• Tiina Mattisen

Ene Üleoja ootas noortelt rohkem intensiivsust ja eripära. VII Eesti noorte koorijuhtide konkurss

Oktoobri keskel läbi viidud konkursi korraldasid Eesti kooriühing, muusika- ja teatriakadeemia ning Eesti Rahvusmeeskoor. Konkurss, mille eesmärk oli välja selgitada ja esile tõsta võimekaid noori koorijuhte, pühendati kahele tähtpäevale – EMTA 100. ja RAM-i 75. aastapäevale. Žüriisse, mille tööd juhtis Seppo Murto (Soome), kuulusid Anders Eby Rootsist ning Anu Tali, Indrek Vijard ja Mikk Üleoja. Võisteldigi muusikaakadeemias, esimesed voorud läbiti kammer- ja finaal uues saalis. Võistlejad töötasid EMTA koori, Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. 22 osaleja seast lubati teise vooru kaheksa ja finaali neli parimat. Finalisti diplomi sai Berliini Hanns Eisleri nimelise muusikaülikooli magistrant Ingrit Malleus, III preemia sel kevadel EMTA orkestrijuhtimise magistriõppe cum laude lõpetanud Imre Rohuväli, II koha tudeng Nele Erastus ning esikoha juba tuntud helilooja ja dirigent Pärt Uusberg. EMTA koor valis oma lemmikuks Nele Erastuse ja Ingrit Malleuse, viimane pälvis ka RAM-i eripreemia, ning EFK eripreemia ja võimaluse teha nendega kontsert sai Pärt Uusberg.

Kolm tihedat õhtut meie noorte koorijuhtide, esinduskooride ja valdavalt eesti repertuaariga autoriteetse žürii ja põnevil kuulajaskonna ees. Kuidas seda hinnata? Mida õppida? Muusika palus armastatud koorijuhil emeriitprofessor ENE ÜLEOJAL meie lugejatega oma muljeid jagada.

Imre Rohuväli RAM-i ees. FOTO VAHUR LÕHMUS.

Arvukas osavõtt

Eks selle taga on huvi ennast näidata, proovile panna. Osavõtjad on ära teinud suure töö: kõik valmistavad ennast ikka kolmanda vooruni ette ja see tähendab hulganisti repertuaari, mis tuleb selgeks teha. Ka neil, kes ei pääsenud edasi esimesest voorust, ei oleks vaja kahetseda, sest nad on pidanud midagi juurde õppima. Ja kui nad jäid jälgima järgmisi voore, nägid teisi tegijaid ja nende probleeme, on seegi kahtlemata hea stuudiumi osa. Omamoodi õppetunni said ka juba tegevdirigentidest osavõtjad. Siin oli mitu inimest, keda ei oodanud positiivne üllatus – see võiks panna mõtlema, kus ja mis vajaks teistmoodi lähenemist või interpreteerimist. Jälgida seda kõike oli ju väga huvitav. Kõige tuntum võistlejaist oli Pärt Uusberg, kellel on välja kujunenud oma imidž nii muusiku, helilooja kui ka koorijuhina. Aga võistles ka palju tudengeid, nii et avanes mitmekesine pilt.

Avavoor

Võistlejailt nõutud repertuaarivalik taotles erinevaid stiile. Esimese vooru esimene sõel, millega sõeluti kakskümmend kaks korda - Eduard Tubina “Esimene kiri Ingile” Eduard Visnapuu tekstile – oli problemaatiline lugu: mitte eriti populaarne, üksjagu keeruline interpreteerida ja ka laulda ei ole ta kuigi mugav. Seal on peidus mingid takistused: mäletan Tallinna Kammerkoori hiilgeajast, kuidas püüdsime seda esitada, aga ei saanud kätte seda, mida kujutlesime ja tahtsime. Laul on kirjutatud boogie woogie stiilis, nagu viitab helilooja lisatud märkus. See tähendab džässilikku esitamismaneeri, aga seda me ei kuulnud. Omamoodi pähkel ta oli ja näitas ka väga erinevaid variante. Näiteks pole helilooja ette kirjutanud tempot ja esitusi oligi erinevaid – oli kiireid, oli loide, aeglasi.

