• Edith-Helen Ulm, muusikahuviline

Üha elusam vanamuusika

Teeb rõõmu, et varajane muusika muutub meie publiku jaoks iga aastaga üha elusamaks, kui kasutada Uku Masingu üht lemmikterminit. Tänavune, juba XXVII Haapsalu vanamuusikafestival oli mitmes mõttes eriline, tuues kuulajateni värskeid lähenemisi, stiilide- ja ajastuteüleseid interpretatsioone ning vähekuuldud autoreid.

Hetk "Jefta" ettekandelt. FOTO SABINE BURGER

Ilmselgelt pani hiljutine eriolukord festivali korraldajad tõsiste valikute ette: käsutusse jäi vaid üks kontserdipaik – toomkirik, meistrikursusi ei toimunud ning üks peaesinejatest, inglise vanamuusikansambel Tenebrae Consort Eestisse ei pääsenudki. Sellegipoolest vaimustas nii kaugete kui koduste esinejate kõrge tase ja loomingulisus. Need, kes aastaid Haapsalu vanamuusikapidu väisanud, teavad, et kunstilise juhi Toomas Siitani valikuid võib alati usaldada, taseme osas mingeid kompromisse ei tehta ning tulemus on alati mingil viisil rabav. Tänavusi olusid silmas pidades oli pealegi erandlik, et suur muusikaüritus üldse sai toimuda ning oli tunda, et publik oli tõepoolest väga ärgas ja avatud kuulama ja ka kuuldu üle arutlema ühel hilisel teeõhtul Lahe külalistemajas. Mitmed esinejadki said üle mitme kuu taas lavale musitseerima ning kõik see kokku lõi toomkirikusse isesuguse tänutunde atmosfääri.

Festivali vestlused Lahe külalistemajas. FOTO SABINE BURGER

Festivali avas hilisõhtune muusikaline tulevärk, Händeli oratoorium “Jefta”, nimiosas briti tipptenor James Gilchrist, teistes rollides Maria Valdmaa, Katariina Heikkilä (Soome), Risto Joost, Alvar Tiisler ja Laura-Retti Laos, kaasa lõid oratooriumikoor Voces Tallinn ja Haapsalu Festivali Barokkorkester (kontsertmeister Ewa Golinska). Kuulajate ees rullus lahti Händeli kõige ooperlikum oratoorium, mille suurejoonelisi dramaturgilisi keerdkäike aitas lahti sõlmida ja peensusteni lahata juba eelnimetatud vestlusõhtu. Teos on tumedates värvides ja dramaatiline, kuigi ei puudu ka helgemad toonid ja üllatav deux et machina lõpplahendus. Toomkiriku kõrgete löövide all paratamatult hajuv tekst sai tuge kavalehe suurepärasest tõlkest ning aitas mõista teose mitmekihilist konteksti, milles piibli narratiiv on orgaaniliselt ühendatud klassikalise tragöödia ning pimedaks jääva helilooja isikliku draamaga. Eredalt jäid meelde tasakaalustatud orkestripartiid, mis juhatasid sisse teose osade kontrastsed meeleolud. Oratooriumikooris joonistusid ühtviisi selgelt välja nii kontrapunktilised liinid kui ka suurejoonelised mitmehäälsed kõlamassiivid. Vokaalselt kõrgel tasemel olid nii kontratenor Risto Joost Hamori rollis kui bass Alvar Tiisler, kes sundimatu üleolekuga sai hakkama ka tehniliselt kaelamurdvate kohtadega, mille üleküllus hämmastas. Naislauljaist säras Iphise rollis noor, aga juba staažikas Händeli-laulja Maria Valdmaa, kes võlus oma kauni tämbri ja oskusega vastandlikke kõlavärve täiel määral esile tuua. Tubli, kuigi üheplaanilisema soorituse tegid Katariina Heikkilä Storgé’ ja Laura-Retti Laos Ingli rollis. Kummatigi olid need kolm ja pool tundi muusikalist draamat James Gilchristi loodud Jefta nägu. Gilchristi iga ülesastumine tõi hetkega kaasa sootuks uue tasandi, kas intensiivse või sisekaemusliku, kuid alati täiusliku diktsiooni ja veatu melismaatikaga. Gilchrist on selleks suurrolliks otsekui loodud.

