• Ia Remmel

Eesti pianistide konkurss kui annete esiletooja ja muutuste jälgija

Konkursi finalistid koos žüriiga. FOTO VAHUR LÕHMUS

22.–29. novembrini toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemias järjekordne, IX Eesti pianistide konkurss. See pika traditsiooniga sündmus on juba 1968. aastast olnud meie pianistlike annete jälgija ja neile tee avaja. Seekord oli osalejatel suurepärane võimalus mängida kõik voorud eriti heades tingimustes, EMTA uhiuues saalis, kus sai valida kolme tippinstrumendi, Steinway, Bösendorferi ja Fazioli vahel. Populaarseimaks osutus üllatuslikult Bösendorfer.

Kõige esimesel neist konkurssidest 1968. aastal sai esikoha Arbo Valdma, II kohta jagasid Ada Kuuseoks ja Matti Reimann ning III koha sai Eugen Kelder. 1973. aastal oli võidukas Rein Rannap, teise koha saavutas Ivo Sillamaa. 1980. aasta konkursi kõrgeimad kohad pälvisid Ivari Ilja ja Lauri Väinmaa, 1988. aastal Toomas Vana. 1994. aastal olid auhinnalistel kohtadel Ralf Taal, Mati Mikalai, Tanel Joamets ja Ave Nahkur. 2002. aastal olid võidukad Mihkel Poll, Sten Lassmann ja Age Juurikas, 2008. aastal Maksim Štšura, Ruslan Strogyi ja Aleksandra Kamenskaja. 2014. aastal sai I preemia Sten Heinoja, II Johan Randvere ning III koha Miguel Carcélen Caballero. Võibolla võiks tulevaseks, X konkursiks neist sündmustest välja anda isegi ühe kokkuvõtva kogumiku, sest teavet oli eriti varasemate võistluste kohta leida üsna keeruline.

Iga konkurss toob esile uusi andeid, aga näitab ka teatud muutusi ja tendentse. 2008. aastal olid edukad Ida-Virumaalt, Narvast ja Jõhvist tulnud anded. 2014. aastal ja nüüdki oli võimalus konkursil osaleda EMTAs õppivatel välistudengitel, kellest parimad jõudsid ka laureaatide hulka. Tänavusel konkursil oli finaalis võistluse ajaloo arvukaim naispianistide esindus. Tuli ilmsiks ka veel üks meie praegusele ajale omane fenomen: on mängijaid, kes on juba väga noorelt kõrgel tasemel ja ka konkurssidel võidukad. Meenub 11-aastaselt Moskvas suure “Grand Piano Competition’i” võitnud, nüüd juba maailmalavadel esinev Aleksandra Dovgan, Aleksander Malofejev ja mitmed teised. Meie konkursi noor tulevikutalent on 16-aastane Tähe-Lee Liiv.

Konkurssi alustas kokku 29 pianisti, neist 12 välismaist päritolu. Laureaadid: I preemiat jaganud Tähe-Lee Liiv ja leedu pianist Mantas Šernius ning III preemia saanud Evita Lohu on kõik tugeva isikupäraga muusikud. Tähe-Lee on võimsa ande ning aimuva suure potentsiaaliga, Mantas Šernius jõuline, väga professionaalne mängija, Evita Lohu tundlik ja suure vaimujõuga interpreet. Puht isiklikest muljetest lähtuvalt mõtlesin, et Sven-Sander Šestakov väärinud ehk rohkemat kui diplomit, tema oli finalistidest kõige isikupärasem, samas ka tehniliselt väga võimekas. Mariin Gill meeldis oma küpse ja peene mänguga ning soolokavaga võib ta kuulajale palju pakkuda. Konkursi teise eriti noore ande, 17-aastase Sofia Khvichia mängus on haaret ja oma joont. Nagu ikka, ei mahtunud kõik huvitavad mängijad finaali. Konkursi kohustusliku pala, Pärt Uusbergi “Hingelinnutee I” eest eripreemia pälvinud Lea Valiulina on kindlasti üks neid, kelle soolokontserti tuleksin huviga kuulama; tema II voor oligi nagu üks põnev kontsert. Marite Männi kõlamaailm on kaunis ja romantiline, tal on eriti ilus laulvus. Piret Mikalail on hea karakteritaju, Ilana Lode on huvitavalt jõuline mängija. Häid ja kaasahaaravaid esitusi oli veelgi nii I kui II voorus, kuid mõnelegi said saatuslikuks mäluprobleemid eri teostes või tehnilised probleemid etüüdides.