Ütlen siiralt, et mulle meeldis avaloo puhul väga üks tegija, keda kahjuks ei lastud esimesest laulust kaugemale. See oli valgevene rahvusest Danila Frantou, kes praegu laulab Eesti Filharmoonia Kammerkooris. Tema esitus oli väga kompaktne ja terviklik, loominguline ja impulsiivne eristudes nõnda ülejäänud ettekannetest. Kõnelesime sel teemal mitme autoriteetse muusikuga ja nii mõnelegi oli Frantou väljajäämine samuti üllatus. Järsku ei sobinud põhjamaalastele Frantou erk ja äge slaavi temperament? Kuid see oli suurepärane esitus!

Avavoor koosnes omakorda kahest osast: teisena oli kavas Pärdi “Virgencita“, aga seda, Tubinale täiesti vastandlikku teost, pääses juhatama ainult üksteist noort, nii et teistele oli tee juba lõppenud. Pärt osutus komistuskiviks kahele tegevdirigendile. Üks asi on juhatada laulupeokoori, aga kui sama žesti ja peaaegu sama tunnetusega juhatada Pärdi nõudlikku, delikaatset, ikonostaatilist muusikat, siis siin tekib suur konflikt. Nii nagu kujutavas kunstis erinevad õlimaal, akvarell ja graafika, määravad ka muusikas lisaks dirigeerimisoskusele stiiliküsimused, kaasa arvatud see, kui suurt gruppi sa juhatad, mida sa juhatad ja mida öelda tahad. Seetõttu langes välja veel kolm võistelnut ja teise vooru, kus töötati RAM-iga, jõudis kaheksa noort.

Žürii ja finalistid: Indrek Vijard, Anu Tali, Anders Eby, Ingrit Malleus, Nele Erastus, Pärt Uusberg, Imre Rohuväli, Mikk Üleoja ja Seppo Murto. FOTO VAHUR LÕHMUS.

Teine voor

Rahvusmeekoori kava oli valitud nii, et see oleks vastand kahele n-ö tänapäevasele väljendusviisile. Rahvusromantika – kuidas ta kõlab XXI sajandil? Mõnd esitust kuulates tekkis küsimus, kas tõesti võib vaid paari põlvkonna ja poolesaja aastaga kaduda rahvusromantilise muusika esituse stiilitaju ja traditsioon?

Sellega seoses avanes üks laiem probleem: töös kooriga ei kuulnud me peaaegu ühtegi märkust verbaalse teksti kohta. Vokaalmuusikas on ju kaks võrdset partnerit – sõna ja muusika. Sagedasti võib sõna olla isegi tugevama mõjuga, kui muusikaline kujund on suutnud edasi anda. Sõna tähenduse kadudes juhtub, et hakkame noodis nägema ainult mingeid muusikalisi parameetreid suunavaid tähiseid. Paraku ei saa helilooja kunagi oma teoseid märkide najal lõpuni selgeks teha ja esitajal tuleb noodikirja loovalt suhtuda. Tulevikus võiks rohkem tähelepanu pöörata aktiivsemale diktsioonile ja selgemale artikulatsioonile, millega haakub veel üks oluline moment – see on hääle värv. Neid taotlusi oli minimaalselt. Kui pole sõna, siis ei tule erinevaid värve ja lauldaksegi algusest lõpuni ühesuguse tooniga. Üldisest foonist eraldus Pärt Uusberg, kes otsis kooritöös häälevärve ja seda ka saavutas. Oleks tore, kui meie noored koorijuhid väärtustaksid rohkem sõna, sest selle mõistmine on üks värvi tekitaja. Vahemärkusena võib lisada, et sõna mõistmine on oluline ka hindamisel. Valdavalt eestikeelse repertuaari puhul pani see keerulisse olukorda žürii välisliikmed, kelle kasutuses kuuldavasti ei olnud tekstide tõlget.

Üsna sageli hakkas kõrva ka lõpuni kuulamata, lõpetamata fraas. Seostan seda eelmise probleemiga, sõna või õigemini lause mõtestamisega. Nii nagu lause, lõpeb ka muusikaline fraas. Muusika ei ole ainult metronoomi järgi liikumine! Meeldiv, et dirigent Imre Rohuväli puudutas seda aspekti väljendiga “see lugu ei ole metronoomiline”. Ilusasti öeldud! Inimkõne ei ole kunagi monotoonne ja ühesugune, siin on oma tõusud, mõõnad, tsesuurid. Seda tahaks ka muusikas rohkem kuulda, eriti romantilises. Teoseid tuleb esitada nii, et mõni autor kuulates üllatub: “ma ei teadnudki, et see lugu nii huvitav on!”.

