Birgit Nilsson – põhjala ime


FOTO BIRGIT NILSSON MUSEUM

Erakordne, imetabane, hämmastav … Need on vaid mõned epiteedid paljudest, millega iseloomustatakse Birgit Nilssonit (1918–2005), Lõuna-Rootsi väikeses talukohas sündinud dramaatilist sopranit, kellest kujunes XX sajandi üks ooperiikoone. Ta polnud mitte lihtsalt laulja, vaid nähtus omaette. Galaktika universumis. Tema fenomenaalne hääl – jõuline, kirgas, särav, selgekõlaline ja muljetavaldava ülemise registriga –, vaimustab melomaane ka tänasel päeval. Kuid samavõrra köitev oli Birgit Nilssoni isiksus. Eluterve natuuri, suurepärase huumorisoone ja vaheda intellektiga Nilsson oli tuntud oma teravmeelsete väljaütlemiste poolest. Samal ajal peitus selle igas mõttes tugeva naise olemuses midagi väga siirast, sooja ja tütarlapselikku.

Iseõppija

Märta Birgit Nilsson sündis Skåne maakonnas Västra Karupis. Laulma hakkas väike tüdrukutirts juba enne, kui jalad alla võttis, ja kolmeaastaselt toksis ta esimesi viise oma mänguklaveril. Iga kord, kui ta nägi taevas langevat tähte, soovis Birgit,et temast saaks laulja.

Esmakordselt märkas tema lauluannet kirikukooris Ragnar Blennow. Pärast kuuekuulist treeningut Blennowi juhendamisel võeti Birgit vastu Stockholmi kuninglikku muusikaakadeemiasse, kuid õpingud Joseph Hislopi ja Arne Sunnegårdhi käe all ei kandnud erilist vilja. Tema kõrgkooliaastad olid paradoksaalsel moel täidetud pidevatest kahtlustest ja samal ajal enesekindlusest. Nilsson pidas ennast iseõppjaks, öeldes, et parim õpetaja on lava. Oma erilise vokaaltehnika töötas ta välja ise.

1946. aastal debüteeris noor sopran Stockholmi kuningliku ooperi laval vaid kolmepäevase etteteatamisega Agathena Carl Maria von Weberi ooperis “Nõidkütt”. Absoluutse kuulmise ja suurepärase mäluga Nilssoni sõnul polnud etenduse dirigent Leo Blech temaga ülearu armastusväärne, kuid vaatamata valatud pisaratele ja loobumismõtetele kujunes debüüt väga menukaks. Sellegipoolest ei kiirustanud teatri juhtkond Nilssonit palgale võtma, järgmist võimalust tuli oodata ligi aasta. Ja kuigi pakutav roll – leedi Macbeth Verdi ooperis “Macbeth” – võrdus algaja jaoks enesetapuga, võttis noor laulja väljakutse vastu. Seekord oli õhkkond julgustav ja toetav, dirigent Fritz Buschist kujunes Nilssoni eestkostja mitmeks aastaks ning tähelepanuväärne edu ei lasknud end oodata. Stockholmis veedetud aeg oli põhjalik investeering tulevikku, Nilssoni kogemustepagas täienes R. Straussi, Verdi ja Wagneri kangelannade näol. Ka Puccini ja Tšaikovski ei puudunud nimekirjast.

Neljakümnendate lõpuaastad toovad Birgiti ellu suuri ja olulisi muutusi. Ta abiellus noore veterinaariatudengi Bertil Niklassoniga, keda kohtas juhuslikult rongis teel Skånest Stockholmi. Mõne aja pärast suri autoõnnetuse tagajärjel aga Birgiti ema, kes oli tütre pürgimusi alati toetanud ega jõudnudki näha tema tõelist tähelendu.



Repertuaari ankur – Wagner

1951. aastal tuli esimest korda kutse Bayreuthi, kuid Nilsson tundis, et aeg pole veel küps. Kolme aasta pärast läbis ta aga edukalt tõelise tuleproovi, astudes Viini riigiooperis üheksa päeva jooksul ilma proovideta ja originaalkeeles üles neljas eri rollis. Ta laulis Sieglindet (“Valküür”), Elisabethi (“Tannhäuser”), Elsat (“Lohengrin”) ja Aidat. Sellest hetkest sai alguse tema eriline suhe Viiniga, see on vastastikune armastus, mis kestab kogu elu. Samal aastal debüteeris Nilsson ka Bayreuthis. Oma esimesel suvel kuueteistkümnest selles Wagneri kuulsas pühamus laulis ta Wolfgang Wagneri lavastuses Elsat ja oli pärast etendust mõneti isegi pettunud. Bayreuth oli tundunud Nilssonile müütilise paigana, kus ka lauljad on ebamaised, otsekui jumalad. Tema ootusärevus ja närv oli meeletu, kuid etenduse käigus Nilsson nägi, et isegi Bayreuthis esinevatel lauljatel on oma vead ja puudujäägid, täpselt nagu temal. Nad on kõigest inimesed. Ja see avastus mõjus talle imeliselt rahustavalt.

