top of page

Daniel Hope – seoseid ja tähendusi luues


Daniel Hope ansambliga Air festivalil "Odessa Classics Tallinn". FOTO TIIT MÕTUS

Maailmakuulus briti viiuldaja Daniel Hope – väga põnev ja mitmekülgne artist, kelle karjäär on väldanud juba üle kolmekümne aasta – rõõmustas festivali “Odessa Classics Tallinn” peakülalisena Eesti publikut juba teist aastat järjest.

Hope on soleerinud pea kõigi maailma suurimate orkestrite ees ning välja andnud üle kolmkümne plaadi. Ta on saanud mitmeid mainekaid autasusid, muuhulgas näiteks Saksamaa liitvabariigi teeneteordeni (Bundesverdienstkreuz) ja 2015. aastal Euroopa kultuuripreemia. Teda on tunnustatud ka humanitaarprojektidele pühendumise eest. Hope on San Francisco New Century Chamber Orchestra ja Zürichi kammerorkestri muusikajuht ning alates 2007. aastast maailma ühe juhtiva plaadifirma Deutsche Grammophoni artist. Tema instrument on 1742. aastal valminud “ex-Lipínski” Guarneri del Gesù viiul.

Daniel Hope on oma tegevuses väga mitmekülgne, muusika kõrval ka teistes valdkondades. Ta on armastatud tele- ja raadiosaadete juht ning ta on avaldanud ka neli raamatut. Koostöös näitlejate Klaus Maria Brandaueri ja Mia Farrow’ga on Hope kirjutanud stsenaariume.

Hope sai hariduse Londoni Highgate’i koolis ja Londoni kuninglikus muusikaakadeemias. Ta õppis Zakhar Broni, Itzhak Rashkovsky ja Felix Andrievsky juures ning peab oma oluliseks mentoriks Sir Yehudi Menuhinit, kellega ta tegi tihedat koostööd ja andis ka arvukalt kontserte. Praegu elab Daniel Hope Berliinis.

Väärib märkimist, et Daniel Hope tegi 2021. aastal ARTE TV-le saate Eesti muusikast. Tegemist on tema algatatud saadete sarjaga “Europe@Home”, kus tutvustatakse kõigi Euroopa Liidu maade muusikat. Eesti muusikale pühendatud saates oli külaliseks Kristjan Järvi, kellega Hope vestles Eesti muusikale omastest joontest ning koos esitati Arvo Pärdi muusikat.

FOTO DANIEL WALDHECKER

Huvitav perekonnaajalugu

2014. aastal Deutsche Wellele antud intervjuus räägib Daniel Hope oma tähendusrikkast esinemisest Holokausti ohvrite 65. mälestuspäeval Saksa parlamendis. Tema emapoolsed juudi päritolu esivanemad olid tihedalt seotud Berliiniga. Nad olid tulihingelised Saksa patrioodid, kes olid pöördunud ristiusku. Kahjuks tegi nende elule Berliinis lõpu Hitleri võimuletulek. Üks vanavanaisadest võttis endalt elu, kuna ei suutnud leppida mõttega Saksamaalt lahkuda. Teine kaotas kogu oma vara, pidi loovutama oma ärile kuuluva tehase ning oli poliitilise situatsiooni tõttu sunnitud riigist põgenema. Kogu see olukord murdis ta. Tema lesk ja lapsed suutsid hiljem pageda Lõuna-Aafrikasse. Sellepärast pühendas Hope oma tookordse esinemise mõlemale vanavanaisale.

