• Tiina Richard

Gautier Capuçon – alati ühenduses oma publikuga


Gautier Capuçon. FOTO JAMIE BECK / GAUTIERCAPUCON.COM

Prantsuse tšellist Gautier Capuçon on kõikjal tunnustust leidnud oma väljendusrikka mängu ja särava tehnikaga. Ta on sündinud 1981. aastal Chambérys. Pärast õpinguid kodulinna muusikakoolis tšello ja klaveri erialal läks ta edasi õppima Pariisi. Pariisi kõrgemas riiklikus konservatooriumis oli ta Philippe Mulleri õpilane. Hiljem täiendas Capuçon end veel Viinis kuulsa tšelloprofessori Heinrich Schiffi juures. Kõrvalinstrumendina õppis Capuçon Pariisi kõrgemas konservatooriumis ka klaverit, talle meeldib mängida ka džässi. Perest on välja kasvanud teinegi silmapaistev muusik – Gautier Capuçoni vend on üks kõige mõjukamaid prantsuse praeguse aja viiuldajaid Renaud Capuçon.

Gautier Capuçon on pälvinud mitmeid preemiaid rahvusvahelistel konkurssidel. 1999. aastal sai ta esikoha rahvusvahelisel André Navarra nimelisel konkursil Toulouse’is. 2001. aastal omistati talle Prantsuse prestiižse klassikapreemia “Victoires de la Musique Classique” aasta avastuse tiitel. Capuçon on neljal korral pälvinud ka maineka Echo Klassiku preemia ning saanud oma heliplaatide eest Saksa plaadikriitikute auhinna ja muid preemiaid.

Gautier Capuçon teeb sageli koostööd nüüdisheliloojatega, nende hulgas on Lera Auerbach, Jérôme Ducros, Karol Beffa, Richard Dubugnon, Henri Dutilleux, Philippe Manoury, Wolfgang Rihm, Jörg Widmann, Bruno Mantovani jt. Oma varasemad plaadid salvestas Gautier Capucon Virgin Classicsile, praegu on ta Warner Classics / Erato eksklusiivartist.

Miks valisite oma pilliks tšello?

Nelja-aastaselt andsid vanemad mulle viiuli, selle instrumendiga ei tekkinud mul aga mingit sidet. Kui olin nelja ja poole aastane, tabasin kiirelt ja selgelt, et minu pill on tšello. Tookord oli see mulle vaimustav mänguasi, ühekorraga väga isiklik ja meeleline, millega võib terve kehaga ühte sulada. Vibratsioonid läbivad kogu keha, jalgadega või tšello jala kaudu on kontakt maaga, kõrgusse tõusev pilli kael annab taevaliku dimensiooni. Kui sain 12-aastaseks, oli mulle selge, et pean oma elu siduma muusikaga ja jääma tšello juurde.

Kas kodune kasvatus innustas pilli õppima?

Kodune õhkkond oli soe, mind ei sunnitud kunagi, mul oli normaalse lapse elu. Televiisor ja videomängud mu ellu ei kuulunud, küll aga oli rõõm oma pillist. 14-aastaselt Pariisi konservatooriumi õppima asudes tulin nädalavahetustel ikka koju. Capuçonide peres ei elata kuulsusele, vaid nauditakse igapäevaseid rõõme. Metsavahist ja tolliametnikust vanaisad õpetasid mind tööd tegema ja olema tundlik looduse suhtes. Samuti on hingesoojust andnud vanaema hool ja köögikunst, ta oli ka meie, kolme lapse, pillimängu pühendunud kuulaja. Lapsepõlvekodu annab eluks toeka tunde.

Rääkige pisut oma pillist.

Mul on olnud õnn saada sponsori abil kasutada Itaalia nimeka pillimeistri Matteo Goffrilleri 1701. aastal valminud tšello. Selle suurmeistri tšellod on muusikute hulgas väga hinnatud. Isegi ei usu, et veel 20 aasta möödudes avastan oma pillil iga päev uusi varjundeid ja nüansse. Käin pilli korras hoidmas meistri juures, kuid sellega ei või ka liialdada. Niiskusega mõnikord puit paisub, muudab oma struktuuri ning pilli kõla muutub pisut. Kui kõla on veidi erinev, ei maksa kohe tõtata pillimeistri juurde, vaid tuleb lasta pillil elada. Aga aeg-ajalt peab laskma pilli seadistada. Pillimeister parandab instrumendi sees asuva kõlapulga asendit, mille tulemusena heliomadused paranevad, heli võib isegi kapitaalselt muuta.

