EMTA erialad lähivaates

18/09/2019

 

Eesti muusika- ja teatriakadeemia on esmajärjekorras tema erialad. Aastate jooksul on klassikaliste instrumentide, laulu ja dirigeerimise kõrvale lisandunud uusi erialasid, õppvorme ja -kavu. Mida kõike ja kuidas EMTA-s õpitakse, räägivad lähemalt õppejõud ja koordinaatorid. 

 

Mihkel Poll avab kontserdisarja “Ristuvad kultuurid”. FOTO EMTA ARHIIVIST

 

MIHKEL POLL (pianist, muusika interpretatsiooni osakonna koordinaator)

 

Hetkeseis.

 

Huvi interpretatsiooni erialade vastu on EMTA-s rõõmustavalt suur. Enamikele erialadele on soovijaid märksa enam kui on õppekohti, toimub tõsine konkurss. EMTA-s õppivate noorte tase on soliidne ning minu meelest tõuseb iga aastaga. 
Mõneti murettekitav on Eesti üliõpilaste kahanev osakaal, seda eriti klaveri erialal. Eesti pianiste vajatakse nii kontserdilavale, kontsertmeistriteks kui ka klaveriõpetajateks ning see vajadus aasta-aastalt kasvab. Kuna pianistidest kasvavad sageli ka tulevased heliloojad, muusikateoreetikud, dirigendid, siis on klaveriõppe küsimus seda tõsisem.   

 

Välistudengite kasvav huvi EMTA-s õppimise vastu on minu meelest väga positiivne. Tegemist on pea alati professionaalselt kõrgelt motiveeritud inimestega, kelle hea mängutase, pühendumine ning loomingulisus rikastavad oluliselt EMTA õpikeskkonda. 

 

 

Millised oskused ja teadmised annab praeguse aja muusikaline kõrgharidus? 

 

Olen kindel, et EMTA-s on noorel muusikul võimalik omandada kõrgel tasemel amet ning ühtlasi saada laiapõhjalised muusikalised teadmised. Tänapäeva tihedas konkurentsis tulevad noorele muusikule kasuks ka suutlikkus end julgelt ja atraktiivselt sõnas väljendada, elementaarsed IT-oskused ning samuti teadmised muusikaettevõtlusest. EMTA püüab oma õppekavades olla kaasaegne ning alustavaid muusikuid ka kaasajal vajalike “töövahenditega” varustada. Olen siiski veendunud, et muusikahariduse keskmesse jäävad alati need traditsioonilised, aastasadade jooksul välja kujunenud oskused ja teadmised, mille EMTA lõpetanud muusikud kaasa on saanud, ning millel põhineb Eesti muusikakultuuri kõrge tase.    

 

Aga võibolla olulisim, mida kõrgkool saab inimesele anda, on näidata kätte tee, mida mööda edasi liikuda, siis kui koolitee juba seljataga. Teadmiste omandamine ning teekond ilusa ja inspireeriva poole on lõputu. Nagu ütles Marju Lepajõe – see on lõppematu nauding!      

 

 

Millised on ootused ja unistused seoses uue saaliga?

 

Loodan väga, et uuest saalist saab armastatud kontserdipaik, kus viibimisest tunneb rõõmu nii laval esinev interpreet kui saalis kuulav publik. Juba praegu, valmimise ajal on õhus tunda erilist ootust. Loodan, et see realiseerub paljudeks unustamatuteks muusikaelamusteks!

 

 

KLAHVPILLIOSAKOND

MATI MIKALAI (õppe juht, dotsent), AGE JUURIKAS (klaveriõppe dotsent)

 

Hetkeseis.

 

Mati Mikalai: Üldpilt on positiivne, klaveri eriala on akadeemia üks suurima üliõpilaste arvuga. Sisseastujaid on palju, on tekkinud konkurss. Probleemiks on see, et suur protsent sisseastujaid on välismaalased. Selletõttu on minu kõige lähem eesmärk seda olukorda tasakaalustada. Selleks oleme ka juba samme astunud. Näiteks lõppesid just EMTA traditsioonilised klaveri suvekursused Haapsalus. Järelkasv jättis väga positiivse mulje. Meil on andekaid õpilasi, keda peaks igati motiveerima ja kes võiksid tulevikus olla väljapaistvad nii meil kui ka mujal.

