top of page

Els Roode – Eesti kandlemuusika grand lady


Els Roode. FOTO ETMM / EESTI REKLAAMFILM

Eelmise aasta kevadel lahkus meie seast 87-aastasena Els Roode (1934–2022) –kandlemängija, Eesti kandleõpetuse alusepanija ja kromaatilise kandle koolkonna rajaja, minu esimene kandleõpetaja.


Els Roode hakkas kannelt õppima teismelisena 1949. aastal, kui Tallinna muusikakoolis avati esmakordselt kandle eriala. Els rääkis, et kannelt mängima innustas teda kodus olnud pill, mida küll keegi teine mängida ei mõistnud. Tema esimeseks õpetajaks sai Eik Toivi (1903–1993), kes oli muusikalise hariduse saanud tšello alal, kuid ise kannelt juurde õppinud. Juba muusikakooli ajal tekkis Elsul soov tõestada, et kannel on võrdväärne teiste pillidega, seda tuleb vaid hästi mängida.


Els soovis jätkata kandleõpinguid kõrgkoolis. Kuna Tallinna konservatooriumis kandle eriala ei olnud, sündis mõte edasi õppida lõunanaabrite juures, kus oli hiljuti avatud kokle eriala. Kokle erineb kandlest keeltesüsteemi ja mängutehnika poolest, olles siiski eesti kandle lähisugulane. Els jagas oma mälestusi sisseastumiseksamitest: “Mängisin sisseastumisel eesti kromaatilist kannelt, olles enne selgitanud komisjonile, et kui mind vastu võetakse, jätkan õpinguid juba läti koklel. Peale ettemängimist küsis mind kuulama tulnud rektor: “Aga miks te tahate läti koklet mängida? Teie oma pill on ju parem kui kokle!”” Nii juhtuski, et Els sai ootamatu võimaluse õppida eesti kannelt koklepedagoogi Tamara Vainovska käe all.


Mis pill see on, mis Riia konservatooriumi rektoris juba 1950-ndatel imetlust äratas? Eesti kromaatilise kandle töötas välja Valgamaa pillimeister Väino Maala 1952. aastal. Sellel saab mängida võrdselt kõigis helistikes, mis teeb ta sobilikuks eri muusikastiilide esitamiseks. Seni olid Eestis kasutusel peamiselt diatoonilised või väheste kromaatiliste võimalustega kandled. Kuigi katsetusi kromaatilise kandle väljatöötamiseks oli tehtud juba XX sajandi alguses, mõjus pilli sünnile otsustavalt kandlehariduse käivitamine. Uus, lõikuvalt asetatud keeltega kannel valmis Eik Toivi ja Väino Maala koostöös. Pilli hakkas tootma Tallinna klaverivabrik, kuna eraettevõtlus oli tollal keelatud.


Kui Els Roode konservatooriumi lõpetamise järel 1960. aastal Eestisse tagasi pöördus, oli kandleõpetus väljasuremise äärel. Ta alustas tööd Tallinna lastemuusikakoolis kahe õpilasega. Mõne aja pärast jagus tööd juba kahele kandleõpetajale ning Els kutsus enda kõrvale oma endise õpilase Malle Vihuli. Els Roode töötas lastemuusikakoolis kuni pensionile jäämiseni ning koolitas ka Georg Otsa nimelise muusikakooli õppureid. 1975 asutas ta Tallinna lastemuusikakooli vilistlaste kandleansambli Kukulind ja oli selle dirigent kolm aastakümmet. Ansambel oli enne kandle jõudmist professionaalsele tasemele pikka aega kandlemuusika “lipulaevaks”.


