“Franz Schmidt. Complete Symphonies”. Frankfurt Radio Symphony Orchestra, Paavo Järvi


Hiljuti jagas klassikalise muusika ajakiri Gramophone traditsioonilisi auhindu 11 kategoorias. Dirigent Paavo Järvi pärjati koos Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestriga parima orkestriteose kategoorias albumiga “Franz Schmidt. Complete Symphonies”.

Usutavasti ei tea paljud meie muusikasõbrad, kes see Franz Schmidt tegelikult on. Niisiis lühitutvustus: Franz Schmidt (1874–1939) oli Austria helilooja, kes alustas kompositsiooniõpinguid Anton Bruckneri käe all. Samas tegutses ta XIX sajandi lõpus Viini õukonnaorkestris tšellistina ja andis pianistina ka soolokontserte. Ning vähe sellest – kuni elu lõpuni jõudis ta olla veel hinnatud pedagoog ja ka Viini kontserdielu aktiivne edendaja. Nii et “mees nagu orkester” selle sõna otseses mõttes!

Paavo Järvi ja Frankfurdi RSO kolmikplaadil saab kuulda Franz Schmidti nelja sümfooniat, mis kirjutatud ajavahemikus 1898 (esimene) kuni 1933 (viimane). Ütlematagi selge, et niisugune “kronoloogiline järjest-kuulamine” annab helilooja loomingulisest küpsemisest päris hea ülevaate. Muusikaleksikonides ja ka plaadibukletis märgitakse Schmidti helitööde hilisromantilist väljenduslaadi, klassikalist vormikäsitlust ja mõningate loomingumõjutustena Bruckneri ja Richard Straussi eeskuju. Omalt poolt võiksin siia lisada impressionistlikke kõlavärve ja neoklassitsistlikku motoorikat hilisemates sümfooniates. Samuti kokkupuutepunkte autori eakaaslase Gustav Holsti (“Planeedid”) muusikalise leksikaga.

Schmidti neljast sümfooniast kolm on klassikaliselt neljaosalise ülesehitusega ning mahuvad kestvuselt kõik 40–45 minuti piiridesse. Neist I sümfoonia E-duur tugineb veel pigem klassikalistele kui romantilistele eeskujudele. Kuuleme siin ju esimese osa sissejuhatuses beethovenlikku heroismi, kuid samas brahmsilikult tihedat orkestratsiooni finaalis. Nagu noore komponisti sümfooniliste eneseotsingute puhul XIX sajandi lõpus ikka.

Sümfoonia nr 2 Es-duur (1911) teeb Schmidti sümfooniate seas erandlikuks selle kolmeosaline tsükkel. Kusjuures keskmine/keskne osa koosneb üheksast karakter-variatsioonist, mille muusikaline pildigalerii ulatub stiliseeritud Viini valsist kuni pastelse impressionismini. Teose finaali tekstuuris kuuleme lisaks ka (neo)barokset polüfooniat.

Franz Schmidti III (1928) ja IV sümfoonia (1933) kuuluvad eelmistega võrreldes küpsesse loomeperioodi, eriti tähendusrikas on viimane. Kui Schmidti puhul rääkida paralleelidest suurte eeskujudega, siis sümfoonia nr 3 A-duur avaosas kuuleme hilisromantilisi helistikulisi ebapüsivusi à la Richard Strauss, aga skertsos kergemeelset muusikalist mänglevust nagu Stravinski neoklassikalistes helitöödeski. Sümfoonia nr 4 C-duur mõtestab juba kaduviku-igaviku eksistentsiaalset probleemideringi. Plaadibukletist võis lugeda, et see teos on omamoodi reekviem, leinava isa muusikaline järelhüüe oma varalahkunud tütrele. Teose muusikalist dramatismi hoomates nii tõepoolest ongi. Soleerivad instrumendid (viiul ja tšello) lisavad sellesse sümfoonilisse traagikasse veel isikliku ja intiimse dimensiooni. Sümfoonia ava- ja lõpuosa moodustavad motiivilis-temaatiliselt n-ö suletud ringi, mis võimendab dramaturgilises mõttes helitöö põhiidee lõpetatust. Mingeid “lahtisi otsi” selles muusikas enam õhku ei jää.

Puudutan põgusalt veel Schmidti kogutud sümfooniate albumi esituslikku aspekti. Frankfurdi RSO puhul tuleb esmajoones esile tõsta puhkpilliansamblite väga täpset artikulatsiooni ja reljeefselt kõlavaid orkestrisoliste. Paavo Järvi puhul aga julgust nii suur töö üldse ette võtta ja muidugi ka oskust Franz Schmidti kohati kaleidoskoopilisest muusikalisest mosaiigist see kõige olulisem tasand orkestris välja tuua ning kõlama panna.




15 views