Helisev kõrberännak XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole

Teekond XIII noorte laulu- ja tantsupeo “Püha on maa” poole on olnud tavapärasest pikem. Tõenäoliselt tänu oma erilisele ja sügavale juhtmõttele ning maailmas valitsevale üldiselt ebakindlale olukorrale kipub paratamatult aeg-ajalt pähe võrdlus vanatestamentliku kõrberännakuga, kus rahval tuli oma pikal teekonnal tõotatud maale kõiksugu raskusi trotsida. Selle piibelliku paralleeliga jätkates võib aga öelda, et küllap aitab laulu- ja tantsurahva usku hoida hiljutine võimas ilmutus – repertuaar, mis jõudis sellel kevadel kaunite kaante vahel nendeni. Sest eks osalejale algab ju laulu- ja tantsupidu siis, kui dirigent või tantsuõpetaja uue peo õppematerjalid esimest korda proovi kaasa toob ja paberile trükitud laulud-tantsud proovisaalis esimest korda helisema hakkavad. Vaatame, kuidas on kulgenud ettevalmistused ja mis seis on praegu, aasta enne pidu. Mõtteid esmakohtumisest repertuaariga ning samuti oma igapäevatööst kollektiividega jagasid dirigent Ilona Muhel (töötab Püha Johannese koolis ja lastekooriga Ellerhein), Põhja-Pärnumaa ja Tori valla rahvatantsuõpetaja Tiina Saar ning Tartus folklooriklubis Maatasa töötav rahvamuusikakollektiivi juhendaja Helin Pihlap.

Teekond läbi koroonahooaegade

Kui koroonaviirus poleks maailma vahepeal pantvangi võtnud, oleksime XIII noortepidu pidanud juba sel suvel ning seega tähistanud ka noorte laulu- ja tantsupeo traditsiooni 60 aasta juubelit, kuna esimest korda peeti toonase nimetusega koolinoorte laulu- ja tantsupidu 1962. aastal. Paraku olid kahel möödunud hooajal koori- ja orkestriproovid ning tantsutunnid koroona tõttu pikalt häiritud, mis sundis XIII noorte laulu- ja tantsupeo korraldajad ettevalmistusperioodi aasta võrra pikendama, et kollektiivid jõuaksid oma laulud-tantsud-pillilood ka võimalike uute piirangute korral selgeks õppida. Lisandunud aasta kohta on laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg öelnud, et selleks ta juhina tööle asudes kindlasti valmis ei olnud, kuid tagantjärele vaadates oli see ainuvõimalik otsus. Lisa-aasta jooksul on kollektiivid hakanud pandeemiatardumusest tasapisi taastuma: seda tõestab kas või käesoleva kevade kõikvõimalike kontsertide, festivalide ja piirkondlike laulu- ja tantsupidude rohkus.

Kunstiliste toimkondade vaatest võib lisa-aasta boonuseks pidada õppematerjalide – laulikute, tantsukirjelduste ja nootide – tavapärasest varasemat jõudmist kollektiivideni.

Lisa-aasta säravaimaks viljaks on aga Eesti Filharmoonia Kammerkoori, XIII noorte laulupeo kunstilise toimkonna ning mitmete lastekollektiivide ja solistide erakordses koostöös valminud tulevase peo kavas olevate kooriteoste häälepartiide helisalvestised. Ligi 350 puhtakõlalist partiid on Eestis loodud uudse digilahenduse abil kõigile laulupeoks valmistuvatele koorilauljatele harjutamiseks valmis ja laulupeo veebilehelt hõlpsasti leitavad.

Pärt Uusberg selgitab, et selle digilahenduse või “heebeldamise” abil, nagu seda projekti omakeskis nimetatakse, on võimalik kuulata mis tahes laulust mis tahes partiid nii eraldi kui koos vaikselt taustal kõlava kogutervikuga. Ühtlasi on võimalik sättida nivoosid oma parema tahtmise järgi ja teha kodus iseendale vägagi mitmekülgne “kooriproov”. “Eks kogu see ettevõtmine ole ka natuke pandeemia ja piirangutega seotud ning kui nüüd peaksid koroonapiirangud mingil kujul veel jätkuma, siis võib taoline rakendus osutuda kooride laulupeoks valmistumisel ülimalt vajalikuks,” nendib Uusberg.


Ilona Muhel. FOTO RENE MITT

Teekond laulupeole

Noor dirigent Ilona Muhel alustas oma kooridega XIII noorte laulupeo repertuaariga tööd kohe, kui noodid saabusid. “Mulle väga meeldib, et sel korral jõudsid noodid märgatavalt varem kohale. Koolikooridele on see hästi suureks abiks ja nii võiks jäädagi ka järgnevate laulupidude puhul,” räägib Muhel. Ta toob esile, et laulikud näevad ka väga ilusad välja. Kaanekujunduses on peo peakunstnik Mart Anderson kasutanud mitme Eesti kunstniku töid, mis lauljaid dirigendi sõnul väga kõnetab. “Tuntakse huvi, milline on teise liigi laulik ja kes on selle peal oleva teose autor. Lisaks ilule arendab see ka lapse silmaringi.”