Järgnevad Londoni Covent Garden, Milano La Scala, Buenos Airese Teatro Colón … Alistamata oli veel vaid Metropolitan Opera. New Yorgi ooperimeka lavalaudadele astus Nilsson 1959. aastal Isoldena, Tristani rollis Ramón Vinay ja dirigendipuldis Karl Böhm, kellest kujunes soprani üks armastatumaid partnereid. Ja kuigi METi legendaarne direktor Rudolf Bing eelistas Wagnerile selgelt itaalia ooperit, oli tal suurepärane (äri)vaist ning ta eksis lauljate valikul haruharva – juba “Tristani ja Isolde” I vaatus viis majalt katuse. Etendus oli meeletu triumf, mida järgmisel hommikul kajastasid oma esikaanel nii Herald Tribune kui New York Times. METist sai Viini riigiooperi kõrval teine oopermaja, kus Nilsson oma karjääri jooksul kõige sagedamini laulis – 223 korda 16 erinevas rollis, osaledes kahel korral ka “Nibelungide sõrmuse” tetraloogias, hooaegadel 1961/62 ja 1974/75.

Birgit Nilsson jättis XX sajandi vokaalkunsti niivõrd sügava jälje, et rollid, mida ta laulis, said tuntuks “Nilssoni repertuaarina”. R. Straussi kangelannad Elektra ja Salome, Puccini Turandot, Verdi leedi Macbeth ja Aida, Beethoveni Fidelio, kuid tema karjääri ankruks oli Wagner. Kui Nilssonilt küsiti, milline on tema lemmikroll, vastas ta, et Isolde tegi ta kuulsaks, kuid Turandot rikkaks. Ja tõepoolest, Birgit Nilssonist kujunes üks kõige paremini tasustatud artiste kogu ooperimaailmas. Ta oli tuntud kui terane ärinaine, kes pidas kõik oma karjääri puudutavad läbirääkimised ise. Olles oma väärtuses kindel, ei taganenud ta vajadusel sammugi. Samas ei diivatsenud ta kunagi. Kuulsa metsosoprani Christa Ludwigi sõnul oli ta selleks liiga normaalne, öeldes, et Birgit tuli, pani kostüümi selga ja laulis. Ta oli alati vormis ja temaga ei kaasnenud mingeid skandaale.


Turandoti rollis 1961. aastal. FOTO BIRGIT NILSSON FOUNDATION / STUDIO FAYER VIIN

Kes suudab kauem

Milline oli aga see hääl, mis nii paljusid inimesi sõna otseses mõttes jalust rabas? Vapustavalt jõuline, rikkalik, otsekui loodusstiihia, mis ei allunud tavapärastele seadustele. Äärmiselt vastupidav, särava ülemise registriga, lõigates tihedast orkestrifaktuurist läbi otsekui nuga võist. Nagu välgutabamus, kaotamata samal ajal oma täidlast, ümarat tooni. Otsekui kombinatsioon tulest ja jääst, imeline kergus ühenduses meeletu jõuga. Tema vokaaltehnika oli unikaalne, ta suutis kõrgeid noote hoida ebainimlikult kaua. Samas oli Nilssoni hääle põhjamaiselt kirgas tämber põhjuseks, miks itaalia ooper, kui “Turandot” välja arvata, ei kujunenud kunagi tema põhitrumbiks.

Üks METi koorilaulja on meenutanud, kuidas ta Detroidis toimunud külalisetenduse ajal oli sunnitud “Turandoti” II vaatuse mõistatuse stseeni kulminatsioonis seisma trepiastmel kahe gigandi, Birgit Nilssoni ja Franco Corelli vahel: “Nilsson pasundas minust kümne meetri kaugusel otsekui trompet mu paremasse kõrva ja Corelli hääl tulvas lööklainena mu vasakusse kõrva. Polnud mingit tarvidust osta pileteid selle kahe legendi etendusele, sa võisid neid kuulda ka ooperimajaesiselt parkimisplatsilt …”. Vaese koorilaulja kuulmine ei taastunud enne järgmist õhtut. Tõsi on, et nii Nilssoni kui Corelli hääles oli meeletus koguses squillo’t. Mõiste, mida on eesti keelde tõlkida üsna keeruline, kuid mis üldjoontes tähendab resonantsi, laulja formanti või tuuma. Squillo võimaldab häälel, mis oma olemuselt on lüüriline instrument, kõlada üle tiheda orkestratsiooni. Muutmata tämbrit, annab ta häälele erilise jõu ja sära igas dünaamikas, olenemata hääleliigist. Nii hiline Verdi, Puccini kui Strauss, Wagner, verism – ilma selle erilise fookuseta pole lauljal lootustki läbida tohutut helidemassi ja jõuda kuulajateni.