 

Age Juurikas: Klaveriosakonna hetkeseis on ambitsioonikas, ent meeldiv. Kollektiiv on asjalik ja tegutseme üsna üksmeelselt. Püüame hoida lippu kõrgel. Keskmine tase on soliidne ja tõusuteel, suuresti ka tänu siinsetele tugevamatele välismaa tudengitele. Rahvusvahelisus ei ole kindlasti halb ja see on ülikooli üks taseme tunnuseid. Tugevad välismaa tudengid toovad meile ainult head konkurentsi ja viivad meist maailma häid sõnumeid. See, et tung siia pidevalt suureneb, võiks olla ka heaks motivatsiooniks meie klaveri erialal õppivatele keskastme noortele.

 

Kuna meie ala nõuab eelnevat pikemaajalist pühendumist, siis niisama katsetajaid ja õnneotsijaid eksamitele naljalt ei satu. Eriti saab seda öelda siia tulevate välismaalaste kohta, kes üldjuhul on endale selgeks teinud, et neid ootab ees pime ja külm maa, kus töö on püha. Mõnevõrra segasemad on asjaolud Eesti tudengitega, kelle seas on väga motiveerituid, aga ka neid, kes pole eriti aru saanud, kuhu nad sattunud on. Rabavad samaaegselt mitmel rindel tööd teha ja õpingutesse kõrgelt ei panusta. Enesehinnang on sellistel tudengitel tihti kõrge ja ootused naiivsevõitu. Loomulikult selline õppimine eredaid tulemusi ei too ... 

 

Miks aga muusikaakadeemia klaveriosakonda jõuab Eesti noori vähem kui kunagi varem, on mitmetahuline küsimus. Tuleb vaadata ka selle pilguga, kas muusikalise alghariduse omandamisel on saavutatud konkurentsivõimelisus? Kui seda künnist mingiks eaks ei ületa, kaob motivatsioon.

 

Meie noortele klaverimängijatele võiks julgustuseks öelda, et end hästi üles töötanud noored pianistid on pea alati leidnud oma tee ja tunnustuse. Sellel alal ilma panustamata kuhugi aga ei jõua. Ei saa nii, et ühe jalaga jääd teise tuppa. Kunsti peab tegema andunult ja suurest armastusest selle vastu. Siis annab see ka tagasi! 

 

 

Mida annab praeguse aja muusikaline kõrgharidus? 

 

 Mati Mikalai: Eelkõige muidugi professionaalseid oskusi ja võimet tulevikus iseseisvalt hakkama saada, samuti omandada lavalise esinemise julgust. Kaasajal oleks muusikaüliõpilasel vajalikud ka mingid mänedžmendi alased teadmised, kuigi sellega ei saa ka liiale minna – et ei väheneks keskendumine oma erialale. 


Age Juurikas: Kindlasti on tekkinud juurde lisavõimalusi omandada akadeemiliselt teadmisi kõikvõimalikest muusikuelu üksikasjadest. Varem sai tudeng sellised teadmised rohkem erialatundidest ja isiklike kogemuste kaudu. Juurde on tulnud spetsiifilisi õppeaineid. Samas on see millegi arvelt. On kurb, et näiteks muusikaajaloo õppetsükkel on poole lühemaks jäänud. Kindlasti saab tudeng ise juurde lugeda, aga tänapäeva kiiruse juures soodustaks loengus õppejõu energiaruumis viibides “aja seiskamine” muusikule süvenemist ja sügavamale vaimsuse tasandile minemist. Muusikaajalugu on vähenenud ka näiteks Tallinna muusikakeskkoolis ja olen sattunud kuulma bakalaureuse kraadi diplomiga noortelt muusikutelt kurvastamapanevat harimatust oma eriala sfääris. Kui baasteadmised on nõrgad, siis on sinna peale väga raske midagi ehitada.

 

Muusikaharidus on muutunud spetsiifilisemaks ja võibolla on see ka üks põhjusi, miks meie noored kardavad liiga pühenduda. Sellist hirmu minu õpingute ajal polnud ja noored viibisid rohkem hetkes, mis on süvenemise eelduseks.
Võibolla oleks abiks üliõpilaste veel parem integreerimine muusikaellu õpingute lõpustaadiumis. Selleks oleks vaja paremat suhtlust tööandjate ja peagi diplomi saavate üliõpilaste vahel. Selliseid programme saaks kohandada ainepunktidesse ja samal ajal institutsioonidesse praktikavõimalusena. 

