Toomas Vavilov: Eesti interpeedil läheb nii hästi, kui läheb Eesti riigil

FOTO KAUPO KIKKAS

Toomas Vavilov on muusik, keda huvitab maailm kogu tema mitmekülgsuses. Ta suhtub kõigesse kire ja kompromissitusega, olgu selleks siis tema armastatud pill klarnet, õpetamine, sport või tegevus Kaitseliidus. Mida aasta edasi, seda rohkem olen ka ise aru saanud, et huvi, kirg ja vaimustus ongi maailma liikuma panevad jõud.

Mainisid hiljuti, et sinu päev on tavaliselt nagu kolme faasi jaotatud ja korrapäraselt üles ehitatud. Räägi natuke lähemalt, mis need tegevused on?

Ma ärkan vara. Mitte küll kell neli, nagu Karajan, Ozawa või Murakami, aga kell kuus olen ma juba arvuti taga ja teen seal ära tööasjad: saadan e-maile, vaatan üle EMTA-ga seotud plaanid, ainekavad ja õpilaste programmid. Kui see on tehtud, siis hakkan harjutama, tavaliselt alustan kell kaheksa, siis on mu pere ka juba ärganud ja neil on omad tegemised. Ma ei tea, kuidas mu naabritele see järjepidev pilli harjutamine sobib, aga nad ei ole kurtnud. Harjutan üsna palju ja teen alustuseks iga päev paar tundi tööd baastehnikaga, seejärel kas õpin-harjutan uusi teoseid või loen töös olevaid, juba omandatud partituure. Need esimesed paar tundi ei ole isegi nagu harjutamine, vaid osa elust. Muusikul võib olla paremaid ja halvemaid aegu, aga selline tehniline töö, millega tingimata käivad kaasas ka heliredelid, peab alati olema – see on nagu hommikune hambapesu. Päeval annan akadeemias tunde, loen raamatuid või uurin partituure. Ja õhtupoolikul teen trenni. See on ka vältimatu elu osa. Olen oma loomult vist omajagu eraklik. Mulle on oluline hästi organiseeritud aeg, ma ei käi palju seltskonnas, olen perega ja tööl ning mu suhtlusring on suhteliselt väike.

Kas selline päeva korrastatus aitab meie küllaltki kaootilises maailmas paremini toime tulla?

Mulle see sobib, samas ei tea kunagi, mida elu toob ja millal mõni uus väljakutse harjumuspärase rutiini segi paiskab. Uue väljakutse puhul on oluline valmisolek – nii mängu- ja dirigeerimistehniliselt kui ka mentaalselt. Kindel rutiin aitab eriti nendel aegadel, kui kontserte on vähe ja muusikule nii oluline enesekindlus ehk lavanärv taanduma kipub. Siis on olulisel kohal minu õpetaja Roman Matsovi “intelligentsi valem”, mille kohaselt vaimseks vormis püsimiseks peab inimene päevas lugema vähemalt sada lehekülge. Kas see tuleb kokku ajalehtede ja ilukirjanduse pealt või hoopis erialaste materjalide omandamisest pluss partituurid, ei ole tähtis. Tähtis on “kõik kokku sada lehekülge”. See on mul peaaegu alati kuhjaga täis.

Toomas Vavilov, Nikolai Aleksejev, Mati Lukk. FOTO ERAKOGUST

Kas oled rahul sellega, mis elu on siiani toonud, või on asju, mida ei ole veel teha jõudnud?

Mul on hästi läinud, olen saanud olla õigel ajal olulistes kohtades. Sattusin ERSO-sse Peeter Lilje ajastu lõpus. Muusika oli siis väga tähtis, saalid alati puupüsti täis. Minu ees orkestris istusid sellised korüfeed nagu Samuel Saulus, Jaan Õun, Mati Kärmas, Jossif Šagal, Jaan Reinaste, Toomas Tummeleht jt. Siis see kõik äkki kadus. Mängijad lahkusid, kes välismaale, kes teise ilma, tuli uus riigikord ja uued väärtused, üleöö jäid saalid tühjaks.