Paralleelselt õpetamisega oli Els aktiivne interpreet ning kandlerepertuaari täiendaja. Kuna originaalteoseid sellele pillile nappis, oli tal tähtis roll nii seadete loomisel kui ka uute teoste tellimisel. Elsu tellimusel on loonud kandlele nii soolo- kui ka ansambliteoseid Gennadi Taniel, Ants Sõber, Harri Otsa, Leo Semlek, Heino Lemmik ja mitmed teised heliloojad. Interpreedina tegi Els koostööd selliste muusikutega nagu lauljad Anu Kaal ja Tõnu Bachmann, flöödimängija Jaan Õun jt. Eesti “esikanneldaja” ja pikka aega ainsa kõrgharitud kandlemängijana oli Elsul võimalusi esineda nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal: Prantsusmaal, Suurbritannias, Kanadas, Luksemburgis ja Indias. Teda kutsuti korduvalt mängima Tallinnat külastanud kõrgetele väliskülalistele, kelle seas olid Indira Gandhi, Iraani viimane šahh jt. Arvukate esinemiste seas oli tal elu jooksul mitmeid ajastule tüüpilisi grotesksevõitu juhtumeid, millest Els meelsasti värvikalt pajatas – näiteks osales ta vaid paar aastat kannelt õppinuna mängufilmi “Valgus Koordis” lõpustseeni võtetel (tuletagem meelde laulu “Õnn tuli meie õuele ...”), kus Tallinna muusikakooli kandleõpilased koos Leningradi sümfooniaorkestriga kolhoosikorrale ülistust mängisid. Elsu enda kommentaar oli sarkastiline: “No oli vast absurdne idee panna meid koos selliste proffidega mängima.”


Olles aktiivne kandleõpetaja, mitme rahvamuusikaansambli juht, rahvamuusikapidude organiseerija, dirigent ja tantsupidude muusika üldjuht, nappis tal interpreeditööks paratamatult aega ning vähehaaval jäi tema enda pillimäng tagaplaanile. Kui Els oli vaid mõni aasta üle viiekümne vana, tekkis tal käevigastus, mille põhjust arstid kohe ei tuvastanud ja mis tegi pillimängu pikaks ajaks võimatuks. Osaliselt ka seetõttu keskendus ta veelgi enam pedagoogi- ja dirigenditööle. Kõik oma teadmised ja oskused kandlemängust andis ta edasi oma õpilastele ja rõõmustas südamest nende edu üle.

Sibeliuse Akadeemia kandleõpetaja Ritva Koistinen, Kristi Mühling, Els Roode ja Laura Lindpere Tallinna Toomkirikus peale kontserti. FOTO ERAKOGUST

Paralleelselt kandle õpetamise ja mängimisega tuli Elsul hoolitseda, et kromaatilisi kandleid üldse valmistataks. Nõukogude ajal tootis kandleid Estonia klaverivabrik, mille juhtkond ei olnud kannelde tootmisest vaimustuses ning korduvalt oli õhus oht, et tootmine lõpetatakse. 1990-ndatel, mil vabrik erastati, pani turumajandus nende valmistamisele lõpliku punkti. Hoolimata Els Roode pingutustest ei näinud vabriku uued omanikud sellel alal perspektiivi, kuigi pilli õpetati paljudes muusikakoolides ja vajadus pillide järele oli olemas. Mitmed aastad kandleid praktiliselt ei tehtud, kuni pillimeister Rait Pihlap asus seda lünka täitma. Tema on ka tänini ainus kromaatilisi kandleid valmistav meister.


