• Aare Tool, muusikateadlane

Hetk. Inspereeritud Tüürist. Põhja Konn / Põhja Konn


Põhja Konna nimi võib küll olla laenatud mütoloogiliselt peletiselt, aga tundelaad on ansamblil üsna härdameelne. Peaasjalikult Erkki-Sven Tüüri progerocki aastatest “inspereeritud” plaadil tühje sõnu ei tehta. Kui juba kord suu avatakse ja pillikeelt puudutatakse, siis ikka selleks, et kurta, mis tõesti südamel. Ja mis saaks olla meelel ja keelel veel valusamini kui isamaa ja emakeel? Pole imestada, 1980-ndatel oldigi kodumaale mõeldes ühtelugu härdameelsed ja mõistagi on midagi sellest kandunud Põhja Konna tüürilikku tagasivaatesse.

Ansambli omaloomingulistes palades jagub ühiskondlikku närvi. Valter Soosalu “Avamäng 2020” on omamoodi laulupeo-rock: muretu rütmipildiga, ent pillavalt arranžeeritud, luuleklassikuid parafraseeriv ja kergelt ühiskonnakriitilise alatooniga. Siiramalt mõjub järgmine lugu, samuti omaloominguline “Üksi olemise hurmav õõv” Henry Kõrvitsa sõnadele, kus muremõte on üldisem ja üldistusjõulisem, kuid milles ei puudu ka hümnilik tegevustahe (“Väevõimuga ma tagasi end hoidnud, kuniks plahvatab mu jeremiaad ...”). In Spe luuleklassikal põhineva rockiga haakuvad Kõrvitsa värsid loos “Hetk”. Fakt, et selles kvaasi-räpiloos leidub nii sügavmõtteline sentents nagu cogito, ergo sum, kõneleb selle kasuks paremini kui miski muu. Kui Mikk Dede lauldud “Väike eestimaine laul” (Tüür–Leelo Tungal) silma märjaks ei tee, siis ei suuda seda vist mitte miski: “Maakeral tilluke laik, / paljudest naabritest vähem, / südames suur, ilus paik, / hingele kõikidest lähem.”

Kas paigutada Põhja Konna plaat progerocki või mingi muu mõiste alla, on terminoloogilise tähenärimise küsimus. Kindel on aga see, et ansambel on end määratlenud intellektuaalse muusika viljelejana, kes teab, mis väärtus on korralikul arranžeeringul – seda kinnitavad plaadil kaastegevad Vanemuise orkestrandid, Vox Clamantis ja Estonian Cello Ensemble. Plaadi lõpuloos tõmmatakse mõttesild praeguse ja olnu vahele – kuidas, kuulaku igaüks ise ...