• Age Veeroos - helilooja

Uut muusikat, kõrvuti ja eraldi … Mõtteid rahvusvahelise nüüdismuusika festivali “AFEKT” kontsertide

Uue muusika kontserte kuulates meenub alati teatava ootamatusega, kuidas ümbritsev muusika nii kõhklematult ja endale pidevalt teed rajades oma elu elab. Milline lihvituse tase valitseb nii paljudes erinevate heliloojate teostes ja milline veenvus paljude mängijate esinemises … Ehmatusega saab jälle selgeks, et see kõik on ju endastmõistetav ja nii peabki olema. Kontserdid on elav tõend sellest, et muusika areneb sedamööda, kuidas sellesse pühendunud inimesed traditsiooni edasi kannavad.

“AFEKT 2019” nimiheliloojad Toshio Hosokawa ja Märt-Matis Lill. FOTO FESTIVALAFEKT

Festivali pead

28. oktoobrist 5. novembrini toimunud festival “AFEKT” tõi siit ja sealt nurgast Tallinnasse ja Tartusse autoreid, interpreete, kes kõik said uues kontekstis ennast loomingu kaudu positsioneerida. Kuulata sai festivali kahe peahelilooja, Toshio Hosokawa ja Märt-Matis Lille muusikat läbi mitme kontserdi. Samuti sai näha neid sageli istumas kõrvuti, silmitsi väljakutsega saada loovisikutena kõrvutatud ja võrreldud, nii nagu nägi ette festivali poolt välja pakutud mõttesuund. Festivalil oli teinegi paar peaheliloojaid, Rebecca Saunders ja Mark Barden. Saunders oli peana esindatud ka eelmise aasta festivalil, seekord asus tema kõrvale lisaks tema õpilane Barden. Kui palju selline paaripanek kuulajat muusika mõtestamisel toetab, seda teab öelda see kuulaja ise. Usun küll, et mõtteainet said kontserdil kõik inimesed, vaatamata sellele, kas loojaid ja nende teoseid käsitleti kõrvuti või eraldi. Pealegi on inimeste otsingud muusikas niikuinii erinevad. Küsimus on pigem selles, kas üks või teine muusika kuulamisel sügavamalt kõnetab või mitte, ja ka selles, kuidas kõnetavad meid näiteks ühe helilooja erinevatel aegadel kirjutatud lood.

Haruldane ei olnud festivalil üksnes see, et ettekandele tulid mitmed Hosokawa teosed. Sugugi vähem huvitav ei olnud osa saada Märt-Matis Lille läbi aastate loodud muusikast, mis oli mahutatud ühte nädalasse. Anda kuulajatele võimalus olla ühe helilooja erinevate loomeperioodide tunnistajaks, kannab ehk laiemalt festivali eesmärki selle peaheliloojate tutvustamisel.

Mitmel maastikul

Orkester on Eesti nüüdismuusikas väga oluline väljendusvahend, siinsete heliloojate muusikat mõõdetakse sageli selle põhjal, kui huvitavalt ja veenvalt on neil õnnestunud oma ideid just sümfooniaorkestriga kuuldavaks teha. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsert on tavapäraselt ka “AFEKT-i” programmis, nii oli ka sellel aastal, kui orkestrit oli Estonia kontserdisaali juhatama kutsutud Clement Power. Küllaltki pikaks kujunenud kontserdist jäi saalist lahkudes tunne, nagu oleksin seal äsja üksi muusikat kuulanud. Hosokawa tsükkel “Ferne Landschaft” ehk otse tõlgituna “Kauge maastik” mõjus nii, et vähemalt selle kaks esimesena kõlanud osa viisidki mõttes kusagile kaugele, saalist ära. Tegelikult andis viimane, mõnevõrra rohkem lohisema kippunud osa hea võimaluse tagasi “kohale tulla”. Mitte et kontserdi esimesest poolest poleks mitte midagi meelde jäänud. Vastupidi, unenäolist ja kirevat (Olga Neuwirthi “Masaot/Clocks without hands” (2015), mõjuvat ja homogeenset (Maria Kõrvitsa “Darkness and deeper dark” keepillidele, 2019) ja huvitavaid koosseisu lahendusi (Märt-Matis Lille “Hara Hoto varemed”, 2011) leidus ka siin. Olga Neuwirthi Mahleri 100. surma-aastapäevaga seoses tellitud teos külvas pillikäsitlusse rohkesti tihedust ja mitte vähem ka segadust. Omal ajal eklektiliseks “kassikontserdiks” kuulutatud Mahleri 1. sümfoonia tõlgendus või pigem edastus õõtsus siin, annotatsiooni kohaselt ühes rütmis Doonault kostuvate lugudega jõeäärsete piirkondade mitmekesisusest ja sealsetest isiksustest. Pärast vaheaega järgnenud “Ferne Landschafti” algushelideks oli orkester kehastunud otsekui mingiks hingamisaparaadiks. Ka kuulamisel oleks nagu organism saanud rahulikuma hingamisrütmi ja nii pääses muusika paremini ligi. Teoses nii sageli ilmuvad ja uuesti vaibuvad kõlavood käisid käsikäes suurepärase materjali tunnetuse ja orgaanilise rahuga orkestrikäsitluses, mis ei muutunud kusagil loiuks ja oli kogu aeg huvitav.

Ensemble Fractales. FOTO FESTIVALAFEKT

Kolm ansamblit

Püüdes kokku võtta kolme ansambli – Repoo, Fractales ja Mosaik – kontserte, tuleb ühise nimetajana rääkida klaverist. Ka sellisest klaverist, mis on prepareeritud või näiteks motoriseeritud või mida mängiti selle keeli mööda. Ansambli Repoo (koosseisus Leonora Palu – flööt, Aare Tammesalu – tšello, Jorma Toots, Andrus Kallastu – klaver ja Roomet Jakapi – hääl) Tartus Jaani kirikus toimunud kontserdi kava nimetus oli teatraalne kammermuusika. Selle määratluse sõna-sõnalise vastena kõlasid Alban Försteri kammeransambli seaded Richard Wagneri lavateostest: Tristani ja Isolde duett “O sink’ hernieder, Nacht der Liebe”, “Valküüride lend” ja Isolde armastusesurm “Mild und leise”. Tähelepanuväärseks sai kontserdil, nii seadete kui teiste teoste puhul, kirikuvõlvide akustiline võimekus. Väga kergesti ujutas kohati neljal käel kõlanud klaver üle flööti ja tšellot just Wagneri seadetes. Ent tõelise teatritrikina oli ansamblil varrukast võtta plaan selle suurema või väiksema probleemi lahendamiseks. Nimelt prepareeriti kontserdi teiseks pooleks klaver põhjalikult ära (ikka naelte ja muu taolisega) ning ettekandele tuli Andrus Kallastu kaheosaline teos “Roomet Jakapi kolm loengut filosoofiast”. Esimeses osas esitas kõlakõneleja (Jakapi) Descartes’i, Spinoza ja Leibnizi vaateid, mis “uute vaatenurkade alt kõnetavad nüüdisaegset inimest tema pidetuses ja pinnalises tunnetuses” (teose annotatsioon). Muusika seisukohast jõudis teadvusse loengutekstide kõlaline kulg, mis oli esitatud arusaamatus keeles, kuid mõjus kuidagi vastuvaidlematu tõena ja seeläbi vägagi teatraalselt. Koomikasse võis esitus kalduda siiski vaid kuulaja ettekujutuses ja see ei pidanud andma teosest veel terviklikku pilti. Just siin tuli mängu kirikuruum, milles ansambel suurepärase tasakaaluga kaasa võnkus, seda samuti loengute teise, instrumentaalse osa ettekandel. Prepareeritud klaver andis võrdselt õhku kõigele, mis teoses küllaltki ühtlase liikuvuse ja tihedusega toimus, nii klaveril, flöödil, tšellol kui kõnehäälel.

