_page-0001.jpg)
Viiuli perekonna pillid viiul, vioola ja tšello – varsti juba 500 aastat vanad –, on pärit Põhja-Itaaliast. Kui mitmed varajased instrumendid nagu plokkflööt, viola da gamba ja tsink vajusid pikaks ajaks unustusehõlma, siis viiul on pidevalt muutudes püsinud kindlalt kontserdilavadel. Kui klahvpillimaailmas mindi tõmmitsatega klavessiinilt üle haamerklaverile, siis viiulil on toonitekitamise põhimõtted jäänud samaks. Küll on käsikäes muusika arengu ja ajastu ideaalidega suurendatud viiuli kõlajõudu ning kohandatud tema kõlavärvi. Kõige rohkem on siiski teisenenud poogen, mis XVI sajandil oli lühike ja vibukujuline, aga XVIII sajandi lõpuks juba pikk ja nõgus – nagu me teda tänapäevalgi tunneme. XIX sajandi algul leidsid keelpillide ehituses aset suured muutused: barokkviiuli lühem ja paksem kael asendati peenema ja pikemaga, et vasak käsi pääseks positsioonide vahel paremini liikuma. Algupärased kaelad on vahetatud peaaegu kõigil Stradivari, Guarneri “del Gesú”, Amati ja Staineri pillidel. Võime arvata, et kui sellist tänapäeva mõistes “metsikust” poleks ette võetud, oleks kõigi aegade kuulsamate viiulimeistrite looming läinud kaotsi või hävinud. Kaasajal on vähestel pillidel algne ehitus ka taastatud. Viimane põhimõttelisem muutus viiuli arengus toimus maailmasõdade vahelisel ajal, kui soolkeeled asendati metallkeeltega.
“The Gould” (1693) on ainus Antonio Stradivari viiul, mille algne ehitus on taastatud. FOTO www.metmuseum.org
Eelneva jutu kokkuvõtteks võib öelda, et kui me tänapäeval räägime barokkviiulist ja -poognast, siis tegemist ei ole mingi teise pilliga, vaid viiulivalmistamise ühe ajajärguga. Sama kehtib ka renessanssviiuli ja -poogna kohta. Ajastutruu esituspraktika (ingl historically informed performance, lüh HIP) liikumise jooksul on kasutatud ka terminit “klassikaline viiul”, mis tähistab siis viiuli ehituslikke iseärasusi ajavahemikus 1750–1830. Vanamuusika maailmas on siiski rohkem käibele jäänud piiritlus “klassikaline poogen”. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et sõna “klassikaline” võidakse tänapäeval kasutada tegelikult kaasaegsete pillide kohta, mis ei ole ajalooliselt täpne. Olen mõned korrad kohanud ka väljendit “romantiline viiul”, mille all on mõeldud kaasaegset, aga soolkeeltega pilli, mis oli kasutusel 1920. aastateni.
Suurimad erinevused kaasaegse ja barokkviiuli vahel peituvadki keeltes ja poognas. Tooni tekitamise tunnetus on sool- ja metallkeelte puhul üsna erinev. Lambasooltest punutud keelte kõla on küll mõnevõrra vaiksem, aga see-eest ülemheliderikkam kui metallist või sünteetilistest materjalidest valmistatud keeltel. Üks ajaloolise esitusviisi algatajaid Nikolaus Harnoncourt on barokkmuusikat on nimetanud “kõnelevaks muusikaks”. Kumer poogen ja soolkeeled ongi need, mis võimaldavad nooditeksti eriliselt peenelt liigendada ja kõla paindlikult kujundada. Kui barokkpoogen on loodud kõnelema, siis kaasaegne poogen on loodud laulma. Muidugi ei kutsutud viiuleid XVII–XVIII sajandil barokkviiuliteks. Viiul on ikka olnud viiul – it violino ja pr violon. Prantsuskeelset sõna baroque kasutati siis hoopis ebahariliku kujuga pärli kohta, muusikaajaloo perioodi hakati sellega tähistama alles XIX sajandi lõpust.