Siis tegelesin teiste asjadega, mängisin palju džässmuusikat, kitarri (mida valdan üsna hästi), basskitarri, saksofoni, osalesin dirigentide konkursil, kus saavutasin ilma ettevalmistuseta (juhatasin konkursil orkestrit esimest korda elus) auhinnalise koha. Seejärel käisin aastaid Roman Matsovi juures, kellega koos uurisime läbi meeletu koguse partituure ja raamatuid. Tihti viibis juures ka Heimar Ilves, kellega Matsov tihedalt lävis. 2001. aastal tuli ERSO juurde Nikolai Aleksejev. Oli selge, et ERSO oli saanud üle ootuste hea peadirigendi ja orkester vajas taseme tõstmist ka seestpoolt, mistõttu tolleaegne direktor Andres Siitan kutsus mind ERSO-sse tööle. Olin seal aastaid klarnetirühma kontsertmeister ja abidirigent. Tegime kõik, et orkester ka sisemiselt Aleksejevi tasemele tõsta – nii palju, kui see antud aastatel vähegi võimalik oli. Korraldasime konkursse, atesteerimisi, tegime oi kui palju eel- ja grupiproove. Tihti alustasime proove hommikul kell pool üheksa, harjutasime kuni kolmveerand kümneni ja siis kell kümme läks täiskoosseisu proov Aleksejeviga edasi. See oli omamoodi ka valus aeg, töömaht oli väga suur ja eks mingeid vastasseise tuli kohati jõuga murda. Aga orkestri tase tõusis kindlasti väga palju. Siis sai ka see aeg otsa ja tulin täiskohaga muusikaakadeemiasse. Siin olen nüüdseks kokku olnud 23 aastat, neist vahepeal kuus aastat puhkpilliosakonna juhataja. Kui tunnen, et mingi aeg hakkab minu jaoks läbi saama, siis teen kiire lõpu. Kui ikka südames miski ütleb, et muusikalises mõttes asjad edasi ei liigu või et ideed on otsas, tuleb minna. Nii oli see Vanemuises ja nii oli see ka ERSO-s, mõned aastad tagasi loobusin vabatahtlikult EMTA osakonnajuhataja kohast – olin pikalt asja vedanud ja kuna viimased paar aastat olid kuidagi väga rahulikud, tekkis tunne, et vesi seisab, mina stagneerun ja sellega koos ka osakond. Ma ei ole mingi lahkumisavalduste pilduja, kaugel sellest, aga muusikas teistmoodi ei saa – kui juhe jookseb kokku, on tulemuseks väga halvad kontserdid. Mul on neid kahjuks olnud. Aleksejevil on dirigeerimise kohta hea ütlus: kui juhatad ekspositsiooni, pead korduses teistmoodi juhatama. Kui esimesel korral midagi geniaalselt õnnestus ja oht, et seda korrata ei õnnestu, on suur, ei tohi kaks korda järjest samamoodi juhatada.

Tavaliselt ei julgeta ju järske lõppe teha.


Mina seda ei karda. Õudne lõpp on teatavasti parem kui lõputu õudus. Raha ei ole ju palju vaja ja positsioon ühiskonnas ei ole primaarne. Ma konverteerin kõik summad, mis saan, vabaks ajaks. Muusikaakadeemia professori, kes ma nüüd olen, töö on kallis ning tundide hulk ja selle eest saadav palk on minu jaoks igati heas tasakaalus. Vaba aega kasutan selleks, et end täiendada ja vormis hoida. Leian, et ei ole vaja endale tingimata orkestritööd juurde otsida, teha pidevalt kaasa projektides ja jännata siis FIEndusega. Elamiseks ja mõtlemiseks ei jäägi niimoodi aega. Aeg maksab tõesti palju.

Selline distsiplineeritud harjutamine iga päev, nagu ülalpool mainisid, on ju küllaltki haruldane. Tavaliselt seda järjepidevalt ei tehta, kui kontserdikalendris kohe midagi ees ei seisa.

See, kuidas on harjutatud, on alati mängust kuulda. Võib ju ennast kord aastas vormi ajada ja keskmise kontserdikülastaja ära petta, aga see ei ole see päris vorm. Päris vorm on piirideta, hea kontsert ei ole muud, kui tugeva enesedistsipliini avaldus. Muusikaõppur peaks pilliga tegelema umbes seitse tundi (seitse korda 45 minutit), millest kolm tundi kulub hommikul tehnikale ja neli pärastlõunal uute teoste õppimisele. Suvel rohkem, talvel natuke vähem.

Eesti on muusikule üsna mugav koht, meil võivad harjutamismahud olla väikesed, et ära elada. Aga kui tahta midagi rohkemat, siis nii ei saa. Selle tõestuseks on viimane vabariiklik puhkpillikonkurss, kus, võib öelda, et võitsid need noored, kes juba kusagil orkestris töötavad – orkestrantide mängumahud on lihtsalt suuremad. Enne proovi paar tundi harjutamist, siis kolm-neli tundi orkestriproovi ja õhtul uute teoste õppimine. Mängumaht ühes päevas on üheksa tundi tavaõppuri kolme-nelja tunni vastu. Aga lõpuks laval panevad kõik need harjutatud ja mängitud tunnid end maksma ja nii need võidud tulid. See on reegel, mitte erand.<