 

Millised on ootused ja unistused seoses uue saaliga?

 

Mati Mikalai: Ma usun, et sellest saab üks Eesti parimaid saale, kus on nii meil kui ka välismuusikutel väga hea esineda, mida toetab saali suurepärane akustika. Saali esteetiline välimus on erakordselt hästi õnnestunud. 

 

Age Juurikas: Kindlasti aitavad uued saalid noorel muusikul paremini saada aimu kaasaegsetest n-ö “päris” esinemistingimustest. Selline keskkond oli Tallinnas seni puudu. Loodetavasti kujuneb saalikompleksist uus prestiižne tõmbekeskus ja ka laiem publik leiab tee meie majja. Kitsamalt vaadeldes loodan saalist uut ideaalilähedast esinemispaika meie interpreetidele sooloõhtute korraldamiseks, et see atraktiivne ja põnev kontserdivorm võimalikult paljude inimesteni jõuaks! 

 

 

Arvo Leibur õppejõudude jõulukontserdil. FOTO EMTA ARHIIVIST

 

 

KEELPILLIOSAKOND

ARVO LEIBUR (keelpilliõppe juht, professor)

 

Hetkeseis.

 

Sisseastumisel on rohkem soovijaid ja seega ka tihedam konkurss. Võimalik, et ka tase tõuseb. Õppijate seltskond on muutunud rahvusvahelisemaks, tudengeid tuleb Aasiast, Euroopast (Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Balti riigid), kandidaate on USA-st. Tendents on saada haridust rahvusvaheliselt, erinevates riikides.

 

Millistele aspektidele keskendub kaasaja muusikaline kõrgharidus? 

 

Haridus keskendub meil pillimängu kui tulevase ameti valdamisele. Keelpillimängu tase on maailmas tõusnud – õiged mängupõhimõtted, teaduslikult pädev algõpetus on üksikutest suurtest keskustest levinud laialdaselt üle maailma. Professionaalina pilli valdamine on akadeemilises õpetuses kõige aluseks. Tähtis aspekt on aidata õpilasel ennast teostada tema suundumuste, loomingulisuse ja eripära toetamisel, lähtuvalt tema perspektiivist – solist, kammermuusik, orkestrant, uue muusika spetsialist, vanamuusika interpreet, õpetaja, regiooni või muusikajuht jne.

 

Millega peaks muusikaline kõrgharidus veel tegelema, et anda üliõpilastele praegusel ajal vaja minevad oskused?

 

Isikupära arendamine, iseseisva mõtlemise arendamine. On ülitähtis, et me õpetame noort muusikut iseseisvalt endaga tööd tegema. Veel peab õpetama oma kavasid, ideid, muusikalisi projekte vormistama, presenteerima nii laval kui ka meedias.

 

Kuidas hindate kõrgharidusega muusiku töövõimalusi?

 

Muusiku töövõimalused Eestis: meil on küllaltki tihe konkurents riiklikesse kollektiividesse. Tuleks vaadata maakondade, ka väiksemate linnade suunas (muusikakoolid ja üldse muusikaelu). Heal interpreedil on igal juhul palju projektipõhist tegemist – kontserdid, festivalid, projektorkestrid-ansamblid.

 

Mida ootate ja millised on teie unistused seoses uue saaliga?

 

Uus saal on ennekõike meie akadeemia õppeprotsessiks väga vajalik, seal hakkavad toimuma orkestri ja kõigi osakondade kontserdid. Aga laiemalt võttes peab sellest kujunema üks kultuurikeskus, sealhulgas rahvusvaheline.

 

 

Peeter Sarapuu ja Toomas Vavilov õppejõudude kontserdil. FOTO EMTA ARHIIVIST

 

 

PUHKPILLIOSAKOND

PEETER SARAPUU (puhkpilliõppe juht, professor), TOOMAS VAVILOV (puhkpilliõppe professor)

 

Hetkeseis.