Tänapäeval ulatub ajalooline esituspraktika aegade algusest kuni 1920. aastateni ehk see hõlmab kogu muusikaajaloo v.a viimased sada aastat. Renessanss-, barokk- ja klassikalisele muusikale pühendunud kooslusi on suurel hulgal; ühe käe sõrmedel võib üles lugeda ka orkestreid, kes esitavad ajastu pillidel suisa hilisromantilist muusikat. Tõeliselt ajastutruudel viiuldajatel peab niisiis olema eri tüüpi pille ja poognaid. On ka neid, kes suuremaks süvenemiseks keskenduvad mõnele lühemale perioodile. Juba barokiaja sisse mahub palju erinevaid stiile: Itaalia varabarokil ja Prantsuse hilisbarokil pole omavahel just palju ühist. Samuti on renessanssdiminutsioonide1 mängimine midagi hoopis muud kui Brahmsi sonaatide esitamine soolkeeltel. Enamik barokkviiuldajaid piirdub siiski XVII ja XVIII sajandi muusikaga. Võrreldes kaasaegse n-ö peavooluga on vanamuusikaliikumine oma mahult kindlas vähemuses, kuid teda justkui ei saaks pidada alternatiivseks. Mänguoskuste omandamine pillidel, millele Bach ja Mozart kirjutasid oma säravaimad teosed, ei saa olla midagi alternatiivset.
Niisamuti kui viiuli ja poogna areng, on järjepidev olnud ka viiuli õpetamine. Ilmselt saab suur osa tänapäeva viiuldajaid koostada õpilase-õpetaja “sugupuu” kuni kuulsa Arcangelo Corellini (1653–1713) välja. Ja see kehtib ka meie kohta – valdava enamiku Eesti viiuldajate õpetajad või nende õpetajate õpetajad on olnud Vladimir Alumäe (1917–1979) või Herbert Laan (1907–1988), kes mõlemad õppisid Tallinna konservatooriumis Johannes Paulseni juures. Ajas tagasi minnes järgnevad Moskva konservatooriumi õppejõud Jan Hřímalý, Praha konservatooriumi õppejõud Moritz Mildner ja Friedrich Wilhelm Pixis, siis Giovanni Battista Viotti, Torinos töötanud Gaetano Pugnani ja Giovanni Battista Somis ning lõpuks Roomas tegutsenud Corelli. Muidugi on see “sugupuu” sümboolne. Corelli otsene mõju meile piirdub ilmselt viiulimängu põhialustega. Paratamatult on suurem osa barokiaja viiuliõpetusest rohkem kui kolmesaja aasta jooksul kaduma läinud. Seega on tänapäeval barokkviiulimängu alustades väga palju uut (või siis unustatud vana), mida tuleb tundma õppida. Võib siiski öelda, et mängutehnika kohandamisest suurem väljakutse on muuta muusikalist mõtlemist. Juba mitu kümnendit tegutseb paljudes Euroopa kõrgkoolides (ja viimased viis aastat ka Eestis) varajase muusika osakond. Leidub isegi neid, kes alustanud barokkviiuliõpingutega juba teismeeas – näiteks möödunud aastal Tallinnas Bachi soolokavaga esinenud François Fernandez.
Mis puudutab keelpille, siis lastele ja noortele võib ajastutruud esitusviisi tutvustada ka kaasaegsetel pillidel ja seda saaksid kõige paremini teha nende vastavalt koolitatud õpetajad. Samuti on barokiasjatundjatel võimalik anda meistrikursusi ja viia läbi noorteorkestritele suunatud projekte. Nii mõnedki tuntud barokkviiuldajad (Peter Spissky, Dmitry Sinkovsky) juhendavad kaasaegseid orkestreid barokkpilliga. Kõlamaailmad on küll erinevad, aga ilmselt on see mõlemale poolele kõige mugavam lahendus.
Ajaloolise esituspraktika liikumise viimase 60 aasta jooksul on varajase muusika tõlgendamises juurdunud ka tänapäevased tavad – välja on kujunenud uued musitseerimisviisid ja uute “vanade” pillide valmistamise nõuded. Kõik ei vasta ilmselt sajanditetagusele, kuid see on omaette teema.
