Sügavus, siirus ja soojus ehk Kuidas armastada muusikat

22.02.2020. Hüpnotiseeriv numbrikombinatsioon. Just sel päeval toimus Estonia kontserdisaalis vähemalt sama paeluv kontsert – Paavo Järvi andis oma Tokyos tegutseva NHK sümfooniaorkestriga kontserdi, mis oli avastardiks nende Euroopa-turneele. Ning mul on raske leida sobivaid sõnu selle sündmuse kirjeldamiseks. Õnnelikud olid need, kes koos minuga tol õhtul kontserdil viibisid. 

 

Paavo Järvi, Sol Gabetta ja NHK sümfooniaorkester Estonia kontserdisaalis. FOTO EESTI KONTSERT

 

Mäletan, kui sattusin ükskord Viini kontserdimajas ühe austerlasega vestlema. Esines vene orkester kreeka dirigendi juhatusel ning mängiti Mahlerit. Mu vestluskaaslane soostus, et esitus oli väga hea, kuid rõhutas ometi, et tõeliselt saavad Mahleri muusikast aru siiski vaid austerlased. Ei hakanud temaga vaidlema, ehkki olin eriarvamusel. Kas tänapäeva globaliseerunud ühiskonnas on tõesti veel rahvuste erinevusel suurt kaalu, kas tõesti on võimalik rahvust musitseerimises “välja kuulda”? Aeg näitas mulle, et on. Austria muusikast rääkides olen seda kogenud Viini sümfoonikute kontserdil ning viimati Musikvereinis, kus üks õpilasorkester esitas ühe osa Mahleri sümfooniast – nende mängus oli tajutav mingi isemoodi loomulikkus, sundimatus. Mis ei tähenda, et need esitused oleksid paremad kui mitteausterlaste omad, üldsegi mitte, aga ju siis tunnevad rahvuskaaslased ära midagi, mis võõrastele hoomamatuks jääb. Kas ei tunne eestlasedki nõnda eesti muusika puhul, kui välismaalased seda esitavad?  

 

Armastus muusika, muusikute ja töötegemise vastu kaalub siiski vähemalt minu jaoks “vere hääle” üles ning seda tõestas ka NHK orkestri kontsert. Paavo Järvi on Jaapani ringhäälingu NHK sümfooniaorkestri dirigent viiendat hooaega. Kolm aastat tagasi toimus nende esimene Euroopa-turnee, kontserdipaigad olid suurelt jaolt samad, mis nüüdki, kuid tol korral Eestisse ei jõutud. Nii Järvile kui orkestrile oli Tallinna kontsert kahtlemata eriline: dirigent sai kaasmaalastele näidata oma orkestrit ning jaapanlased nägid seda maad, kust nende armastatud dirigent pärit on. Kaasa oli toodud killuke jaapani muusikat – tuuri kõikidel kontsertidel kõlas Toru Takemitsu “How Slow the Wind”, eriliselt kõlavärvirikas ja habras muusika. Ning kontserdi teist poolt täitis Bruckneri 7. sümfoonia, kus rohkem kui tunniks ajaks said kokku Eesti, Jaapan ja Austria.

 

Bruckneri muusika esitamine on riskantne, eriti praegusaja maailmas. Meid ümbritsev kiirus, pealiskaudsus, hektilisus, show-janu töötab kõik sellele muusikale vastu. Loota, et Bruckneri aeglaselt kulgev ja väliseid efekte mitte pakkuv muusika võiks tänapäeval inimest kütkestada, tundub juba iseenesest pisut utoopiline. Aga Paavo Järvi loodab ning ka tõestas, et see on võimalik. Ta võttis oma tuuri üheks põhiteoseks just Bruckneri ning esitas seda Euroopa pealinnade tähtsaimates kontserdisaalides, muu hulgas helilooja kaasmaalastele Viini kontserdimajas. 

 

Viinlased vist unustasid tol õhtul, et ei Järvi ega NHK orkestrandid ole austerlased ning kinkisid neile sooja vastuvõtu. Mul oli õnn seda oma silmaga näha. Kahetsusväärselt sageli on Bruckneri esitused massiivsed, monumentaalsed, liigaeglased, vormiosad asetsevad teineteise kõrval nagu kaljust väljatahutud kandilised plokid. Unustatakse, et Bruckner on austerlane, mitte sakslane – see on suur erinevus. Bruckneri muusikas on ka palju tantsulisust, rahvaviise, mis võiks inspireerida liikuvamatele tempodele ja paindlikumale väljendusele; suurte, meie hulgast juba lahkunud meistrite hulgas näeb taolist tõlgendust näiteks Abbado ja Karajani puhul. Abbado live-salvestus Luzerni festivaliorkestriga 7. sümfooniast oli pikka aega mu lemmik – vist üks liigutavamaid Abbado ja LFO koostöid üldse. Väga emotsionaalne, õhuline ja valgusküllane esitus erineb totaalselt näiteks Celibidache’i tõlgendusest Müncheni orkestriga, mis ajaliselt veerand tundi pikem ning tähelepanuvõime tõsiselt proovile paneb. Erakordselt lummav on Karajani ja Viini filharmoonikute nägemus, siis sada protsenti austria päritolu – räägin siinkohal esitusest, mis jäi üldse Karajani kõige viimaseks salvestuseks. Siin on sellist helgust ja magusvalusat ilu, mis tuleb muusikute loomingusse vist alles nende eluõhtu lähenedes. Kuid Paavo Järvi näitas, et ka tänapäeval on võimalik sama lummavalt Brucknerit esitada.