Elsul oli kindel usk eesti kromaatilise kandle potentsiaali ja tulevikku, sealhulgas Eestist väljaspool, kuigi ütles, et tema silmad seda enam ei näe. Ta töötas kogu elu selle nimel, et kannel oleks võrdväärne teiste, klassikaliselt tunnustatud pillidega. Üks tema lemmikütlusi oli: “Kannel pole süüdi, kui seda hästi mängida ei osata.” Samas oli ta teadlik, et kandle jõudmine teiste pillidega võrdväärsesse staatusesse vajab palju tööd, aega ja mitme põlvkonna jagu võimekaid mängijaid. Els ei kiirustanud kandle viimisega Eesti muusikaakadeemia õppekavadesse ning suunas oma parimaid õpilasi edasi õppima naabermaade kõrgkoolidesse. Teise kandlemängijana sai erialase kõrghariduse Vilniuse konservatooriumist Tuule Kann ning kolmandana siinkirjutaja Helsingist Sibeliuse akadeemiast. Olgu öeldud, et meie naabermaades muusikakõrgkoolides on kannelt õpetatud juba pikka aega – Leedus 1945., Lätis 1948. ning Soomes 1987. aastast.


Mõtte kandle eriala avamisest Eesti muusikaakadeemias käis esimesena välja Sibeliuse akadeemia õppejõud Ritva Koistinen, kes leidis, et aeg on selleks küps. Elsu esimene reaktsioon oli pigem skeptiline, kuid peagi asus ta seda oma temperamentsel ja energilisel moel toetama. Nii nagu tihti uute asjade puhul, tuli ka siin selgitada, tõestada ja kummutada eelarvamusi, kuid 2002. aastal asus meie muusikaakadeemiasse õppima esimene kandle eriala üliõpilane.


Elsul olid alati olnud tihedad kontaktid naabermaade kandlemängijatega, eriti Leedu ja Läti kolleegidega ning hiljem Soome muusikutega. Ta rääkis korralikult vene, läti ja inglise keelt ning sai hakkama saksa ja prantsuse keelega. Aastast 1989 korraldas ta rahvusvahelist kandlefestivali, millest võtsid alati osa naabermaade kandletudengid ja õppejõud ning seda juba ammu enne kandle eriala avamist Eesti muusikaakadeemias. Kontaktid olid olulised kandle viimisel meie muusikaakadeemiasse, kuna naabrite eeskuju aitas koostada õppekavu, valida repertuaari jne.


Üks Elsu iseloomulikke omadusi oli tema võrratu vaimukus, huumor ja sõnaseadmise oskus. Ta oli alati seltskonna hing, kes tegi nalja ka iseenda üle. Nii pedagoogi kui ka inimesena oli Els üsna otsekohene – kui talle midagi ei meeldinud, ütles ta selle otse välja ka muusikateoste ja esituste kohta. Üsna kriitiliselt suhtus ta nüüdismuusikasse, kus kasutatakse nn laiendatud mänguvõtteid – sain seda nii mõnigi kord omal nahal tunda. Ansambliga Resonabilis esitasime kord üht kaasaegset teost, mille kohta Els kommenteeris: “Seda eesli peksu mina enam kuulda ei taha!” Ka võõrastas ta meditatiivset ja monotoonset muusikat, näiteks pikki regilaule, mis “panevat tal selja valutama”. Jäime neis asjus eriarvamusele.


Täna on pea kõik kromaatilise kandle mängijad ja õpetajad Els Roode õpilased või õpilaste õpilased. Kui president Arnold Rüütel andis talle 2005. aastal Valgetähe IV klassi riikliku teenetemärgi “rahvamuusika edendamise eest”, oli Elsu hääles tunda heameele kõrval ka väikest kibedusenooti, kuna tema elutööks oli ju tegelikult kandle edendamine. Tema panus kandle arendamisse oleks väärinud suuremat esiletõstmist – rahvamuusika arendajaid leidub teisigi, kuid just kandlemängu arendamine oli Nõukogude ajal eriline saavutus. Tundub, et Eestis on kohati ikka veel raske seda ainulaadset pilli väärtuslikuks pidada. Samas on kandle alal viimastel aastakümnetel väga palju muutunud ja kromaatilist kannelt võetakse palju tõsisemalt kui varem. Els Roode panus sellesse on hindamatu väärtusega ning ta jääb alati Eesti kandlemuusika grand lady’ks.

213 views

תגובות


bottom of page