Isa poolt on Hope’i suguvõsas aga Iiri juured. Hope’i vanaisa oli eelmisel sajandivahetusel lahkunud Iirimaalt Lõuna-Aafrikasse, et võidelda koos brittidega buuride vastu. Hope’i vanemate teed ristusidki Lõuna-Aafrikas. Tema isa Christopher Hope on kirjanik, kes 1970. aastatel sattus oma apartheidivastaste kirjutistega vastuollu sealse poliitilise korraga ning oli sunnitud riigist lahkuma. Seejuures pidi ta loobuma ka oma Lõuna-Aafrika kodakondsusest. Tänu Iiri juurtele õnnestus nende perel saada Iiri passid, mis võimaldas neil emigreeruda Inglismaale. Elu pagulasena Londonis algas väga keeruliselt, kuna Lõuna-Aafrikast tulnuna oli tol ajal pea võimatu Suurbritannias tööd leida. Siis aga tabas neid ootamatu õnn, kui emale Eleanor Hope’ile pakuti ajutist töökohta maailmakuulsa viiuldaja Yehudi Menuhini sekretärina. Sellest kujunes üle kahekümne aasta kestnud töö ja sõprus. Perekonnad said väga lähedaseks ja võiks öelda isegi laiendatud perekonnaks. Arvestades seda inspireerivat õhkkonda, polnud just suur üllatus, kui 4-aastane Hope teatas oma vanematele, et ka tema tahab saada viiuldajaks.


Inspireeriv lapsepõlv Viiuldajad üle kogu maailma on saanud inspiratsiooni Yehudi Menuhini isiksusest, tema mängust ja õpetusest, kuid Hope’i seos legendaarse viiuldajaga on veelgi erilisem. Hope’i jaoks oli Menuhin nagu muusikaline vanaisa, aga ka mentor ja eluaegne peresõber. Hope’i esimesed mälestused lapseeast on lugematud muusikalised elamused Menuhini majas viibimisest, tema proovidest või lavatagusest elust. Hope’i ema võttis poisi seoses oma tööga Menuhini poole kaasa ja seal oli ta juba väga väiksena muusikast ümbritsetud. Hope oli väga uudishimulik ja käis uudistamas prooviruumides või mängis samal ajal, kui Menuhin taustal teiste muusikutega proovi tegi. Kui tavaliselt tehakse muusikalised avastused salvestisi kuulates, siis Hope tegi need avastused Menuhini elutoas musitseerimist jälgides. Sellest sai erakordne õppimisvorm. “Tänaseni on mul kõrvus tema mängu uskumatu kõla. See kõla ei sarnane kellelegi teisele. Teda kontserdisaalis kuulda oli üks asi, aga kogeda seda kõike tema kõrval väikeses ruumis – see oli nagu vulkaan. See oli väga eriline, uskumatult soe ja väga inspireeriv. Mulle jääb see alati ideaaliks, mille eeskujul püüan rakendada ka oma interpretatsioonipõhimõtteid,” tunnistab Hope 2016. aastal ilmunud intervjuus muusikaajakirjanik Laurie Nielsiga. Perekond Hope veetis suved Šveitsis Gstaadis, kus Menuhinil oli maja ja kus ta pani aluse festivalile. “Ma kuulsin teda seal kogu aeg harjutamas, kuulsin proove tema elutoas, kuhu ühel hommikul võisid kammermuusikat mängima ilmuda sellised isiksused nagu Mstislav Rostropovitš, Wilhelm Kempff ja hiljem näiteks Ravi Shankar või Stéphane Grappelli. Tol ajal ma muidugi ei mõistnud päris täpselt, kes need inimesed on. Nad olid minu jaoks siis lihtsalt metsikult ekstsentrilised ja huvitavad isiksused. Alles hiljem taipasin, et mul oli võimalus kuulda parimaid muusikuid, kes kunagi elanud,” sõnab Hope samas intervjuus. “Menuhini ümber valitses imeline atmosfäär. Ta oli nii helde ja sooja südamega ning suurepärane võõrustaja – inimesed tundsid end tema juures väga hubaselt.” Hope polnud kunagi päris ametlikult Menuhini õpilane, aga kui ta hakkas juba solistina mängima, kutsus Menuhin teda ka oma juhatatud kontsertidele esinema. Menuhinilt ostis Hope ka 1769. aastal valminud Januarius Gagliano viiuli, millel ta mängis ka 1999. aastal Menuhini matusel.