 

Peeter Sarapuu: 2018. aasta Eesti puhkpillimängijate rekordilise osavõtuga konkursi rahvusvahelise žürii hinnangul on interpreetide tase kõrge, seega oleks justkui põhjust hetkeolukorraga rahul olla. Samas teeb muret, et küllalt arvukast keskastme õpilaskonnast edasiõppijate hulk väheneb järjepidevalt. Võtmesõnadeks on siin motivatsiooni hoidmine ja ande väärtustamine – anne kujuneb talendiks ainult keskkonnas, kus seda väärtustatakse.

 

EMTA puhkpilliõppejõud on õnneks eranditult pedagoogid-interpreedid, kes hoolivad oma erialade elujõulisusest ja jätkusuutlikkusest ning pühendavad suved ja sageli ka nädalalõpud kursustele, tundidele ja meistriklassidele üle Eesti. Paraku sellest ei piisa, meistriklasside mõju on pigem emotsionaalne kui praktiline, seega tasuks kaaluda tugevamat ja järjepidevamat koostööd Eesti muusikakoolidega, samuti ideed luua EMTA juurde noorteosakond. EMTA-s on hilja keskenduda pillimängu baasoskustele; peame toetama algastme õpet, et kõrgkoolis saaks tegelda interpretatsiooniga. Eesti muusikakoolide ja eriti nende pühendunud õpetajate panus on kirjeldamatult suur, kuid lähedasem koostöö EMTA-ga aitaks tagada, et suurepäraselt juhendatud andeka noore edasine õppe- ja arengutee oleks aukudeta, selge perspektiiviga. Anded ei tohi jääda avastamata ja välja arenemata.

 

Toomas Vavilov: Kõige paremini iseloomustab osakonna hetkeseisu sõna “stabiilne”. Kogenud õppejõudude koosseis on ühtlaselt tugev, erialaklasside täituvus hea ja välistudengite huvi õppimaks EMTA-s näitab endiselt kasvutendentsi. Arvan, et meil on erialaõpe intensiivsem ja “äkilisem” kui teistes osakondades, puhkpilliosakond on kuulus oma nõudlikkuse poolest. Tundub, et vahetevahel vajaks mõni tudeng esimestel aastatel isegi veidi rahulikumat keskkonda, aga seda, et muusiku elu lihtne peab olema, pole ju kusagil öeldud. 

 

 

Milliseid tendentse olete märganud uute sisseastuvate üliõpilaste juures?

 

Peeter Sarapuu: Võrreldes aastakümnete taguse ajaga, mil Tallinna riiklikku konservatooriumi (hiljem EMTA-sse) astumine ilma keskastme muusikaõppeasutuse lõpudiplomita oli pea võimatu või vähemalt eriline, esitab praeguste esmakursuslaste ettevalmistuse mitmekesisus õppejõule päris suuri väljakutseid. Suur osa üliõpilastest tuleb hoopis teistsuguse taustaga kultuurist, mistõttu peab õppejõud tänapäeval tulemuse saavutamiseks haldama niisama palju meetodeid ja arenguteid, kui on tal üliõpilasi. Kui siiski üritada välja tuua mingi läbiv tendents, siis selleks oleks üliõpilaste hüppeliselt paranenud võõrkeelte oskus ja alanenud emakeele õigekirjutuse tase. 

 

Toomas Vavilov: Järjest nõrgemaks on jäänud erialaõpet otseselt toetavate ainete (solfedžo, harmoonia, polüfoonia, vormianalüüs) tase, see tõmbab eriti esimesel kursusel arengutempot kõvasti alla ja pärsib õpet kooli lõpuni välja. Kaudsemalt toetavad ained (kirjandus, ajalugu, psühholoogia, filosoofia) on paljuski iseomandatavad, suures mahus grupitööd ehk “läbikirjutamist” nõudvad ained kindlasti mitte. Seetõttu olen soovitanud loobuda ühildatud eksamitest keskastme muusikakoolidega – on aineid, mille valdamine on vaat et tähtsamgi kui erialaline tase (mida selles vanuses hinnatakse valdavalt tehniliste kriteeriumite järgi) ja kujundamaks esimeste kursuste õppeplaani, oleks hea omada sisseastujatest võimalikult värsket ning laia pilti. 

 

Millistele aspektidele keskendub kaasaja muusikaline kõrgharidus? Mida ta noorele kaasa annab?

 

Peeter Sarapuu: Keskne on oma erialainstrumendi täiuslik valdamine, mis ei ole saavutatav kõrgkooliõpingute kestel kultiveeritavate isiksuseomadusteta – tohutu töövõime, keskendumisoskus, avatus, pidev uurimine, otsimine, leidmine, kursisolek oma eriala puudutavate kõige värskemate uuringutulemustega, vooludega, ideedega. Muusikakõrgkool ei tähenda ainult lõputut harjutamist, tuues ohvriks intellektuaalsuse ja akadeemilise harituse. Üliõpilased mõistavad üha enam, et EMTA-sse immatrikuleerimise järel on nad professionaalid, kelle edasised valikud ja elustiil on määratletud. Tasuks saavutavad nad õpingute kestel tugeva töö-, analüüsi- ja keskendumisvõime, mis teeb neist väga mitmes valdkonnas  head ja kiire kohanemisvõimega spetsialistid.

 

Toomas Vavilov: Ma ei eristaks siinkohal niiväga kaasaegset (muusikalist) kõrgharidust kesk- ja vanaaegsest. See, mis toimub erialaklassides, kuhu esimesel koolipäeval sisenetakse ja kust viimasel koolipäeval hoopis teistsugusena väljutakse (musta kasti meetod), on olnud olulisim igal ajastul. Muidugi on oluline vallata vabalt kõiki kaasaegseid mängu-, komponeerimis- ja analüüsivõtteid, aga põhiline on ikkagi klassikaline muusikaõpe ning töö emotsioonidega. 

 

 

Millega peaks muusikaline kõrgharidus veel tegelema, et üliõpilased omandaksid parimad, praegusajal vaja minevad oskused?

 

Peeter Sarapuu: Ehkki põhiliselt on määrav erialane tase, peab tõdema, et üha suuremat rolli mängivad muusiku elus erinevad enesemüügioskused. Sellega tuleb arvestada ja nii on paljude muusikakõrgkoolide õppekavadesse viidud sisse CV kirjutamine, portfolio koostamine, sotsiaalsete oskuste lihvimine jms. Väga põhjalikult tegeldakse ettevalmistusega orkestranditööks – paljudes muusikakõrgkoolides on see erialatsükli lahutamatu osa. Üha suuremat tähelepanu pööratakse muusikameditsiini ja ergonoomika valdkonnale, sest harjutamismäärad on suured ja keha ei tohi vaimule alla jääda. Pean väga oluliseks valdkonnaks mentaalsete oskuste treeningut, mis kiirendab tuntavalt repertuaari omandamist ja loob võimalused korvata füüsiline harjutamine osaliselt mentaalse õppimisega.

 

Toomas Vavilov: Üliõpilased on omandanud parimaid vajaminevaid oskusi igal ajal. Seni, kuni areneb  õppejõud, areneb kool ja arenevad tudengid.  

 

Kuidas hindate kõrgharidusega muusiku töövõimalusi?

 

Peeter Sarapuu:  Kõrgelt, ehkki näen mitmeid täiendusi, mis oleks vaja sisse viia ettevalmistavasse õppesse. Kõrgharidusega muusiku töövõimalused ei ole kõrged mitte ainult muusika vallas – paljud tuttavad ettevõtjad ja tööandjad usaldavad klassikalise muusika koolituse läbinud noori, nende lihvitud töö- ja keskendumisvõimet. Ilma nende omadusteta ei ole EMTA-s võimalik jõuda diplomini. 

 

Toomas Vavilov: Hea muusiku kalender ei ole mitte kunagi tühi. 

 

Millised ootused ja unistused seonduvad teil EMTA uue saaliga?

 

Peeter Sarapuu: Eelkõige, et publik selle leiaks ja harjuks EMTA kõikides saalides toimuval põneval kontserdielul silma peal hoidma. Uus, korraliku akustikaga saal, mida puhkpillansambli (rääkimata orkestrist) täiskõla ei “tapa” ja kus üliõpilased saavad üritada täita saal oma pillikõlaga ka solistina, on normaalsus, mille pikk ooteaeg on nüüd õnneks läbi saanud.