Küsimusele kui suur loominguline proovikivi on töö laulupeo repertuaariga, vastab dirigent, et koolikooridele on laulupeo repertuaari omandamine suur väljakutse: “Pean silmas just tavakooli koore, kus ei ole muusikakallakuga klasse. Kindlasti on paljud õpetajad uue õppeaasta alguses olukorras, kus koor tuleb peaaegu uuesti üles ehitada, eriti praegu, pärast kaht väga ebastabiilset hooaega. Enamasti käib ajaga võidujooks, et saaks partiid selgeks ja mitmehäälsus kõlaks võimalikult puhtalt.”

Laulupeo kodulehel leiduva nn heebeldamise kohta ütleb Muhel, et see kindlasti toetab kollektiivijuhti: “Tähtis on aga see, et kui õpetaja annab lauljale ülesandeks iseseisvalt partiid kodus salvestise toel harjutada, siis tuleb ka õpetada, kuidas seda õigesti teha, et sellest kasu oleks. Tavakooli laps, kellel ei ole muusikakooli tausta, vajab selles tuge ja juhtnööre”.

Muhel rõõmustab, et mudilaskoori repertuaar on valitud väga lauljasõbralik, eriti arvestades seda, et kaks eelnevat õppeaastat on olnud keerulised ja töö kahehäälsusega habras, võibolla kohati olematu. “Mudilaskooride repertuaaris on parajal määral ühehäälsust ning kahehäälsus on hästi mugav, lapsele kergesti haaratav. Koolikoori puhul annab see suurema võimaluse rohkem tooni ja fraasiga tegeleda, kogu energia ei lähe häälepartiide omandamise peale,” toob ta näite. Tööd repertuaariga alustas Muhel liigilauludest. “Lastekoori puhul oleks küll mitmehäälsuse mõttes olnud lihtsam alustada ühendkoorist, mis on valdavalt kahehäälne, aga tajusin, et liigilauludest saadav energia on hästi sütitav ja lauljad on valmis veidi keerukamate partiide ning puhtalt kõlava kolmehäälsuse nimel pingutama. Tundus kohe, et liigilaulude repertuaar kõnetas lauljaid.” Lastekoori lemmikuks on kujunenud Olav Ehala laul “Tõeline jõud” ja noortekooril Veljo Tormise “Küla kuuleb”.

Kui täiskasvanute kollektiividel on enamasti repertuaaris hulk teada-tuntud palu, nagu Mihkel Lüdigi “Koit” või laulupidu lõpetav Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”, siis noored peavad ka need teosed millalgi esimest korda selgeks õppima. Kuidas noored neid laule mõistavad või kuivõrd need palad neid kõnetavad, on Ilona Muheli hinnangul suuresti õpetaja kujundada. “Lapsed on targad ja uudishimulikud ning janunevad selle järele, et keegi nendega arutleks ja vastuseid annaks. Väga tähtis on tekitada huvi ja meelestada õigesti. Mudilaskoorist lastekoori tulnud lauljad küsivad minult kohe esimese asjana, millal me hakkame “Ta lendab mesipuu poole” õppima,” räägib Muhel. Ta ütleb, et ka laulupeo juhtmõtte “Püha on maa” tähendusest rääkis ta lauljatele juba õppeaasta alguses. “Häälestasime end laulupeo meeleolule – see mõjus hästi ning lisas ootusärevust.”


Tiina Saar. FOTO KARINA KOTKAS.

Teekond tantsupeole

Suurte kogemustega rahvatantsuõpetaja Tiina Saar on noorte tantsupeo repertuaariga jõudnud tegeleda mõned kuud ning leiab, et tööd on ees kõvasti: “Repertuaar ei ole kerge, kuid on õpitav. Hea, et sel korral on rohkem aega valmistuda. Kui lastele tants meeldib, omandavad nad selle kiiremini. Aitab kindlasti see, kui tantsu olemus lahti seletada, et lapsed saaksid aru, mida kindlad liigutused tähendavad.” Lemmikutena on silma jäänud 2.–3. klassi segarühmade kavast Ulla Helin-Mengeli “Mängumops”, neiduderühma kavast Maria Uppin-Sarve loodud “Illos illotelles” ning samuti pererühmade kava.

Tantsupeo etendus “Sillad” on tantsulavastus, mis räägib inimese kasvamisest. Selle kohta, kuivõrd tantsijad tajuvad, et esinevad rühmaga tantsupeo etenduses teatud rollis, ütleb Saar, et vanemad tantsijad mõistavad seda kiiremini. Noorematele saab asi selgeks ilmselt alles suurel väljakul, kus on palju tantsijaid koos. “Eks ma püüan kõigile selgitada, et teeme ühist suurt asja, mi