Tegelikult on ka vanamuusika ja n-ö peavoolumaailm lähenenud, müür nende vahel on muutunud palju madalamaks või kohati suisa kadunud. Tänapäeval kasutavad nii mõnedki kaasaegsed orkestrid (nt Tallinna Kammerorkester) vanamuusika kavade puhul barokkpoognaid. Leidub sümfooniaorkestreid, kes annavad vahetevahel kontserte ka barokkpillidel, näiteks ERSOl on selleks osaline võimekus olemas. Barokkviiuliga kohanemine esitab kaasaegse pilliga harjunud muusikule suure väljakutse ja seepärast ongi vaja asjakohast õpet.
Varaseim teos, mida tänapäeval kontserdilavadel kaasaegse viiuliga ette kantakse, on Heinrich Ignaz Franz Biberi “Passacaglia” sooloviiulile (u 1676). Üldiselt mängitakse avalikel kontsertidel ka “tavalise” viiuliga barokki klavessiini või oreli saatel. Kuigi enamikul tööga hõivatud kaasaegsetel instrumentalistidel ei ole aega ega ka võimalust barokkpille proovida, tulevad nad kutse peale vanamuusikaprojekti heameelega.
Meelis Orgse barokkpoognaga. FOTO HARRI ROSPU
Mõned maailmakuulsad solistid nagu Viktoria Mullova, Thomas Zehetmair ja Isabelle Faustesinevad vahel ka soolkeeltega. Ilma vastava hariduseta on barokkviiulit mõeldav mängida siiski rohkem alates XVIII sajandi muusikast, kuna see on laiemalt tuntud ja kuulub osaliselt ka tänapäeva viiuli repertuaari.
Keda võib siis kutsuda barokkviiuldajaks ja kes “lihtsalt mängib” barokkviiulilt? Praegusel ajal saab barokkviiuldajateks pidada neid, kel on vähemalt üks järgnevatest:
asjakohane haridus, pikemaajaline pühendumus või eriline anne. Ainult barokkviiuliga elatist
teenida on võimalik suuremate vanamuusikakeskuste ümber. Eestis on see enamikule praegu kõrvaltegevus. Ajastutruu esitustava ühendab pillimängijaid, kellel on lisaks vanamuusika armastusele ka huvi ajaloo ja muusikateoreetiliste küsimuste vastu. Varajase muusikaga tegelemine pakub teatavat liiki tasakaalu teadmiste ja pillimängu vahel, see tuleb enda jaoks leida. Ühest küljest – et saada tippsolistiks, ei ole pilliharjutamise arvelt ehk otstarbekas liialt pühenduda ajalooliste allikate lugemisele. Teisel pool leiame aga n-ö hoolimatud esitused, kus peamine on pillimäng kui selline, kuid tähelepanuta on jäetud vastava ajastu stiil. Ka vanasti oli igat tüüpi pillimehi: kõrtsiviiuldajad, linna-, õukonna- ja kirikumuusikud, kuulsad virtuoosid (Vivaldi, Locatelli) ning pedagoogidest muusikateoreetikud (Geminiani, L. Mozart ja Tartini). Ajaloos on ikka leidunud erinevaid arvamusi viiulimängu kohta. Geminiani (1751: 8) soovitab kasutada vibraatot “nii tihti kui võimalik”, Leopold Mozart (1756: XI, §3) naeruvääristab viiuldajaid, kes “värisevad igal noodil nagu vabiseksid nad palavikus”, ning “nuhtleb” pidevalt halbu muusikuid, virtuoose ja õpetajaid. Johann Joachim Quantz (1752) kaebab hoolimatute orkestrimängijate üle.
Praegu on varajase muusika liikumisel teistsugune tähendus kui varem, paljuski on ta muutunud normaalsuseks. Muidugi leidub ikka veel tundmatuid teoseid, aga muusikaüldsusele ei ole barokk enam niisugune avastamisobjekt nagu pool sajandit tagasi. Samas on talle tekkinud kindel ja piisavalt suur kuulajaskond, mille üle on ainult hea meel. Tänapäeval, kui paari hiireklõpsuga on võimalik nautida parimaid esitusi pea kogu muusikaajaloo ulatuses, on ajastutruu esitusviis vaid üks osa sellest. Kui suur see osa on, jääb sõltuma kõikidest varajase muusika sõpradest.
1 Vokaalpolüfoonia ülemise hääle kaunistamine kiirete noodivältustega.