Ansambel Floridante ja Hollandis elava eesti metsosoprani Kadri Tegelmanni kontsert “Taaskohtumised” jäi meelde värske ja sidusa kavaga, mis üllatas uudsete seadete ja põnevate repertuaarileidudega. Kui “Jefta” oli lugu maskuliinsetest heitlustest ja ebainimlikest valikutest, siis nüüd olid Hispaania ja Itaalia XVI sajandi usu- ja unelaulud ning nende vahele põimitud eesti rahvalauluseaded tõstetud karismaatilise lauljanna Kadri Tegelmanni pehmelt jõulisesse ja naiselikku fookusesse, ja see kõik kõlas isemoodi intiimses võtmes. Tegelmann naudib ilmselgelt vahetut kontakti publikuga, tema varjundirikas hääl haarab esimestest nootidest kaasa ja hoiab loo lõpuni pingeväljas. Delikaatsest saatja rollist astusid paiguti säravalt välja Villu Vihermäe gambal, Kristo Käo teorbil ja barokk-kitarril ning Saale Fischer klavessiinil. Liigutavate rahvalauluseadete kõrval jäi eredalt meelde itaalia autori Tarquinio Merula “Maarja unelaul pojale” oma lausa hüpnootilise basso continuo-kordusega ja mille sünge tekst pani mõtisklema selle üle, kui lai võib olla mentaalne diapasoon, millega rahvapärand kristlust mõtestab ja interpreteerib.

Peaasjalikult noortest mängijatest koosneva Poola vanamuusikaansambel Arte dei Suonatori tõi Haapsallu kava nimega “Tunnete pööris”, esitati XVII–XVIII sajandi heliloojate Wolffi, Mederi, Vivaldi, Caldara ja Herteli loomingut. Juba esimestest taktidest sai selgeks, et publiku ees on – kohati ka üllatavates koosseisudes – küpsed muusikud, kes valitsevad enesekindlalt oma tundlikke instrumente ja peeni stiilivarjundeid. Siiski jäid solistidest Marta Gawlas (barokne traversflööt) ning isegi virtuoosne Justin Bland (barokktrompet) võistluses kõrge kiriku akustikaga kohati kaotajaks. Seevastu Uku Jolleri soleerimine Mederi motetis “Jubilate Deo” oli veenev ja terviklik ega kannatanud ühegi välise või sisemise puudujäägi all. Efektse pealkirjaga kava pisut sunnitud programmilisus, milles iga teos seostati vastava afekti ehk tundepuhanguga, korreleerus küll hästi barokiliku mõtteviisiga, ent mõjus pisut kunstlikult.

Tuuli Lindebergi ja lautomängija Eero Parviaineni kava “La voix de la femme” oli pühendatud naishäälele XVII sajandi prantsuse muusikas. Tegu oli köitva ning äärmiselt mõtestatud lauluvaliku ja esitusega, ja taas peab kiitma kavalehte, mis aitas taaselustada üht aegade hämarusse jäänud omanäolist maailma. Vähetuntud prantsuse õukonnalaulud järgnesid üksteisele vahetult otsekui osad ühest terviklikust psühholoogilisest monodraamast, ettekande kõrgpunktiks oli üllatuslikult kaasaegse helilooja Valentino Buchi “Portugallanna kirjad” soolohäälele, aluseks XVII sajandi samanimeline kirjandusteos. Tuuli Lindebergi lummavaid lavalisi ümberkehastumisi oli huvitav jälgida, laulutekstide interpreteering oli virtuoosne ja nüansirohke, kuid mitte ühelgi hetkel pealiskaudne; tema hääl ulatus imetlusväärse professionaalsusega õrnuse eri varjunditest jõuliste, lausa brutaalsete tundepuhanguteni. Domineerima jäi esinejate professionaalne süvitsiminek ja lugupidamine esitatava suhtes ning tervikuna avaldas muljet julgus liikuda harjumuspärasest esituskaanonist mitu pikka sammu edasi.

Kahel järjestikusel päeval kõlasid maailmanimega solisti Paolo Pandolfo esituses kõik Bachi tšellosüidid, mis olid viola da gamba’le transkribeeritud. See juba ligi 20 aasta eest alguse saanud põnev ajalooline eksperiment kahe ajastu murdepunktist oli nüüd elavas esituses meie publiku ees. Kuuekeelse gamba kõlatekstuur on võrreldes tšelloga paindlikum ja poeetilisem, eriti graatsiliselt mõjusid tantsulised osad, aeglaste osade puhul nagu Saraband oli aga kõlapilt hägusam ja resoneerivam, vahel isegi otsekui sosistav, pizzicato’des kõlas pill peaaegu nagu lauto. Ornamentika- ja akordirikas kõlapilt pani oletama, et inspireerivasse esitusse oli põimitud tubli annus improvisatoorsust.

Festivali lõppkontserdil esinenud Vox Clamantise uut kava kahjuks kuulata ei õnnestunud, ent festivalimuljete vähesuse üle kurta ei saa ja jääb üle vaid soovida – uute piirangutevabade kohtumisteni Haapsalus, siis loodetavasti juba igaõhtuse vaimu kosutava õhtuteega muusikagurmaanide juturingis.