***

Noori pianiste hindas žürii koosseisus: Graham Scott (Inglismaa), Jurgis Karnavičius (Leedu), Niklas Pokki (Soome), Ivari Ilja ja Mati Mikalai.

Vestlesin konkursi järel žürii välisliikmetega.

Graham Scott:

“Konkurss lausa hämmastas mind. Eesti on väiksem kui Wales, aga siin kuulis nii paljusid kõrge tasemega pianiste, huvitavaid muusikalisi isiksusi.

Kava oma klassikalise ülesehitusega oli nõudlik, eriti I voor kolme suure etüüdiga. Vahel oli tunda, et see asetas osalejatele liiga suuri nõudeid. Raskusi oli etüüdidega ja Bachis esines mäluprobleeme. II voorus avanesid mitmed mängijad täiesti uuest küljest, oli neid, kes mängisid seal paremini.

Eesti muusika- ja teatriakadeemias on õppimiseks vapustavalt head tingimused. Teie uus kontserdisaal on suurepärane, ei liiga väike ega liiga suur, sooloklaveri jaoks perfektne. Uutes saalides on akustika alati natuke õnneasi, aga see on siin õnnestunud.

Kui rääkida finalistidest, siis Tähe-Lee Liiv haaras hästi kaasa, temas oli midagi elektriseerivat. Ta on cool esineja, ei tee mängides halbu otsuseid, alati häid. Kui nägin tal III vooru kavas Tšaikovski 1. klaverikontserti, olin skeptiline, ent kui ta oli selle ette kandnud, oli igasugune skepsis kadunud. Ma arvan, et ta areneb heaks pianistiks, on näha ka väga tõsist suhtumist. Mantas Šernius haaras Mussorgski “Piltidega näituselt”, tal on head karakterid ja lai kõlapalett. Ta on meeldiv muusikaline isiksus ja tal on hea side kõigega, mida ta mängib, kuigi II voor jättis mulle tugevama mulje kui Prokofjevi 3. kontsert finaalis.

Evita Lohul oli väga ilus Scarlatti ja Schubert, Rahmaninovi 2. sonaadis oleks vaja olnud rohkem jõudu ja suuremat joont. Tema Beethoveni 5. kontsert oli viimistletud, koostöö orkestriga väga hea. Oli tunda, et see teos on tal hästi selge. Tal on potentsiaali, aga ta peaks ennast veel rohkem avama.

Mariin Gill on rafineeritud, artistlikult vastuvõtlik mängija, meeldis tema Skrjabini sonaat, aga finaalis on Mozarti kontserdiga raske mõjule pääseda. Sven-Sander Šestakov on huvitav muusik, aga tema II vooru Bergi sonaat ning Liszti “Bénédiction” ja “Mefisto valss” ei olnud minu jaoks veenvad. Finaalis aga sobis talle Tšaikovski 1. kontsert väga hästi, seal oli ta oma sõiduvees. Sofia Khvichia mängis väga hea Debussy “Pour le Piano”. Tema musitseerimises on võluvat süütust, mäng on loomulik, kultiveeritud, ta võib jõuda kaugele. Ka temal ei olnud Mozarti kontsert finaalis kõige parem valik.”

Jurgis Karnavičius:

“Selle konkursiga on mul oma isiklik side –1973. aastal oli mu isa siin žürii esimees. Võiks siis öelda, et ajalugu kordub.

Meil Leedus ei ole vabariiklikul tasemel sellist suurt kolme vooruga konkurssi. Meil toimub iga nelja aasta tagant rahvusvaheline Čiurlionise-nimeline konkurss, mis arvatavasti sarnaneb Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursiga ja Läti Vītolsi-nimelise konkursiga; siis on meil veel Vainiūnase-nimeline konkurss pisut väiksema kavaga ja Dvarionase-nimeline noortekonkurss.

Teil on akadeemias väga head õppimistingimused. Saan aru, miks noored tahavad siia tulla – üldine atmosfäär on nagu mõnes tuntud Lääne-Euroopa akadeemias. Teie uus saal on kadestamisväärselt hea. Meil on akadeemia veel vanades ruumides, aga nüüd on plaanis ehitada ka Vilniusse uus akadeemia hoone, krunt ja projekt on juba olemas.

Selle konkursi osavõtjaskond oli põhiliselt õppivad muusikud: akadeemia tudengid, õpilased muusikakeskkoolist ja end välismaal täiendajad. Kava oli väga nõudlik, rahvusvahelise konkursi traditsioonilises stiilis: esimeses voorus kolm etüüdi (paljudel konkurssidel on see juba vähendatud ühele etüüdile), teine voor 50–60 minuti pikkuse soolokavaga ja viimaks kontsert orkestriga. Kuigi oli palju huvitavaid mängijaid, tundub kokkuvõttes, et ei kujunenud välja päris selget liidrit, kes oleks teistest peajagu üle olnud, seda näitavad ka tulemused.

Esimese koha said Tähe-Lee Liiv ja Mantas Šernius. Tähe-Lee Liiv jättis kõigis voorudes võrdselt tugeva mulje, tal on suurepärane kool ja kõlakultuur ning ta kuulab end väga hästi. Teises voorus esitatud Bachi “Prantsuse süit” oli väga huvitav, hea mulje jättis Chopin. Võibolla kolmanda vooru Tšaikovski 1. klaverikontserdis jäi pisut puudu emotsioonist, kuigi see oli väga hästi mängitud. Teine esikoht, Mantas Šernius – minu kaasmaalane – näitas väga soliidset mängu. Tal olid kõik voorud head. Meelde jäi Haydni sonaat, head etüüdid ja huvitav Bach. Teises voorus sobis talle hästi Mussorgski “Pildid näituselt”, “Mefisto valss” oli võibolla natuke ettevaatlik, aga kolmandas voorus esitas ta hea Prokofjevi 3. kontserdi.

Kolmas koht Evita Lohu esines kõigis voorudes väga stabiilselt. Eriti ere oli tema teine voor: väga stiilsed Scarlatti sonaadid, Schubertis nauditav fraseerimine, ilus kõlakultuur. Võibolla Rahmaninovi 2. sonaat jäi natuke kammerlikuks ja liiga intelligentseks, oleks võinud olla rohkem “vene vaimu”. Beethoveni 5. kontsert sobis talle hästi. Mariin Gilli olin varem Vilniuses konkursil kuulnud ja ta on väga hästi arenenud. Tal on ilus kõlakultuur, kuigi vahel tundub, et ilus kõla on liiga prioriteetne ja see võib mõjutada ajataju, et vormi kokku saada. Kontserdivoorus oli ta orkestriga pisut kammitsas, seal ta ei saanud olla nii loov kui eelmistes voorudes.

Sven-Sander Šestakovi esimene voor oli väga muljetavaldav, seal näitas ta ennast ühe liidrina. Beethoveni sonaati ta mitte lihtsalt ei esitanud korralikult, vaid tegi sellest kunstiteose. Samuti olid tal head etüüdid, eriti hea oli vormitunnetus Liszti “Õhtustes harmooniates”. Teises voorus tekkis küsimusi Bergi sonaadi ja Liszti “Bénédiction de Dieu dans la solitude” kohta. “Bédédiction” on üks minu lemmikuid, olen seda palju mänginud, seal on keeruline aega organiseerida, et vorm ei valguks laiali. Kolmandas voorus näitas ta Tšaikovski 1. kontserdis aga jälle, et on võimekas pianist, kes saab sellise suure teosega suurepäraselt hakkama.

Sofia Khvichia oli väga stabiilne, täpne, tal oli valitud sobiv, jõukohane kava, temaga oli väga hästi töötatud. Esimene voor oli tal tugev, etüüdid sobisid ja tulid hästi välja. Millele ta edaspidi võiks rohkem tähelepanu pöörata – otsida mingit isiklikku momenti muusikas.

Konkursi kohustuslik pala, Pärt Uusbergi “Hingelinnutee I” oli klaveripärane ja minu arvates oli hea, et see ei olnud avangardistlikult liiga keeruliseks aetud. Samas pani ta pianisti küllatki proovile, kuidas seda kujundada. See pala annab võimaluse erinevalt mängida ja tõesti kuulis väga eriilmelisi esitusi.

Lõpuks tahan kõigile osalejatele südamele panna, et konkursid on olulised, aga – nagu ma ka ütlen alati oma õpilastele – teie peamine õppimine algab siis, kui te muusikaakadeemia lõpetate. Siis on näha, mis on teie loominguline pagas, mida te kuulajatele oma mänguga edasi annate ja kui iseseisvad te olete.”

Niklas Pokki:

“Finalistid olid kõik väga erinevad isiksused ja lootustandvad artistid. Ka mitmed neist, kes finaali ei saanud, meeldisid väga. Oli neid, kes esimeses voorus mängisid mõne teose täiesti rahvusvahelisel tasemel, kuid ebaõnnestusid teistega. Aga keegi ei pea olema pettunud. Soovitan neil proovida järgmisi konkursse, neil on kõik vajalikud omadused olemas. Mõnikord ei ole valitud kõige sobivamaid teoseid või on jäänud ettevalmistusaeg liiga lühikeseks.

Kuna see konkurss toimub küllalt pika aja, iga viie aasta tagant, tekitab see osalejates ka parajalt pinget – võistlus on ju nii oluline. Võibolla võiks vahepeal olla väiksemaid mõõduvõtmisi, samuti oleks kindlasti kasulik käia eri tüüpi rahvusvahelistel konkurssidel, sest konkursi üks oluline märksõna on kogemus.

Eesti pianistlik tase on märkimisväärne, eriti kui arvestada, et Eesti on nii väike maa. Eestlastel on alati olnud kõrva kõlavärvide osas ja väga tõsine suhtumine.

Ka mina olen väikeselt maalt, Soomest, mis on küll Eestist suurem, aga meie ei saa end mitte mingis mõttes võrrelda Venemaa, Hiina või Ameerikaga. Oli näha raskusi etüüdides, kolm suurt etüüdi mängida ongi raske ülesanne. Žüriile teeb see muidugi otsustamise kergemaks, sest etüüdid on nagu test. Mõni konkurss on juba etüüdid välja jätnud, aga ma ei arva, et see on hea mõte – ühel olulisel konkursil peab selline katse olema. Teinekord oli kavades näha üle jõu teoseid. Ühest küljest on raske lugu väljakutse ja arendab, aga kui pole olnud piisavalt aega valmistuda või lugu ei istu, siis see konkursiolukorras kasuks ei tule. Suurte teoste puhul ei piisa ainult sellest, et nad tehniliselt ära mängida, need peavad olema ka küpsenud ja nendest peab olema üle.”

TULEMUSED

I preemia Tähe-Lee Liiv ja Mantas Šernius III preemia Evita Lohu Laureaatide preemiatega kaasneb Eesti Foto preemia, fotosessioon Kaupo Kikkasega Diplomandid: Sven-Sander Šestakov, Mariin Gill, Sofia Khvichia Eesti Kontserdi preemia: kontsert hooajal 2020/2021 Mantas Šernius Lossimuusika kontserdisarja eripreemia: Kontsert Kadrioru lossis 29.12. Lossimuusika sarjas Tähe-Lee Liiv Eesti Klaveriõpetajate Ühingu “Tulevikulootuse” preemia Sofia Khvichia Tallinna Filharmoonia eripreemia: esinemine Tallinna Kammerorkestriga Tähe-Lee Liiv EMTA eripreemia: õppe- või kontsertreis 1000 euro väärtuses Evita Lohu ERSO eripreemia: esinemine solistina vabalt valitud klaverikontserdiga ERSO ja EMTA ühisprojektis 20.02 Sven-Sander Šestakov Pärnu Linnaorkestri eripreemia: esinemine Pärnu Linnaorkestriga Mantas Šernius Helilooja eripreemia Parim konkursi kohustusliku teose, Pärt Uusbergi “Hingelinnutee I” esitus Lea Valiulina