Hammustan tüki värskest leivast, mille peal on soolakristallidega või, ja vaatan aknast välja. Ootamatult on kevad kätte jõudnud. Maailm on taas värve täis. Taevas on helesinine. Pisikesed rohelised laigud puuokstel ja maapinnal. Õienupud muruserval. Naised roosade ja kollaste tulpidega tänaval. Avan akna. Kerge tuul on vastu põske pehme. Veel mitte soe, aga õrn. Lapsed ja koerad naeratavad vastutulijaile. Loodus hingab.
Joel Remmeli trio album “Peegeldused” koos tuntud soome trompetisti Jukka Eskolaga pälvis tänavustel Eesti muusikaauhindadel aasta džässialbumi tiitli. Trios mängivad peale Joel Remmeli veel tema kontrabassimängijast vend Heikko ja löökpillidel Ramuel Tafenau. Plaadi idee on mitme tuntud klassikalise ja levimuusika pala tõlgendamine džässivõtmes.
Esimene kuulamishetk plaadil – “Kodumaine viis”, Heino Elleri sulnis looming. Juba algusnoodid viivad melanhoolse meloodia saatel nostalgilistele pildiradadele, silme ees keerlevad hetked lapsepõlve kevadõhtutest. Vanaema mullide taustal. Esimesed rattasõidud paneelikate vahel. Kojutulek ema kaneelisaiade juurde. Lugu on täiuseni lihvitud ja äratab talveunne suikunu taas ellu.
Järgnev Uno Naissoo psühhedeelsusse kalduv “Pastoraal” on saanud džässiliku kuue. See on teine hetk – kerge vihmasabin, unelev päev kohvikus vaatega tänavale. Tööinimesel on arvuti ees, aga mõte läheb rändama. Unistused, hirmud, rõõmud. Vihmavarjudega inimesed mööduvad, mõni kiirelt, mõni aeglaselt. Auto sõidab mööda ja pritsib kellegi märjaks. Esimene sabin, millele järgneb tärkamine. Endisaegse karjase asemel on siin hoopis poolmasin-klõbistaja oma aparaadiga. Karjatab tähti ja numbreid, annab neile vormi ja võtab seda ära. Klõbin. Sabin.
Kolmandaks on Tobiase “Eks teie tea” uusversioon. Sulen silmad. Avan. Hakkab hämarduma. Sinisesse sugeneb veidi kollast, roosat, oranži. Eskola trompetimäng paitab kõrva. Kuldne taevas ja sügavsinine meri. Päikeseloojang pole enam karge.
Järgmine hetk on õhtul kodus teetassi taga, et kuulata järgmist, värskes kuues Arne Oidi surematut lugu “Mis värvi on armastus”, millele on sisse puhutud hoogne hingus.
Järgneb plaadi kulminatsioon – “Ester McCoy”, mis annab ehk parima sissevaate albumi sünniideele. See Joel Remmeli omalooming on saanud ainest vägeva sõnajõuga kriitikult, kes soovis alati jäärapäiselt kõike enda omaks teha.
Cyrillus Kreegi “Psalm 104” on rahulikum ja pühalik, loona kiitusest ja tänulikkusest on see ideaalne lõpueelne pala. Tüüne kulgemine viib lõpuks teise Remmeli kirjutatud looni “Mängumeeste minutid” – särav ja energiline lõpp mõjub usaldusväärse ja sooja lubadusena veel teinekordki naasta.
15 aastat koos tegutsenud Joel Remmel Trio on äärmiselt professionaalne ja “Peegeldused” helge kuulamine. Plaat on sümpaatne kummardus eesti muusika korüfeedele, kus ükski peegeldus ei jää originaalist nõrgemaks.
