Püha inimene pühas kaitsetuses

 

Tänavuse “Klaaspärlimängu” moto oli parafraas kuulsatest Galileo Galilei sõnadest “E pur si muove!” (“Ta liigub siiski!”), mille festivali kollektiiv teisendas konteksti sobivaks: “Ta toimub siiski!”.

 

“Mõte inimkonna ideaalsest, taevalikust elust muusika hegemoonia all mängib tähtsat osa Hiina kõige vanemast ajastust alates kuni kreeka saagadeni. Selle muusikakultusega (“igavestes muundumistes tervitab meid laulu salavõim siin maa peal” – Novalis) on ka klaaspärlimäng üpris lähedalt seotud.” 

Hermann Hesse, “Klaaspärlimäng”

 

Selle aasta “Klaaspärlimängu” programm kätkes endas midagi pühalikku ja haaramatut. Pärdi “The Woman With The Alabaster Box” ning Josquin des Prez’ “Ave Maria”; Pēteris Vasksi “Musica dolorosa” ja “Musica serena”; “La Messe de Tournai” ja “Carmina Burana”. 

 

Igal aastal liigub “Klaaspärlimäng” edasi, võtab uue suuna ja vahendab seda tagasi hoidmata. Sel aastal oli läbivaks teemaks number 25: 25 aastat “Klaaspärlimängu”, 250 aastat Beethoveni sünnist ning sümboolselt võime tähistada ka 2500 aasta möödumist Euroopa muusika kõrgkultuuri sünnist.1 

 

Festivali raamiks olid Peetrid (Vähi, Vasks, Tšaikovski) ja aastaajad (Tšaikovski klaveripalade tsükkel seatuna sümfooniaorkestrile ja Vivaldi “Aastaajad”). Iga kontserdi “tõlkis” akrüülvärvidesse maalikunstnik Mirjam Hinn, kelle maale on võimalik ka endale õhtu “suveniiriks” koduseinale soetada. Sume Tartu Jaani kirik, sisekaemuslikud teemad, aegumatu muusika ning molberti taga tegutsev taidur moodustasid romantilise in vitro et vivo tunde – elus, võibolla liiga elus, ent klaasi taga. Käid nädal aega justkui ära kuskil seespool, kuskil kõrgemal.

 

Oli ärev tunne istuda pärast pikka põuda jälle pilgeni täis saalis, esireas, ning tunda hirmu oma hääletul režiimil oleva telefoni pärast, sest mine sa tea, äkki ta miskitviisi hakkab helisema. “Festivali korraldades ei jõudnud me kordagi punkti, kus oleksime selle ärajätmist kaalunud,”2 nentis Tiina Jokinen Eesti Päevalehele. Seda oli tunda ja näha, sest festival jättis viimistletud ning läbimõeldud mulje. Isegi reis Piirissaarde Valeri Petrovi dirigeeritud Orthodox Singersi kontserdile toimus korralduslike probleemideta. Ei tea, kas Peipsi vetel kohatud terendus ning monet’liku päikese ümber hahetav halonähe kuulusid piletihinna juurde? 

 

Avakontserti alustati Tšaikovski “Aastaaegadega”. Vene romantikust õhkus midagi vanamuusikale omast. Õhulised poognaliikumised ning harv vibraato tegid keelpilliseades klaveriteoseist midagi keerulisemat, kuid harjumatut. Panetunud “Aastaaegade” kõrval oli Alexander Raskatovi n-ö hommage’is Tšaikovskile, teoses “The Seasons Digest” tunda paksu romantilisust. Hetkega hakkasid muusikud väänlema, hingeldama ning “õitsema”, mida oli rõõm jälgida kontserdi lõpuosas. Klaaspärlimäng Sinfoniettat juhtiv Andres Mustonen ei mõjunud orkestrijuhina, vaid ennemini interpreedina, justkui mängiks ta orkestrit. Raamide sisse jääv Vasks oli kontemplatiivne ning mõjus dramaturgiliselt tihkena. Peeter Vähi “A Chant of Bamboo” bambusflöödile ja orkestrile oli kui aktsentteos – mullivesi kahe espressosõõmu, Vasksi “Musica dolorosa” ja “Musica serena” vahel. Brasiilia moodi. Ükski flöödi tugevus ei jäänud kasutamata – säravad ja efektsed kõrged noodid, passaažid ning tausta sisse sulav madal tessituur.