Järvi Bruckner erineb kõigist varem kuuldutest ja seda ennekõike eelpool mainitud vastandlike tõlgendusvõimaluste sünteesi tõttu. Ta tempod mõjuvad rahulikult, kohati lausa väga aeglaselt, kuid ometi ei lagune vorm ära ning üle tunni kestev sümfoonia ei kaota oma head pinget hetkekski. Just nimelt, tempod TUNDUVAD aeglased, sest tegelikult osa sees tempo muutub, kohati üpris liikuvaks, kuid ometi jääb illusioon rahulikust kulgemisest. Ning lõputu detailirikkus annab esitusele lugematuid värve ja varjundeid, mis kummastaval kombel ei takista, vaid pigem soosivad ühtse ja voogava terviku kujunemist. Nautisin seda erakordset interpretatsiooni väga juba Tallinnas, aga eriti Viinis – seal oli rohkem elurõõmu ning suurepärane akustika lisas orkestrivärvidele oma erilise sära. NHK orkester on juba oma eelmiste dirigentidega mänginud palju saksa ja austria muusikat ning Paavo Järvi suurepäraseid salvestusi Beethoveni, Brahmsi ja Schumanni muusikaga teavad ilmselt kõik. Jaapani orkester on väga kõrge tehnilise tasemega, kuid samas kaugel uhkest hoiakust, mida see endaga kaasa võiks tuua. See imetlusväärne kooslus meisterlikust, soojast, täpsest ja pühendunud musitseerimisest võitis mu südame, ma pole kontserdisaalis kuulnud paremat Bruckneri muusika esitust kui Paavo Järvi tõlgenduses. Austria pealinnas kuulis nende esituses ka veel Beethoveni 3. klaverikontserti Khatia Buniatishvili soleerimisel ning teose üliromantiline tõlgendus vallandas viinlastes vaimustusetormi. Kui palju mängib rolli kõrvaga kuuldav ja kui palju isiksuse võlu? Publiku tungival nõudmisel pidi pianist igatahes lisapala mängima, kõlas veel natuke austria muusikat Schuberti “Eksprompti” näol.

 

Tallinna kontserdi solist oli juba ammu Eestisse palavalt oodatud argentiina päritolu tšellist Sol Gabetta, kes esitas Schumanni tšellokontserti. Ma polnud teda varem kontserdilaval kuulnud, kuid äratundmine oli kohene – vaimustusin tema mängust juba kontserdieelset proovi kuulates. Ka tema ühildab esmapilgul ühildamatut: ta on temperamentne, kuid samas vaoshoitud; särav, kuid mitte demonstratiivne; ta mängus on palju südamlikkust ja soojust ning samas on see ratsionaalne. Minu senised lemmikvariandid Schumanni kontserdist on sellest üsna erinevad, n-ö ühtsemad: Rostropovitši valdavalt lüüriline kujundus ning Jacqueline du Pre’ väga sügavuti minev, poeetilis-retooriline, kõige peenemaidki hingekeeli puudutav tõlgendus. Kuid aeg on edasi läinud. Gabetta salvestas teose Sony Classicali plaadimärgile natuke üle aasta tagasi koostöös Baseli kammerorkestri ning dirigent Giovanni Antoniniga; too esitus on meisterlik ja kõnetav, eriti selle finaal, kuid Tallinnas kuuldu oli sootuks erinev. Kas on põhjus selles, et Gabetta võlu pääseb oluliselt rohkem mõjule kontserdisaalis? Või oli põhjus kaasmuusikutes? Lühidalt, Gabetta ja Järvi Schumanni esitus jäi veel kauaks kummitama, see oli erakordselt mõjuv, kaunis ja liigutav. Nad mõlemad on muusikud, keda ei huvita väline efekt – kontserdisaalis näed vaid jäämäe tippu ning kogu oma suuruses, ilus ja mõjuvuses avaneb teos alles hiljem, mõnikord lausa päevade või nädalate pärast. Kui erakordselt haruldane tänapäeval! Sellised artistid tekitavad tunde, et tegelikult pole maailmas ja inimestes aastasadade jooksul eriti midagi muutunud. Siiruse tunneb alati ära, pühendumus kütkestab ning armastus on alati kõige olulisem. Lisapalaks kinkis Gabetta eestlastele meie naaberriigi helilooja Pēteris Vasksi muusikat.

 

Miks olin ma üks vähestest, kes Sol Gabettale püsti seistes aplodeeris? Mida rohkemat ootab eesti publik artistilt? Kas kõrgest tasemest, tekstitruust mängust, musikaalsest esitusest, artistlikkusest, suurepärasest koostööst orkestriga jäi väheks? Oma kuulamiskogemuse juures nii Eestis kui ka välismaal olen harva kuulnud haaravamat solisti. Kas on enamuste kontserdikülastajate ootused ja lootused suuremad kui minul? Jälgides Paavo Järvi tuuri kajastusi meedias nägin, et mujal oli vastuvõtt Gabettale soojem. Kas ongi õigem siis suuri staare käia pigem välismaal kuulamas, ehkki nad üha sagedamini meile koju kätte tulevad? Publiku reaktsioon on VÄGA oluline, kontserdi loovad muusikud ja publik koos, kas usume seda või ei. 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload