• Taavi Hark, muusikateaduse üliõpilane, koorijuht

Pool sajandit järjekindlust. Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor 50

Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor tähistas novembris 50. tegutsemisaastat. Sel pidulikul puhul võtsin nõuks vestelda muusikaelus tuntud inimestega, keda seob ühine minevik koori asutamise või hilisema tööga. Omi mälestusi jagavad kollektiivi pikaaegne dirigent Evi Eespere ning asjaajamist suunanud (ja kooritööst loomingulistki indu saanud) helilooja René Eespere. Mõtteid tegevmuusiku vaatepunktist pakuvad koori vilistlased: Anto Õnnis, kes praegu jagab end löökpillimängija ja laulja elukutse vahel, ning viiuldaja Eeva-Liisa Ehala. Mõlemad leidsid kooris laulmisest hulganisti kasulikku, mille mõju ulatuvat tuntavalt tänasessegi tööellu. Olevikku ja tulevikku valgustab kammerkoori praegune peadirigent Janne Fridolin. Helgete mälestuste kõrval vaeme ka mõningaid valupunke ja lahendamata küsimusi, millega saavad ilmselt jõudu katsuda needki põlvkonnad, kes alustavad tänaste tegijate järel.

TMKK kammerkoor rahvusvahelise konkursi laval 1994 Itaalias, juhatab Evi Eespere. FOTOD ERAKOGUST

Enne keskustellu sukeldumist lubatagu põgusalt visandada mõned jooned kammerkoori ajaloost. Koori sünd 1969. aastal tõukus küllalt praktilistest asjaoludest. Nimelt oli TMKK-s koorijuhtide õppekooriks pikka aega vaid neidudest koosnev koor. Toonased koorijuhtimise õpilased (kelle seas olid ka Tõnu Kaljuste ja Evi Eespere) leidsid üheskoos, et muusikalise horisondi avardamiseks võiks kokku panna segaansambli. Sündis kammerkoor, mille eesmärk oli pakkuda tulevastele koorijuhtidele praktilist kasvulava. Kaks aastakümmet hiljem asusid kammerkoori tööd vedama sama kooli ja koori kasvandikud Evi ning René Eespere. Mõne tegutsemisaasta järel otsustati õppekoori staatusest edasi kasvada ja kujuneda vabariigi tasandil silmapaistvaks noorte kammerkooriks. Sestsaadik on koor kiitvat tunnustust kogunud kodumaal ning kaugemalgi. Pea igast järgnevast aastast on ette näidata mõne rahvusvahelise konkursi preemia või ülesastumine mainekas esinemispaigas (Pariisi Notre-Dame’i katedraal, Viini kontserdimaja suur saal jne).

Ei ole siiski saladus, et vaatamata saavutatud edule peavad koorijuhid juba aastaid järjekindlalt kaitsma kammerkoori positsiooni muusikakeskkooli kunstilise vereringe olulise osana. Mõnelgi lauljal on tulnud erialaõpetaja ees õigustada või lausa varjata soovi kooris laulda. Just sellest muremõttest saigi meie vestlus avangu.

Pidulike juubelimõtete kõrval kummitab täna ka mõni kriipivam. Juba aastaid kostub muusikakeskkooli õpetajate ridadest seisukohti, et kammerkoori proovid ja kontserdid võtvat õpilaste kallist harjutusajast liiga suure tüki. Kuidas näete ja tõlgendate neid tagamaid?

René Eespere: Sisulise vastuse annavad ilmselt praktikud, kes on instrumentalistid ja jõudnud oma ala professionaalidena tõdemuseni, et instrumentaalne ja vokaalne ei eksisteeri lahus. Et üks või teine tegevus võtab aega, on ju selge. Kammerkoori tegevuse vastu oldi küll, aga see, et proovid olid laupäeviti, ei pannud kedagi mõtlema, kuidas laps üldse oma aega planeerib. Me saime ju aru, et kui inimene õpib pillimängijaks, peab tal olema aega harjutada ja keskenduda. Üritasime mõttetu tegevuse viia tõepoolest miinimumini, et proovid oleksid ratsionaalselt ära kasutatud aeg. Kui amatöörkooril on ka seltsielu väga oluline, siis meie kooriproovid polnud seltsielu. Oli tõesti küllalt palju kontserte, aga planeerides andsime endale väga selgelt aru, mida nad tegelikult peavad tõsiselt tegema – harjutama oma pilli.

Janne Fridolin: Ma põrkusin eelmisel aastal kokku olukorraga, kus õpilane valetas oma erialaõpetajale. Ta ei julgenud öelda, et läheb kammerkoori proovi, sest teab, et õpetaja seda ei soosi. See on juba teine juhtum mõne aasta jooksul, kus õpilane tuleb mulle ütlema, et ta tahaks kammerkooris käia, aga erialaõpetaja ei luba ...

Pillimäng ja koorilaul, kas need tõepoolest siis segavad üksteist?

Eeva-Liisa Ehala: Vastupidi. Olin ikkagi ju väga noor ja pillimängus alles välja kujunemas. Mina sain tohutult abi just hingamisega seotud küsimustes, pärast kandus see ka pillimängu. Pigem need tegevused toetasid teineteist.

Fridolin: Ma mõtlen tihti ka selle peale, kui palju instrumentaliste on tänu kammerkooris laulmisele saanud avada ukse, et teenida leiba nii instrumentalisti kui lauljana. Meil on neid muusikuid, näiteks Riivo Kallasmaa. Eesti parim oboemängija ja ühel hetkel avastame ta Eesti Filharmoonia Kammerkoori ridades laulmas! Küsisin ka, et mis juhtus? Vastus oli väga lihtne: kui erialapilliga kontserte oli vähem kui toimetulekuks vaja, avas ta laulmise ukse, et sellega lisa teenida. Andreas Väljamäe, eluaegne metsasarvemängija, astus ühel hetkel laulu erialale, milleks tal vaevalt oleks võimalus avanenud, kui ta poleks laulnud Evi ja René juures kammerkooris. Ei saa nii, et ainult eriala uks on lahti ja kõik teised keerame juba varakult lukku. Uksi, mida avada, on ju nii palju. Loogem selleks siis õpetajatena võimalused!

Erialaõpetaja vahel ikka noomis, et miks te ometi nii palju aega lauluproovidele kulutate?

Ehala: Sedasorti vihjeid tuli ikka ette. Aga tundsin, et see on miski, mis annab palju juurde ja mida ei saa ära jätta. Toona ei osanud seda veel eriti analüüsida, aga lihtsalt tundsin, et on tarvis.

Rõõmutsev koorirahvas pärast konkurssi, 1995 Austria Alpides.

Anto Õnnis, olete tunnustatud löökpillimängija, aga selle kõrval astute ka üles lauljana. Mil määral on see tõik tagasi viidav TMKK kammerkoorist saadud kogemuseni?

Anto Õnnis: Vägagi. Olin ka varem palju laulnud, aga tõsisemalt hakkasin sellega tegelema üheksakümnendate keskel, kui osalesin kammerkoori töös. Repertuaar oli äärmiselt nõudlik ja huvitav, sealt see pisik sisse jäi. Tänaseks olengi kahestunud isiksus: ühel päeval mängin löökpille, teisel laulan.

Kuidas tajuda neid kvaliteete, mida laulukogemus pillimängijale annab? On siin mingi erinevus ka päriselt tuntav või vaid kujutlusvõime vili?

Õnnis: Kui vaadata muusikuid enda ümber, näeb tegelikult väga selgelt, et on pillimängijaid, kes pole laulmisega tegelnud ja lauljaid, kes pole instrumenti mänginud. Neil on teatud vajakajäämisi. Seda kahe poole sünteesi on väga vaja, et kujuneda professionaalseks muusikuks. Üks asi on erinevused kõlakvaliteedis, aga erinevusi tajub ka maailmavaates ja suhtumises muusikasse. Inimesed, kes muusikat sügavuti tajuvad, saavad sellest selgelt aru.

Hüpakem ajalukku. Teame, et varased üheksakümnendad polnud riigi ja rahva jaoks majanduslikult kuigi kerged. Ometi käis TMKK kammerkoor neil aastail Itaalias, Inglismaal, Austrias. Mis kavalustega see võimalikuks sai?

René Eespere: Majanduslik olukord oli armetu ja võimalused kesised, aga meil oli tegelikult juba tekkinud ka mingi sõprade ring, kes väga altruistlikult toetas meie sõite. Ühe reisi ettevalmistuseks kulus praktiliselt terve aasta. Algaastail käisime ainult bussidega, mis oli küll odavam, aga samavõrra ka tülikam. Meil kujunes tihe koostöö firmaga Tiit Reisid, millest arenes välja ka isiklik sõprus – nad ei vedanud meid kunagi alt. Eks tol ajal tuli palju käia koputamas kõikvõimalike sponsorite ustele, ka kultuurkapitali toetust oleme saanud. See oli küllalt tüütu ja ränk töö, aga teist võimalust ei olnud. Me ei saanud arvestada sellega, et laste vanemad kõik reisid kinni maksavad. Isegi toidu pidime sageli ise kaasa võtma, mõni sponsor andis konserve või muud. Siis jaotasime rollid ära, tegime graafiku, et kes lõikas vorsti, kes juustu jne. Hiljem, kui lennukitega reisima hakkasime, tuli juurde mingi rahaline omaosalus, aga see ei olnud kunagi isegi poolt reisi hinnast.

Koolikooridega juhtub sageli, et kui ei tehta seda õpilastele kohustuseks, on proovis kohal vaid üksikud entusiastid. Kuidas on lood kammerkoori kohustuslikkusega?

Evi Eespere: Koorijuhtidel on kohustus kammerkooris osaleda, aga teistele vanema astme õpilastele mitte. Millegi tõttu on tõmme kammerkoori olnud piisavalt tugev, et koor pole hääbunud. Küll oleme kunagi kokku kutsunud osakonnajuhatajaid ja püüdnud selgitada oma visiooni, kuidas võiks näha välja muusikakeskkooli vanema astme segakoor, mis võiks ju sellisel koolil olla. Mitte et kui tahame ette kanda mõnda suurvormi, siis klopsime mingi hädapärase jõugu kokku. Olime juba peaaegu jõudmas kokkuleppeni, et kõik vanema astme õpilased laulavad korra nädalas õppeplaanilises kooris. Erialaõpetajad siiski leidsid, et ei saa kulutada ka ühte tundi nädalas, peab pilli harjutama.

Ehala: Küllap need inimesed pole ka ise kunagi kooris laulnud. Ilmselt nad ei saa seda puhtalt jutu põhjal ka mõista.

Fridolin: Üheksanda klassi lõpuni on see kohustus ka pianistidel, kellel puuduks muidu üldse suurema kollektiivi kogemus. Seda ei saa üksinda tunnis õppida, kuidas tajuda muusika vormumist kollektiivis kõigi osapoolte panustades.

Siin tuleb ehk mängu seegi küsimus, et solisti ambitsiooniga õppurid sageli põlgavad tegevusi, millel kollektiivsuse maik juures või mis rõhutavad kuuletumist, konformismi. Mida öelda neile õpilastele?

Ehala: Ega siis ei pea ju laulma! Kui oled võtnud sihiks saada maailmatasemel solistiks, siis sinu tee ongi teistsugune. Võiksid küll proovida, aga kui see ikkagi ei sobi, käi rahulikult oma teed. Aga ära mõista hukka neid, kes lähevad teist teed ja musitseerivad parema meelega koos. Sa õpid ühendama oma tegevust teistega. See on suur pluss.

Evi Eespere: Ja kes ütleb, kuhu sa lõpuks maandud? Meil käis hiljuti külas sopran Katrin Targo, kes tegutseb solistina Austrias. Ta õppis muusikakeskkoolis eriklaverit, oli väga andekas ja lahtise peaga tüdruk, aga tahtis laulda ka. Katrin ütles, et on surmani tänulik kammerkoorile, sest kui ta poleks seal laulnud, poleks temast iial lauljat saanud.

Fridolin: Ühe viiuldaja näitel võin rääkida sellise loo: ta läks pärast keskkooli välismaale ülikooli, kus ta pidi ka kooris laulma. Seal hakkas ta laulma Bachi ja nautis seda väga. Pärast hoidis ta kahe käega peast kinni ega saanud aru, miks oli koorilaulu varem vältinud. Need samad heliloojad, kelle muusikat õpilased mängivad instrumendil, on kirjutanud tihti ka suure hulga väga põnevat vokaalmuusikat. Miks peaks selle siis niisama kõrvale jätma?

Kammerkoori saavutuste loetelu äratab lugupidamist ja nii läbi aastate küllalt stabiilselt. Aina konkursivõidud meil ja mujal. Mis võiks olla sellise edu saladus? Muutub ju kollektiiv sisuliselt igal aastal, vahel lahkuvad ühe lennuga paljud tugilauljad.

Õnnis: Eks seal väikesi tõuse ja mõõnu ju oli. Mäletan, et kui ma liitusin ja üks seltskond ära kadus, siis läks ikka mitu kuud, et uus seltskond üles töötada.

Fridolin: Muusikakeskkooli õpilased on lihtsalt väga hea materjal. Kuna me töötame kahasse hääleseadjaga, siis koos on meil võimalik vormida päris hea tulemus. Tõepoolest on olnud ka mõned säravamad kujud, eriti tenori häälerühmas, kelle äraminek jätab mingi lünga, aga siis tuleb valida targalt repertuaari, mis sobitub just selle koosseisuga. Töö teeb lihtsamaks see, et kõik loevad nooti, on võimelised ise ennast aitama, et jõuaksime küllalt kiiresti kvaliteetse tulemuseni.

René Eespere: Meie õnn oli ka see, et mõnedki muusikaakadeemiasse siirdunud õpilased jäid meile veel mõneks aastaks laulma. Ja olid tõesti ka mõned keerukad teosed, mis jäid pärast rasket õppimist meie repertuaari mitmeks aastaks. Need tulid kõikidel peast ja unepealt. Konkursid ehk polnudki kõige tähtsamad. Ma pidasin konkursside kõrval väga oluliseks ka salvestustegevust. Kui üks koosseis on viidud väga heale tasemele, siis oleks ju väga kahju, kui sellest tööst üldse mitte midagi järele ei jää. Üritasime teha salvestusperioode, nüüd on meil mitu korralikku CD-plaati. Helijälg on see, mis jääb, kõik teised jäljed ju kaovad.

Õnnis: Noortele oli salvestusprotsess ääretult õpetlik ja väga vajalik. Kooliajal muidu võimalust salvestada praktiliselt polegi. Näha, kuidas see töö üldse kulgeb, kuulda ise oma häält ja mõelda, mida saaks teha veel paremini, see on tõesti ülimalt vajalik.

TMKK kammerkoor, sümfooniaorkester, dirigent Tõnu Kaljuste ja helilooja René Eespere pärast juubelikontserdi lõpuakordi ovatsioonide

embuses. FOTO MEELI JÕGISTE/TMKK.

Hiljutisest uuringust ilmnes, et sageli jääb koorijuhi töötasu vahemikku 51–100 eurot kuus ühe kollektiivi kohta. Kuidas motiveerida noori sellist keerukat, aga nähtavasti vähe tasuvat elukutset valima?

Evi Eespere: See on tõesti raske küsimus. Ükski andekas ilmselt puhtalt tasu pärast sellele alale ei lähegi. Ja ega ei tea, et kui tuldaks just hea tasu lootuses õppima, kas ilmtingimata sisu ja tulemuse eesmärgipärasus sinna taha tuleb. Muidugi oleks ideaalne, kui tõeliselt võimekas dirigent saaks ka väärilist tasu.

Fridolin: Koori ees olemise kogemus ja muusika ise motiveerivad väga palju. Need koorijuhid, kes praegu kasina raha eest oma tööd teevad, saavadki valdavalt innustust oma lauljatest ja repertuaarist. Olen oma õpilastega väga ausalt rääkinud, millised on võimalused. Professionaalsete kooride ette kõik ei mahu ega sobi, nii ongi mõned minu õpilased läinud edasi õppima muusikapedagoogika erialale, mitte koorijuhiks. Ja muusikaõpetajana koori tehes võib saada küllalt mõistlikku palka.

Õnnis: Paljud kunstiinimesed ei söandagi endale küsida õiglast palka. See osa ilmselt on haridusest puudu, et andekas inimene majandusest üldse aru saaks ja mõistaks, kust ja kuidas raha tuleb. Et ennast on vaja turundada ja iseenda eest seista.

René Eespere: Näib, et laulupidu on see ainus terav mõõk, millega “ähvardades” on võimalik rahvast mõtlema panna. Et ükspäev tõesti laulupidu saab otsa, kui seda ei toida. Sinnamaani eestlane asjal ilmselt areneda ei taha lasta. Praegu on sel teemal järsku palju ohuviiteid ka ajakirjanduses. Võibolla jõuab see valitsuse tasemel otsustajate silmad avada, enne kui on lootusetult hilja.

***

Juubel märgiti ära üleva kontserdiga Eesti muusika- ja teatriakadeemia uues saalis. 16. novembri varaõhtul ühinesid koori nüüdsed lauljad laval vilistlastega. Publikuni toodi laia haardega kava, mis tundetoonilt ulatus vaimulikust vallatuni. Igatsenuks ehk kuulda ka renessanss- või barokkmuusikat, mis muidu nii ülevaatlikust kavast puudus. Maakeele kõrval kostus lauljate suist võrdse veendumusega ladina, inglise, kirikuslaavi ja saksa keel. Vägeva finaalina kõlas René Eespere “Kaks jubilatsiooni”, kus suure ühendkoori vokaalsele rammule liideti TMKK sümfooniaorkester. Emade ja isade ülistamise kõrval kumas lauldust läbi ka veenev sõnum TMKK kammerkoori sügavatest juurtest ja toekast elujõust. Viimase kuhtumist pole nähtavasti põhjust peljata.