 

Hortus Musicuse “Tournai’ missale” järgnes samal õhtupoolikul Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert. Kavas oli vaimulik koorimuusika: Arvo Pärt, Tomás Luis de Victoria ning Josquin des Prez. Õhus oli tunda joovastust. Tundub, et kontemplatiivne ja vaimuliku sisuga koorimuusika sobib eestlase loomuga nagu valatult. Pärast EFK kontserti arvasin, et festival ei saa enam paremaks minna, kuid pidin oma sõnu sööma. Oli rõõm kuulda Anna-Liisa Ellerit, kes esines koos Helsingis tegutseva Hedi Viismaga. Kavas olid seitsme barokiajastu helilooja teosed, mille Anna-Liisa ja Hedi olid kandlele kohandanud. Pole palju sedavõrd siiraid interpreete nagu Anna-Liisa. Tema tagasihoidlik miimika kandis edasi rohkem emotsiooni kui tahes teine festivali kollektiiv või muusik. 

 

Üheksandal kontserdil kõlas festivali ainus naishelilooja teos, mis oli ka ainus esiettekanne. Marianna Liiki “Januneb valgust” (“Thirsteth for Light”) Ulla Kriguli (orel), Gleb Pyšniak (tšello) ja Riivo Kallasmaa (oboe) esituses oli ühtlasi ainus teos, kus oli kasutatud elektroonikat; seda oli põnev jälgida nii nähtu kui ka kuuldu poolest. Kolm interpreeti olid laval üksteisest üsna kaugel, moodustades elektroonikat valdava n-ö dirigent Karl Erik Laasiga ringi ja suheldes üksteisega oreli klapipeeglite teel. Spektraalsed kõlaväljad ning keerulised rütmifiguurid seotuna pauside ja dialoogidega moodustasid terviku, mis olemuslikult visandasid minu silme ette värelevat külma valgust, kord kollast, siis sinist. Nõnda suure kõlapinnaga festivalilt oleks ehk oodanud märksa rohkem teoseid noortelt heliloojatelt. Samuti mõjus kava sirvides veidrana kohata seal vaid ühe naishelilooja nime. 

 

Vene-Kanada pianist Viviana Sofronitsky sõitis Prahast kohale kolme ajaloolise haamerklaveriga, et tuua meieni ajastuomase kõlaga Beethoven. Kavas olid juubilari sonaadid ja sonatiinid. Sofronitsky pööras minu varasema arvamuse helilooja hektilisusest pea peale. Haamerklaveritel kõlas Beethoveni helimaailm värvilisena, sealjuures malbelt ja kergelt. Kontserdi lõpus andis pianist kuulajaile võimaluse klavereid omal käel proovida.

 

Suur tänu festivali korraldajatele, et see haprast olukorrast tulenemata aset leidis. “Klaaspärlimäng” kannab ideeliselt õlul Hesse kirjapandut, tuues Tartusse muusikat, millega siinne publik muidu kokku ei puutuks. Nädala pikkune puhkus kehale, mil vaim rändab Jaani kiriku lae alla ning on avatud kõigele pakutavale – kui homo sacer, nagu itaalia filosoof Giorgio Agamben nimetas inimest tema erakordses kaitsetuses. Püha inimene pühas kaitsetuses.

1 Peeter Vähi, Festivali “Klaaspärlimäng 2020” eessõna.

2 Eesti Päevaleht, 2. VI 2020.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload