_page-0001.jpg)
Kontsert “Ansambel U: 20 “Estonia kontserdisaalis festivalil “AFEKT”. Esinejad: ansambel U: ja Garth Knox (vioola). Kavas Jüri Reinvere, Tatjana Kozlova-Johannes, Morton Feldman, Tristan Murail ja Mart Kangro / ansambel U: “Harmoonia”.
Kuulasin ansambel U: sünnipäevakontserti algul 26. oktoobril Estonia kontserdisaalis viibides ja tagantjärele uuesti Klassikaraadiost. Kavaleht sedastas, et Jüri Reinvere võib mõnigi kord sundida kuulaja oma mugavustsooni piiridest välja astuma, kuid seekord esiettekandele tulnud “Ööpilt magava Cupidoga” ei olnud üks neist kordadest. Tõsi, esmakuulamisel oli see lihtsalt ilus, peaaegu romantiline pala. Polnud raske manada silme ette barokiaja maalidelt tuttavaid punnispõsiseid inglitiivulisi poisse ja kujutleda, et seesugune Cupido magab sulnilt ja vaikselt kusagil hämaruses. Kavaraamatusse teose saateks lisatud Reinvere enda sõnade kohaselt on uinunud Cupido praeguse sõjakeerises aja märk: armunoolte saatja magab ning aeg on üha armastusetum. Mulle jäi kuulates siiski mulje, et (olgu helilooja ette kirjutatud kavatsusena või mitte) muusikud mängisid teost helluse ja armastusega, justkui kartes puhkava Cupido und häirida ja teda äratada. Seega õrnust oli siiski õhus. Sõja ajal võib armastus väljenduda ka haavade sidumises või (nagu siinsel juhul) voodi juures istudes kellegi une valvamises.
Tatjana Kozlova-Johannest võiks perekondlike sidemete kaudu pidada U: ihuheliloojaks, samuti on temalt U: püsirepertuaaris enim teoseid. Kavalehe statistika ei reetnud, kas ta on ühtlasi U:-le enim muusikat kirjutanud komponist. Küll aga oli ta kavaraamatukese andmeil üks esimesi heliloojaid, kes U:-le 2004. aastal spetsiaalselt teose kirjutas. U: 20. juubelil 2023. aastal esiettekandes kõlanud “Ainult õhk” jätkas minu kui kuulaja kujutluses ööpilti magajast, jälgides tema hingamist ja valvates (kuigi öist atmosfääri helilooja saatetekst teose kohta ei maininud). Sumeduse ja öise müstilisuse muljet süvendas justkui pimeduses varje kompav bassklarnet.
Tristan Murail’ “Paludes” (eesti k “sood, mülkad”) mõjus intensiivsemalt ega sobinud öise vaikelu pildiga. Kujutlusvõime haaras siiski pakutud pealkirjast kinni ja tõlgendas teose koekirjas tekkivaid ja muutuvaid “saarekesi” laugaste või lompidena ning vaimusilmas sobitusid teatud fraasid või meloodiakatked eksitavateks virvatuledeks. Märkasin, et sellesse teosesse oli parem süveneda pärast Klassikaraadiost üle kuulates, võibolla just seetõttu, et kujutlusvõime vabanes laval mängivate muusikute nägemise reaalsusest ja vaim pääses uitama.
Morton Feldmani “Viola in My Life II” võinuks ehk liigagi lihtsalt langeda kuulamisinertsi ohvriks ja saada tõlgendatud samas ööpildi vaimus, kui teost oleks esitatud kohe eesti heliloojate esiettekannete järel. Targalt koostatud kavas ei lastud sellel õnneks juhtuda, Murail’ looga puhtaks pühitud kujutluslõuend oli värskelt valmis vastu võtma uusi muljeid ja uut hoiakut ilma vanasse kinni jäämata. U: sünnipäevale külaliseks kutsutud Garth Knoxi osalemine osutus kirsiks kujuteldaval sünnipäevatordil. Vioola laulis tema kätes kaunilt ja lihtsalt ning oli juba iga kuulaja isikliku suhestumise küsimus, millest täpselt see laul oli – armastusest, kaotusvalust, nostalgiast või hoopis unistustest ja taaskohtumise igatsusest.
Pärast vaheaega kanti ette U: ja Mart Kangro ühislavastus “Harmoonia”. Tagantjärele pole ma kindel, kas ma “Harmoonia” lavastuses peituvast naljast ikka piisavalt hästi aru sain. Kohati oli ju lõbus küll, eriti need tulikirjas mõttekatked ja tsitaadid arvustustest, mida muusikute pea kohale, oreli külge ja mujale riputatud tabloodele kuvati. Empaatiliselt mõtlesin, et mahukate suurteoste ajal kümnete taktide pikkuseid pause lugedes võib muusiku tähelepanu ehk tõesti korraks kõrvale kalduda ja peast võib läbi välgatada poenimekiri (pärast kontserti jõuab ju veel supermarketist läbi hüpata), mis samuti tulikirjas tabloodelt läbi jooksis. Kõigi muusikute kordamööda esitatud kunagise telesaatesarja järgi tuntuks saanud “Horoskoobi” laulud jäid mulle aga kaugeks. Ma ise kuulun põlvkonda, kes paljusid neist lauludest suguvõsa sünnipäevadel pika laua taga sülti süües onude ja tädide esitatuna kuulis, aga kuna ansambel U: oma sünnipäeval vähemalt külalistele pikka pidulauda ei demonstreerinud, siis äratundmisrõõmu ei tekkinud. Võibolla oli tegu mingi siseringi naljaga.
Kindel on aga see, et tänu ansambel U: visadusele ja sihikindlusele on uuema, keerukama ja uuenduslikuma muusika sisering Eestis mõõtmatult kasvanud. Isegi sedavõrd, et nüüd tuleks sel uuesti eri kildkondadeks jagunema kippuval ringkonnal õppida üksteisega paremini koostööd tegema – pean siin silmas seda, et avangardsema muusika festivalid ja kontserdid kipuvad (näiteks Tallinnas) kohati kattuma ja sel moel üksteiselt publikut ära võtma. Elulise näitena kogesin tänavu, kuidas festivaliga “AFEKT” (mille raamidesse mahtus ka U: juubelikontsert) samal ajal toimus samuti uuenduslikult mõtlev ja uudisteoseid telliv “ACCORDIONF[est]” ning jooksin ühelt teisele, et viimase lõppkontserdist vähemalt teist poolt kuulata.