuandmist, tõlkimist, toimetamist.
Kui püüan mõttes haarata Igori tegevust, siis näen teda loomas teistsugust, värvilisemat maailma, kus inimesedki on üksteisele lähedasemad ühise muusika ja tantsu kaudu. Igori järjekindlalt nõutud autentsus ehk traditsioonitäpsus oli vajalik kooskõlalise terviku loomiseks. Sisu ja vorm pidid olema pisiasjadeni kooskõlas, nii nagu puslel peavad olema kõik tükid paigas, et tekiks terviklik pilt, mille sisse saab minna. Vorm oli sisu kodu.
Nõukogude kultuuri idee rahvuslikust vormist ja sotsialistlikust sisust ei saanud olla eluvõimeline, sest sisu ja vormi ei saa kunstis mehaaniliselt liita, vaid need kuuluvad orgaaniliselt kokku. Kui omal ajal rahvuslik vorm täideti sotsialistliku sisuga, kaotas folkloor tõsiselt võetava kunstilise mõõtme. Igor ja tema kaasaegsed taaslõid talupojakultuuri, mis väljendas eestlaste kui maarahva identiteeti. Festivalid olid pisikesed paralleelsed reaalsused.
Igor pidas oluliseks, et ka taasloodud traditsioonis püsiks elu ja inimesed naudiksid seal tegemisi. Küll aga pani ta pahaks, kui kõrvalekalded muusika või rõivastuse tavadest tekkisid rumalusest või hoolimatusest, sest ta taotles vana pärimuskultuuri hoida. Ta põhjendas autentsuse nõuet rahvarõivastes muinsuskaitse printsiipidega: “Meil ei ole ka praegu moraalset õigust midagi suvaliselt selles kostüümis muuta. Sest ka kunagi kantud rahvarõiva komplekt on omaette kultuuriväärtus, kultuurinähtus ja see vajab omamoodi muinsuskaitset. [---] Meid ei piira endisaegsed tavad ja uskumused, mis kunagi vormisid selle rahvarõiva komplekti ja me ei valda vanu käsitöö võtteid. Sellises olukorras on kindlam valmistada vana eseme täpne koopia kui hakata ise midagi valmistama, sest meie reeglina ei taju vana rahvarõiva stiili, et tea neid traditsioone, ja seetõttu võime haletsusväärselt mööda panna.”19
Veidi vastuoluliselt aga, Igori arvates regilaule võis täiendada ja luua. Viimast jälle ei soosinud rahvalaulude spetsialist: “Mäletan, kuidas lugupeetud Ülo Tedre lõikas ära meie tahtmise regilaulus hakata improviseerima, ise hakata midagi uut looma, öeldes ühel konverentsil, et see on võimatu, luua uusi värsse, ja parem mitte katsetada.”20
Autentse folklooriliikumise juhtide skeptilisus, et esitajad selle sisuni ei küüni, seadis piire. Ühest küljest soovitati esitada “ehedalt”, aga teisest küljest piirati väitega, et nad õiget tulemust ei saavuta. See oli osalt tõsi, kuid pärimusmuusika edaspidine areng liikus loovama suhte poole esitatava muusikaga.
Mille vastu Igor veel seisis, oli muusika ja elu standardiseerimine. Parimad pole enam sama head, kui neid saab liiga palju – need on näiteks ühesuguselt kaunid varieteetüdrukud või ühtlaste kunstiliste standardite nimel harjutavad folkloorirühmad. Standardiseerimine muusikaelus võib viia küllalt sarnaste kunstiliste tippudeni, kuid seal pole ruumi kultuurilisel mitmekesisusel, mille eelduseks on relativism ehk eri süsteemide võrdsus. Igor Tõnurist oskas tähele panna sarnastumise ohte ka traditsionaalse muusika arengutes, näiteks “erinevaid etnilisi killukesi miksides annab tulemuseks homogeense massikultuuri, kus tegelikud etnilised eripärad domineerima ei pääse.”21 Isegi rahvamuusika väärtustamiseks mõeldud pillimeeste võistumängimised võisid soodustada selle omapära vähenemist ja ühtlustumist: “Võistumängimised on moes, on standardsed meisterlikkuse näitamise pillilood, eriti Karl Kikase omad. Kui oled palju üritustel, siis hakkab igav, mehed mängivad üldtunnustatud tehnilisi lugusid ja ei taha oma perepärimusi mängida.”22 Igori hinnangud selgitavad ühtlasi rahvamuusika esteetika eripärasid: rahvapillid on küll diatoonilised, mistõttu peetakse nende mänguvõimalusi kitsamaks, kuid mängutraditsiooni teevad huvitavaks omavalmistatud eri kõlaga pillid, eri mängutehnikad, omaseatud lood. Mitmekesisuse säilitamiseks püüti eristada uuesti piirkondlikud jooned rahvusliku folkloori segatud katlast ja viia folkloor tagasi kodukohtadesse.