Kust pärineb teie soov jagada inimestele muusikat?

Avastasin muusika enda jaoks kõigepealt Arcsi festivalil, kuhu mu muusikahuvilised vanemad mind kaasa võtsid. Seal sai kontserte kuulata mitu korda päevas. Ilma nende koos kogetud ja vaba sissepääsuga kontsertideta ei oleks võibolla midagi tekkinud. Hiljem musitseerisime tihti pereringis, mu õde klaveril ja vend viiulil, nii ümbritses mind muusikaline õhkkond. Viis aastat vanem vend Renaud aitas, toetas ja julgustas mind. Mu õpetajad Augustin Lefèbvre, Annie Cochet-Zakine, Philippe Muller ja Heinrich Schiff on kõik olnud erakordsed, nende pärand on minus väga elavalt säilinud. Soovin, et kõigest sellest, mis mulle anti, saaks osa ka mu õpilased. Tunnen vajadust ka õpetada. See stimuleerib, rikastab ja pakub rahuldust, kui aitad noori oma teed leida, vabastada nende eneseväljenduse või tehnika.

Mis või kes on teid elus kõige enam mõjutanud?

Elu ise. Kõik sõltub sellest, kas oled valmis nägema, aktsepteerima ja jagama. Ava oma silmad ja süda! Muidugi on ka minu õpetajad mulle väga palju andnud, nad tulid mu ellu täpselt õigel ajal. Kohtumised kolleegidega on olnud väga olulised.

Kas sooviksite meenutada mõnd kohtumist muusikamaailma meeldejäävate isiksustega? Mida on nad teile andnud?

Erakordselt muljetavaldav on legendaarne Martha Argerich. Oli haruldane õnn teda kohata, temaga koos musitseerida, see on uskumatu kingitus. Muusikuna on ta mulle tohutult andnud, midagi vahetut, mida on raske isegi sõnades väljendada. Sama ütleksin Charles Dutoit’ kohta. Mõlemad usaldasid mind, väga noort muusikut. Martha Argerich andis mulle erakordselt suure muusikalise laengu ja õpetas muuhulgas ühe tähtsa asja – midagi ei saa ilma tööta. Ka tema ise, juba legend, töötab pidevalt edasi.

FOTO JAMIE BECK / GAUTIERCAPUCON.COM

Te reisite nõutud solistina ümber maailma. Millisena näete oma tulevikku?

Tunnen, et see puudutab muusiku elu vastuolulisust. Olen tegutsenud juba üle 20 aasta, aga sageli tunnen, et olen täitsa alguses. See on ühtaegu vaimustav ja ärritav, et muusikat ei saa võtta kui valmis asja, kõike tuleb aina uuesti üle õppida. Selles seisneb ka muusika maagia. Ükski päev ei sarnane teisega, tulemus sõltub sellest, millise orkestri või dirigendiga sa mängid, millise publiku ees ja millises kontserdisaalis. Igaühel on midagi isiklikku ja erinevat öelda.

Kontsertturneed on nüüd koroonaviiruse tõttu ära jäänud. Kuidas võtsite vastu teated kontserdielu tühistamisest?

Olin valmistumas turneeks San Francisco sümfooniaorkestriga, olin töötanud selle nimel kaks aastat, kui tuli teade tühistamisest. Uudisest tuli toibuda, algul oli see löök. Koduseinte vahel taipasin peagi, et pean edasi mängima. Esitan iga päev erinevaid Bachi teoseid ning jagan neid videos sotsiaalvõrgustikes, mu kuulajaiks on tuhanded inimesed. Vajan eneseväljendusvõimalust ja kohtumist kuulajatega ning iga video vaatamiste arv annab tunda, et see rituaal on oluline.

Kas isolatsioon toob välja sotsiaalvõrgustike jõu?

Jah, isolatsioonis olles tunneme väga puudust vahetust inimlikust kontaktist, selles on paradoks. Olen ka ise olnud liiga palju sotsiaalvõrgustikes. See, mis meiega toimub, on sõnum ning võibolla tasakaalustab rõhuasetusi. Tahan sellesse uskuda. Praeguste piirangutega õpime uuesti seda, mille olime kaotanud. See on nagu teatav psühhoanalüüs. Ja lõpuks – mu päevad on siiski ka hõivatud kahe tütre koduste ülesannete ja kunstilise tegevusega.

