top of page

Igor Garšnek. "Plasma"



Pean tunnistama, et otsisin mõnda aega õiget ust sisenemaks “Plasma” helimaailma. Tabasin end mitmel korral mõttemängult, justkui oleksin avastanud helilooja seni avaldamata materjali kuskilt 80-ndate lõpust, 90-ndate algusest – kadunud järje Synopsise esikalbumile. Kuid kuulanud neid kahte kõrvuti, hakkas “Plasma” kõlama märksa huvitavamalt – tõsi, leidub palju viiteid minevikule ja kohati kummitab ka Eesti progerocki vaim (mis pole iseenesest halb), kuid tunda on ka vahepealsete aastate jooksul kogetud muutusi ja tugevnenud sidet laiema, “raudse eesriide” tagant vabanenud maailmaga. Ka muusikaline faktuur on “Plasma” puhul tihedam ja nüansirohkem.


Esimesed kolm “Plasma” pealkirja kandvat teost (“Plasma” I–III) võiksid vabalt pärineda “Akira”-laadse anime heliribalt – silme ette kerkib 80-ndate esteetikast kantud tulevikumaailm, mis pole kaugeltki nii düstoopiline, kui see meile praegu tunduda võiks. “Plasma I” kõlab kui selle kujuteldava filmi majesteetlik avamäng – kogu maailm rullub vaataja silme ees lahti. “Plasma II” on märksa kiirem kulgemine läbi urbanistliku maastiku. Kaamera tõuseb aeglaselt linna kohale ja jälgib sõnatult kogu neoonsipelgapesa toimimist – midagi sarnast, nagu võis kogeda Philip Glassi heliribaga “Koyaanisqatsi” filmis. “Plasma III” aeglustab kiirust ja kulgeb ühtlasel sammul läbi linna, peatudes aeg-ajalt, et pöörata pilk üles pilvelõhkujate suunas.


“Paragon” vahetab žanrit ja ka formaati – ma ei saa sinna midagi parata, aga see teos viib mu automaatselt 90-ndate alguse märulirohkete arvutimängude maailma. Viimastel aastatel on sagenenud ka sedalaadi lo-fi esteetikat esindavate (ja ka mõningaid uuendusi pakkuvate) mängude ilmumine. Tõsi, ootamatu Ladina-Ameerika rütmika ilmumine muudab korraks mängureegleid, kuid level naaseb peagi oma loogilisele rajale. Väike vimka on siinkohal ka võimalik Yesi või Art of Noise’i orchestra hit’i sämplitsitaat. See on üks neist lugudest, mis võiks kõlada võimsamalt päris kitarri ja trummikomplektiga, aga lahe energia igal juhul.


“Kalimba Dreams” on oma kõlalt vast kõige moodsam pala, seda eriti rütmika osas. “Bells Circle” kaks osa viivad kujutluspildi aga hoopis 80-ndate fantaasiafilmi, maandudes kuskil “Labyrinthi” ja “The NeverEnding Story” vahel. Esimese “Bells Circle’i” puhul mõjub üsna efektselt keskaegse tantsumuusika laadse stilistika sissetoomine, mis vaheldub mike-oldfieldiliku arpedžeerimise ja fusion-käikudega. “Bells Circle’i” teine osa lõpetab minu jaoks ka filmi.


“Terra incognita” algab peaaegu nagu industriaalpala ja satub siis ootamatult Ladina-Ameerika rütmide meelevalda, sulades hetk hiljem kokku Yesi või varast Genesist meenutavate sündikäikudega. Plaadi kolm viimast pala moodustavadki justkui omaette terviku, kus sulanduvad eksootilised rütmid ja klassikaline progerock. “Samba Caramba” on üks albumi põnevamaid sulameid, mis endalegi ootamatult (ja üsna kaugelt) 90-ndate pöörasemat Basement Jaxxi meelde tuletab.


Mulle sümpatiseerib igati Igor Garšneki deviis luua muusikat, mis on vaba otsestest žanripiiridest – unustada hetkeks mängureeglid ja luua fantaasiarikkaid maailmu. Samas on ikkagi meeldiv tajuda ka analüüsiva helilooja kohalolu ja kuulata tema kui interpreedi esitust. Film jookseb kenasti!


44 views

Comments


bottom of page