_page-0001.jpg)
“Spectrum I” meenutab natuke veel helikeelt, mis on iseloomulik Tüüri In Spe aegadele. Alguses kuuleme madala orelipunkti ja kõrgete figuratsioonide vastandumist, mis laieneb ühelt poolt polüfoonilisse tekstuuri, kuid saab teisalt juurde tämbraalset intensiivsust ja vastukaaluks ka mitmeid väljendusrikkaid generaalpause. Oreli suur orkestraalne kulminatsioon ja vaikne n-ö vastukulminatsioon töötavad loo lõpus käsikäes.
“Spectrum II” jätkab alguses samasugust aktsendi ja vaikuse koostoime dramaturgiat, ainult trompeti ja löökpillide värvipaleti võrra rikkamalt. Teose teine etapp muutub tänu orelile massiivsemaks, aga helikeelelt ka atonaalsemaks. Kuuleme suure trummi plahvatuslikke tremolo’id, samas ka trompeti näiliselt kaootilisi liikumisi ja eri registrites korduvaid repetitsioone. Lõpuosa toob endaga teatud selginemise, ehkki ilma tonaalsete kooskõladeta.
“Spectrum III” iseloomustab ehk kõige väljendusjõulisem ja kujundlikum helikeel. Oreli staatilised kõlamassiivid mõjuvad alguses apokalüptiliselt-kosmiliselt. Siis hakkab kõlamassiiv üha enam liikuma kõrgregistri ja aina tiheneva, sisemiselt pulseeriva faktuuri suunas. Nagu kujutluspildis, kus kosmiline mateeria neelatakse kiirenevalt galaktika keskmes olevasse musta auku. Lõpuepisoodis muutub kõlamaailm läbipaistvamaks, justkui jälgiksime neid muusikalis-kosmilisi kataklüsme eemalt, “ohutult” distantsilt. Tegemist on huvitava efektiga nii sisulises kui ka akustilises mõttes, au ja kiitus organistile!
“Spectrum IV” on pikk, mitmekihilise arendusega kompositsioon, kus juba algusest peale on fookus tšello rikkalikul kõlaspektril, selle flažolettidel ja ülemhelirikastel minimalistlikel kujunditel. Aga ka väljendusrikkal kantileensusel kõrges registris, kust aimub isegi neoromantilist kirge ja emotsionaalsust. Keskmises osas on tšellol kuulda lausa tokaatalikku artikulatsiooni ja väljendusjõudu, kuid lõpu poole suubub muusikaline areng staatikasse, stoppkaadrisse. Midagi kogu aeg nagu toimub, ent kuidagi vaikselt ja märkamatult. Kuni saabub päris vaikus …
Ehkki Erkki-Sven Tüüri plaadistuste ja loome nimistu hõlmab pea kõiki mõeldavaid žanre, teatakse tema orelimuusikat vähem. Õnneks on Ulla Krigul ja Eesti muusika infokeskus selle tühiku nüüd täitnud. Tegemist on küllaltki lühikese, aga tervikliku ja hea esitusliku energeetikaga plaadiga.
Sarnaselt kammerteoste sarjaga “Architectonics” on Tüür ka oma oreliteosed koondanud ühise nimetusega sarja. Esimene kompositsioon “Spectrum I” pärineb aastast 1989 ja (seni) viimane, “Spectrum IV” on valminud 2004. Sarja esimene ja kolmas teos on kirjutatud soolo-orelile, ent ülejäänud kahes on ka ansamblipartnerid – teine on orelile, trompetile (Indrek Vau) ja löökpillidele (Lauri Metsvahi) ning neljas orelile ja tšellole (Leho Karin). 15 aasta jooksul, mis plaadil kõlavat esimest ja viimast kompositsiooni lahutavad, on Tüüri käekirjas nii mõndagi muutunud. Eeskätt tundub see puudutavat faktuurikujunduse tihenemist ja detailirikkust.