Leegajuse ja temaga umbes samal ajal, 1971. aastal asutatud Leigarite tohutu mõju ajas ja ruumis hakkab järjest rohkem ilmnema. On tekkinud palju eri stiilis rahva/pärimusmuusika esitajaid, seda hakati õpetama 1989. aastal Viljandi kultuurikoolis ja 2007. aastal muusikaakadeemias, muusikakoolides on avatud rahvamuusika erialad. Mitu põlvkonda on üles kasvanud, õppides taaselustatud pärimusest palasid, mida Leegajuse ajal folkloorikogudest välja otsiti ja elavaks lauldi-mängiti.
Rahvakultuuriga tegelemise eest on Igor Tõnurist pälvinud mitmeid autasusid, neist märkimisväärsemad on Valgetähe IV klassi teenetemärk (2003), pärandihoidja tiitel (2007), Hurda rahvuskultuuri auhind (2009), Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia Eesti rahvarõivakultuuri väärtustamise ja edendamise eest (2014) jm. Auhinnad on panuse eest folklooriliikumisse, kuid Igor Tõnuristi töö teadlasena pole kaugeltki vähem tähtis, lihtsalt teadlaste jaoks ongi vähe auhindu.
Igor Tõnurist lahkus 9. veebruaril 2021.
Lõpuks, mõeldes muistsetele lugudele ja luulele, tahaksin öelda, et sina, Igor, olid meie pillipuhuja, kes aitas rasketel aegadel hirmutada rändrottide karjad ja võita lohed, panna pidulised tantsima. Sa rääkisid kunagi, et kandlemänguga sai isegi surma eemale peletada. Kuid hiljem sa kahjuks ei saanud enam kannelt mängida, sest sõrmed ei liikunud. Meil on nüüd kaunis, värviliste rahvarõivastega ja pärimusmuusikaga maailm, kuid sinu inimlikust soojusest on sageli puudu. Puhka rahulikult.
Uurimistööd on finantseerinud Eesti teadusagentuur (PRG 1288) ja Euroopa regionaalarengu fond (TK 143).
_______________________________________________________________
1 Igor Tõnuristi eluloolised andmed on kogutud, toetudes teatmeteostele, Eesti teadusinfosüsteemile, varasematele kirjutistele, raadiosaadetele ERRi arhiivist, Eesti rahvaluule arhiivi materjalidele, kõnelustele ja kirjavahetusele Igori tuttavatega ning autori oma mälestustele ja kõnelustele Igoriga. Valikuliselt on viidatud ainult konkreetsemat, isiklikumat laadi teavet. Kõneluse põhjal Igor Tõnuristiga rääkinud folklorist Mari Sarv, veebruaris 2021 Tartus.
2 Neiupõlvenimi Igori vennapoja Dmitri Tenuristi ja Tuule Kanni andmetel. Isiklik suhtlemine 9.03.2021, e-post 1.03.2021.
3 Kõneluse põhjal Igor Tõnuristiga kirjutanud etnoloog Elvi Nassar, internetis folkloorinõukogu lehel pealkirjaga “Igor Tõnuristi meenutades”, 30.01.2021.
4 Aivar Jürgenson, “Kass, kes kõnnib omapead: Igor Tõnurist 60”. Mäetagused, 36, 164−168, lk 167.
5 Autori mälestuste põhjal kõnelustest Igoriga.
6 Vanaisa oli August Tõnurist (s 1880 Sompa vallas). (Geni) Kõneluste põhjal Igor Tõnuristiga kirjutanud Tuule Kann, e-post 1.03.2021.
7 Igor Tõnurist, “Eesti idiofonid – traditsioonilisus ja “juhuslikkus””. ERA, 2007. (Sama pealkirjaga leitav ka YouTube’ist.)
8 “Paar sammukest: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat XIII”. Eesti Kirjandusmuuseum, folkloristika osakond. 2007, lk 273−324.
9 “Eesti klassikaplaat. Leegajus. Eesti rahvalaulud.” ERR, 29.08.2020. Saates kasutati 1972. aastal salvestatud kõnelust Leegajuse liikmetega.
10 Silke Stroh, “Gaelic Scotland in the Colonial Imagination”. Northwestern University Press, 2017, lk 8.
11 Ann Marvet, “Mees, kes ajas eesti asja”. Eesti Loodus, 2011, nr 5.
12 “Lahemaa laulud. Viitna viisid.” ERR, 5.04.1981.
13 “Paar sammukest: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat XIII”, lk 325–338.
14 Kõneluse põhjal Edita Meškuotienėga kirjutas Austė Nakienė, e-kiri 23.02.2021.
15 Ingrid Rüütel, “20 aastat Eesti Rahvuslikku Folkloorinõukogu”. Sirp, 5.04.2012.
16 “Viru säru”. 2016, lk 5. Internetis pealkirjaga: “Viru säru. Oma ja ehe. Läbi kolme aastakümne”.
17 Samas, lk 40.
18 “Oma ja ehtne. Meenutusi suvistest festivalidest.” ERR, 19.09.1997.
19 “Nipet-näpet: Kui lähete laulupeole.” ERR, 22.05.1990.
20 “Oma ja ehtne. Meenutusi suvistest festivalidest.” ERR, 19.09.1997.
21 Aivar Jürgenson, “Kass, kes kõnnib omapead: Igor Tõnurist 60”. Mäetagused, 36, 164−168, lk 164.
22 “Oma ja ehtne. Meenutusi suvistest festivalidest.” ERR, 19.09.1997.