Raamatutest ja ajaloohuvist

Olles avastanud huvitavaid lugusid oma eelkäijate keeruka mineviku kohta, räägib neist ka Hope’i raamat “Perekonnalugu. Jälgi otsides” (“Familienstücke: Eine Spurensuche”, Rowohlt, 2007), mis on nii ajalooline dokument kui ka isiklik perekonnalugu. Selles on palju juttu ka Hope’ide perekonna hilisemast elust Londonis, seosest Menuhiniga, karjäärist ja kohtumistest tuntud muusikutega. Raamatu kirjutamise ajendiks oli eelkõige aga huvitava ajalooga villa Berliini lähistel, mis kuulus Hope’i vanavanaisale, kes oli selle ostnud oma pojale. Hope’i esivanemate pere elas selles hoones, kuid natside võimuletulekuga jäid nad sellest ilma. 1936–1939 jõudis selles tegutseda veel juutide erakool, hiljem võttis hoone kasutusse Joachim von Ribbentrop ning sellest sai II maailmasõja ajal koodimurdmiste luurekeskus. Praegu on maja Saksa arheoloogiainstituudi käsutuses. Hope’i kirjatööde hulgast leiab ka huvitava raamatu pealkirjaga “Toi, toi, toi” (Rowohlt, 2011), mis räägib muusikute juhtumistest laval. Viiuldaja tutvustab raamatut oma veebilehel nii: “Mida teeb pianist, kui tema tiibklaver keset kontserti täismajale ootamatult minema veereb? Kuidas reageerib viiuldaja, kui esinemise ajal keel katkeb? Kuidas peaks käituma dirigent, kui esireas viibiv kontserdikülastaja ootamatult noogutama või valjult norskama hakkab, või kui esinemiskohas lüüakse kõvasti vastu saali ust?”

Hope’i huvi ajaloo vastu on ajendanud teda rohkem kui 15 aastaks pühenduma natside mõrvatud heliloojate muusika avastamisele, uurimisele ja säilitamisele. Paljud heliloojad vangistati Terezíni (Theresienstadt) koonduslaagrisse. Nende heliloojate muusikast sündis 2007. aastal koostöös metsosopran Anne Sofie von Otteriga Deutsche Grammophoni plaadimärgi all album pealkirjaga “Terezín/Theresienstadt”. Daniel Hope’i eestvedamisel valmis sellel teemal ka dokumentaalfilm. Filmist saab rohkem teada avastatud muusika kohta, näeme plaadi sünnilugu – sellega seonduvaid hetki kontserdireisidelt, loengutest, seminaridest. Film on omamoodi jätk sellel teekonnal, jutustades loo Alice Herz-Sommerist ja Coco Schumannist, kahest erakordsest muusikust, kes mõlemad elasid üle Terezíni koonduslaagri.


Festivalil "Odessa Classics Tallinn". FOTO TIIT MÕTUS

Mängustiil

Daniel Hope on hämmastavalt mitmekülgne muusik, kelle tegevus eri valdkondades pakub kahtlemata veel palju põnevat avastamist. Olles kuulanud viiuldaja plaati “Põgenemine paradiisi” (“Escape to Paradise”, Deutsche Grammophon, 2014) tõstaksin esile tema erakordselt sooja, siirast ja vahetut musitseerimisstiili. Tema kõla on väga mitmekesine – selles on sügavust ja väljendusrikkust. Seda iseloomustab jäägitu muusikasse sisse elamine, jättes kõik välise tahaplaanile. Iga tema esitus pakub elamuse. Tegemist on väga karismaatilise ja võluva isiksusega, kellel on maailmale palju pakkuda.


Kasutatud allikad

www.danielhope.com “The Glamorous Life of Daniel Hope”. David Schulman, New York Times, 2008

“How’s the Family? Fascinating”. Matthew Gurewitsch, New York Times, 2008

“Interview with Daniel Hope: My Tribute to Yehudi Menuhin”. Laurie Niels, violinist.com, 2016

“Violinist Daniel Hope | Insight Germany. Robin Merrill, Deutsche Welle, 2014

“The violinist Daniel Hope mines his family’s rich past”. Matthew Gurewitsch, New York Times, 2008

“Daniel Hope: Irish roots ‘lifeline’ for Proms violinist”. Nuala McCann, BBC Ireland, 2017

142 views
bottom of page