Partituuridega, kus on vähe suunavaid märke, tuleb olla eriti tähelepanelik ja loominguline: kuidas see muusika läheb elama, mis ajastul see on kirjutatud. Ja kui noodiridadel ei ole märke peal, siis selleks oledki sina, interpreet, kes muusika elustab. Abi võiks otsida ka vanemate salvestiste, kas või Ernesaksa kuulamisest. Loomulik on, et traditsioonid arenevad ja muutuvad, aga need ei tohiks moonduda.

Huvitav oli jälgida, kuidas osavõtjad kasutasid kaheksaminutilist prooviaega. Mõni hakkas kohe viimistlema kaht esimest takti ja palju kaugemale ei jõudnudki, kuid oli ka terviku kujundajaid. Detailiga peabki töötama, kuid alati on kasulik kujundada mingigi tervikettekanne. Niisamuti tagasihoidlikud olid taotlused kooriansambli osas. Mitmel puhul jäi küsimärgiks nende nappide minutite efektiivsus.

Tõnu Kaljuste, Heli Jürgenson ja nende võidukad õpilased Nele Erastus ja Pärt Uusberg. FOTO VAHUR LÕHMUS.

Kogenuma eelis?

Kahtlemata. Selles kontekstis toongi esile Pärt Uusbergi, kellel on kogemus ja ka sisemus, mis ilmestab ja mõtestab ta tegevust. Alati ei olegi Uusberg manuaaltehniliselt kõige ladusam – dirigeerimistehnika võiks veel areneda –, aga tal on, mida öelda. Kohe esimeses voorus jäi mõlema looga kõrvu ka Nele Erastus. Üldises kontekstis sisaldas tema Tubin midagi, mis pani kõrvu kikitama. Lõppvoorus juhatatud Pärdi “The Woman with the Alabaster Box” oli tal väga meeldiv. Kui ennist kurtsin, et kooridel on vähe värve, siis selles esituses oli koori kõla alabasterlik. Kindlasti peab Erastus veel arenema – žestidesse rohkem värve, julgust ja konkreetsust! –, kuid temas on omalaadne ja huvitav muusikatunnetus. Imre Rohuväli tegi Leppiku “Hälli maailma” faktuuriliselt selgelt ja sisuliselt veenvalt. Selge kujundiga jäi meelde ka Roland Viiluka stiilselt juhatatud Konstantin Türnpu “Luiged” teises voorus, ehkki see teda finaali ei viinud.

Dirigeerimistehniliselt tuleks rohkem tegelda Auftakt’iga, see oli sageli ebatäpne, passiivne, väheveenev. Kui professionaalne koor astub sisse “karvaselt”, mida me kuulsime, siis tuleb viga otsida dirigendi Auftakt’ist. See puudujääk tuli teravamalt esile esimeses voorus, kui kõik tegid Tubinat. Kui üht laulu tuleb palju korrata, hakkab laulja tähelepanu paratamatult hajuma, ning kui dirigent ei ole käeliselt täpne, siis juhtub, et kooril on veel sees eelmine tempo.

Puudutaksin ka manuaalse tehnika küsimust, kuna aeg-ajalt oli näha formaalset taktilöömist. Käed on vahend, et midagi väljendada, anda impulsse. Tuleb olla tähelepanelik, et vahend ei muutuks eesmärgiks. Kui veel millelegi tähelepanu juhtida, siis maneerile liiga palju rääkida ja jutustada, selgitada, kuidas fraas kõlab ja kuhu peab välja jõudma. Meenus dokfilm Roždestvenskist, kus näidatakse fragmenti tema meistrikursusest, kus noor dirigent käitub orkestri ees just nii. Kuni maestro korraga teda peatab (vene keeles kõlab see imehästi!): “Ne baltai, mahhai!” (st ära lobise, vehi!) ... Noored dirigendid, usaldage oma käsi, oma žeste! Me teeme muusikat dirigeerides, mitte jutustades. Igatseks interpreedi intensiivsust ja individuaalset käekirja!

Üldmulje

Rõõmustav, et oli nii palju osalejaid, mis näitab elavat huvi meie eriala vastu, aga see võis panna žürii raskete valikute ette, eriti avavoorus. Üldpilt oli suhteliselt ühtlane. Ehk oli liiga palju väheste taotlustega läbijuhatamist. Viimasesse vooru pääsenute hulgast tõusis esile Pärt Uusberg, kelle esikoht on igati õigustatud. Kuid nooremate seast uut supernoovat ei sündinud. Aga kindlasti kasvab osavõtnute hulgast meile tugevaid, tegusaid ja võimekaid dirigente.