Ka ansambli Fractales (Belgia) esinemine Tartus toimus soodsal akustilisel pinnal. Tartu ülikooli muuseumis astus ansambel üles koosseisus Gian Ponte (klaver), Marion Borgel (viiul, vioola), Diego Coutinho (tšello), Renata Kambarova (flööt), Benjamin Maneyrol (klarnet). Kohe esimese teosega (Elo Masing “eight miniature atmospheres”) määratles ansambel kontserdi helitugevuse diapasooni. Ülivaikse heli etalon selles kontekstis oli näiteks vaevukuuldav tšello- või flöödiheli, mille puhul instrumendi puudutus või kontakt huulikuga võis samahästi olla vaid ettekujutus kuulaja peas. Ruum oli erakordselt vaikne ka siis, kui sisse lõikasid teravad pikoloflöödi helid, mis omakorda pidid kõlama peaaegu valulikult. Selleks kõigeks tulid mängijatele appi muuseumisaali külgmised võlvialused, mis oma nurgatagustega moodustasid otsekui mingi akustilise versiooni neljakanalilisest panoraamhelist. Ehedalt sobis sellesse ruumipilti mängijate paigutamine laval, publikus ja võlvide all, mida kasutasid oma uudisteostes rohkem või vähem Elo Masing ja Marianna Liik (“Helide kardin”). Kontsert pakkus lõpmatul hulgal helide mängu nii kuuldavuse ja kui valuläve piiril ja suurepärast kokkukõlamist ka nende kahe läve vahel. Väga mõjuvalt tulid kavas esile Mark Bardeni “Personae” bassflöödile ja bassklarnetile (2009) ning Claude Ledoux’ “Erotique” flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole, klaverile (2018). Hästi kõlas nende lugude kontekstis ka Märt-Matis Lille “Capricorn” flöödile, klarnetile, klaverile, viiulile, tšellole (2015).

Ansambel Mosaik (Saksamaa) koosseisus Bettina Junge (flööt), Christian Vogel (klarnet), Ernst Surberg (klaver), Chatschatur Kanajan (viiul), Niklas Seidl (tšello) esines Elleri muusikakooli Tubina saalis. Kas olid eelmise õhtu Fractalese kõlad nii tugevasti mälus või oli asi hoopis lugudes, aga see kontsert suurepärases Tubina saalis ei saanud esialgu hästi hinge sisse. Mehaanilisevõitu mõjunud Ricardo Eiziriki ja Enno Poppe triode esituse järel köitis mõnevõrra rohkem meeli Lisa Streichi “Safran” motoriseeritud klaverile (2017). Klaver koos selle keeltel pöörlema määratud paberkonstruktsiooniga saatis viiuldajat mängutoosi lõpmatut ketramist sugereeriva rütmiga. Natuke kurvameelses vaikuses kulgenud duett saavutas mõju alles küllaltki pikas kestmise ja katkestuste vaheldumises.

Vahest alles lõpu eel, kui mängiti kogu koosseisuga kahte hästi õnnestunud helitööd – Elis Halliku “To become a Tree” (2016) ja Ehsan Khatibi “Stitching II” (2017), läks ansambli tunnetus paremaks. Ka publiku vähesus võis mängijate meele mõruks teha, kuid loodetavasti korvas seda puudust hea saali kogemus. Mäletatavasti oli eelmisel aastal Tubina saalis oma kontserdil Helmut Lachenmann, kes tundis ennast väikese, ent motiveeritud kuulajaskonna keskel väga koduselt. Meeles on ka tema siin öeldud sõnad, kuidas muusikat võiks püüda jälgida selle asemel, et otsida sealt endale meeldivat või vähem meeldivat.