Kas teie kodune elu ja pere on teie energiaallikas?

Piirangute positiivne külg on praegune võimalus rohkem perega koos olla, mis mul tavaelus tihti puudub. Emotsionaalne stabiilsus on mulle alati väga oluline, oma lapsepõlves sain ma seda tunda. Minu elukutsega käib kaasas üksindus seoses reiside ja kontserdipingetega. Üksindusega toimetulek on palju kergem, kui on olemas perekond. Muusiku elu toitub sellest, mida ta läbi elab, minu elu on muutunud sellest ajast, kui sain isaks. Oma abikaasat Delphine’i kohtasin konservatooriumis 15-aastaselt, armusime, ka tema on andekas tšellist. Sellest ajast alates oleme koos, abiellusime 2007. Abikaasa aitab mu reaalsustaju selgena hoida, kuigi mul ei ole ka ohtu end liiga tõsiselt võtta. Kasvasin üles kindlaid põhimõtteid ja väärtusi järgides. Väikesi tütreid on keerulisem juhtida kui meistriklassi. Mu eemalolekut elasid nad algul väga raskelt üle, soovides koguni, et ma elukutset muudaksin. Olen reisidel nendega tihedas kontaktis telefoni ja Skype’i kaudu. Kui naasen nädalatepikkuselt turneelt, on nemad mu prioriteet: ühised kooliminekud ja söögiajad, loen neile õhtujutte või mängin tšellot uinumiseks. Olen vanema tütre kord ka kontserdireisile kaasa võtnud, et ta näeks, millega on tegu.

Kas teie tütred õpivad pillimängu?

Vanem tütar Fée õpib viiulit ja alustas ka klaverimänguga, ta harjutab iga päev iseseisvalt, olles juba praegu perfektsionist. Kuid oluline on eelkõige säilitada soov musitseerida. Noorem tütar Sissi tahtis tšellot. Soovin, et mu lapsed saaksid muusikalise kasvatuse, sest neil on võimalus üles kasvada muusikutest vanematega. Muusikaline keel avab nii palju väljendus- ja kohtumisvõimalusi ning tundeid. Aga mul ei ole kavatsust midagi peale sundida.

Kuidas teil õnnestub oma aega jagada?

See ei ole alati lihtne, palju tööd on tekitanud aeg-ajalt pinget ja stressi. Kuid otsin täiuslikkust ning esitan endale nõudmisi nii isa kui abikaasana. Mul on õnn, et Delphine on toetav abikaasa, kellega koos raskuste ületamine, kui kohustused kuhjuvad, on mulle suureks leevenduseks. 150 kontserti aastas oli kurnav, tervis vahepeal kannatas. Püüan koormust vähendada. Sada kontserti on piisavalt palju. Tütarde koolivaheajaks planeerin endalegi puhkuse, nii saame olla koos perega.

Kas te enam ei anna kontserte koos oma venna Renaud’ga, mis publikule nii väga meeldisid?

Me veetsime kümmekond aastat koos mängides, andsime 60 kuni 70 kontserti aastas! See oli privileeg, et saime oma muusikakirge pere liikmete vahel jagada. Kuid nii nagu elus ikka, võib liiga tihe koosolemine muutuda lämmatavaks. Niisiis otsustasime natuke hinge tõmmata.

Kuidas valmistute kontserdiks, kui palju te harjutate ?

Kuni 20. eluaastani harjutasin pea kaheksa tundi päevas. Nõnda ehitasin endale tugeva baasi. Aga iga asja jaoks on oma aeg. Nüüd kontsertide perioodil sellist aega enam ei leidu. Töö muusikaga on lõputu, lisaks iseseisvale tunnetusele tulevad kasuks mõttevahetused muusikapartneritega. Süvenemine partituuri ja selle loomise detailidesse, helilooja loomingusse tervikuna aitab vormida küpsemaks ka ühtainsat teost. Arenemine, enesetäiendamine ja teistega jagamine ei lõpe kunagi.

Intervjuukatkendid pärinevad väljaannetest Le Temps 4. II 2020 (Sylvie Bonier), concerti.de 22. III 2018 (Sören Ingwersen), 1. II 2019 The Artist Academy, Radio Classique 31. VII 2017, Luxemburgi filharmoonia 22. I 2013 (Eve Magnière), France Bleu 23. III 2020 (Christophe Van Veen).


#GautierCapuçon #tšellist