 

Toomas Vavilov: Ingo Normet oma raamatus “Ujuda selles jões” ütleb väga hästi, et meetri kauguselt öeldud sõna peab lavapartnerini jõudma läbi ülemise rõdu tagumise seina, muusikas on täpselt samamoodi. Loomulikult vajavad eri suurusega ruumid erinevaid mänguvõtteid (toon, artikulatsioon, intoneerimine), aga suurel määral ei ole see õpitav ega õpetatav, ande olemasolu määrab meie töös palju rohkem, kui keegi suudab ette kujutada. 

 

Seetõttu ma uut saali üle ei tähtsustaks – muusikaõppes on olulisim kahe väga andeka osapoole koostöö, ruum on teisejärguline. Küll aga avab uus saal uued dimensioonid orkestri- ja ansambliõppes ning iganädalased proovid saavad kindlasti uue hingamise ja sisu. 

 

 

KLASSIKALINE LAUL

NADEŽDA KUREM (õppejuht, professor)

  

Hetkeseis.

 

Ma olen lauluosakonna hetkeseisuga väga rahul, sest meie lõpetajate tase on kõvasti tõusnud. Positiivne näitaja on seegi, et meie osakonda on viimastel aastatel püsivalt olnud konkurss. See tähendab, et meil on võimalik valida ja võtame loomulikult parimaid. 

 

Ka tudengite suhtumine on muutunud tõsisemaks. Võimalik, et see on seotud meie õpilaskonna muutumisega järjest rahvusvahelisemaks. Lauluosakonnas  on rohkem kui kuue riigi esindajaid ja sugugi mitte üksnes Hiinast nagu siin kriitika vahepeal märkis, vaid praegu näiteks Leedust, Lätist, Soomest, Saksa- ja Prantsusmaalt. Nende seas tuleb ka väga häid lauljaid ja nii tekib kohalikel omamoodi konkurents. Järsku märgatakse, et saab ka paremini teha. Aga see omakorda mõjutab eelkõige suhtumist, innustab järjest rohkem töötama ja süvenema. Siiski tähendab hea laulja seda, et ollakse kindel solfedžos, kasuks tuleb klaverimängu valdamine, et end õppimisel aidata. Ja loomulikult peab kõrgharitud laulja olema ka laia kultuurilise silmaringiga. Siinjuures on positiivne ka välistudengitega suhtlemine, eeskätt keelteoskuse mõttes.  

 

Millistele aspektidele keskendub kaasaja muusikaline kõrgharidus? Mida ta noorele kaasa annab?

 

Põhiliseks jääb ikkagi süvenemine erialasse. Kui üliõpilane lõpetab väga heade hinnetega teoreetilistes ainetes, aga erialas hästi ei arene, siis jääb ju eesmärk täitmata. Nii et ikkagi laulmine. Ja enda arendamise võimalused on meil kasvanud. Näiteks oleme seotud Nordoperaga, kus Põhja- ja Baltimaade parimad lauluõppurid saavad eri projektides osaleda, kogemusi vahetada, ennast näidata ja täiendada. Hoogustunud on ka EMTA ooperistuudio tegevus, niipalju kui finants lubab, oleme siia kutsunud häid välislavastajaid, korraldame meistrikursusi. 

 

Suur muutus on ka see, et nüüd on kõik lõpetajad vabakunstnikud: kui varem määrati tööle suunamise korras, siis nüüd on kõigil valikuvõimalus, kuidas ja kus edasi minna. Aga muidugi on tore, kui Eestis tööd leitakse.

 

Olen väga rahul, et kontakt Estonia teatriga on paranenud ja koostöö tihenenud. Väga suur ettevõtmine oli Tambergi “Cyrano de Bergeraci” lavaletoomine meie solistidega. Küll oli raske, aga tänu sellele sai mõni meie laulja teatri solistiks! Leian, et see on kõige loomulikum tee ja mõistagi suur motivatsioon tudengitele. Mida rohkem me anname oma õpilastele võimalusi – olgu siis üles astuda Estonia laval või osaleda juba kooli ajal professionaalsete kooride projektides – seda suurem on eeldus ka edukalt oma teed jätkata. Pean ütlema, et viimaste aastate lõpetajatest on paljud jäänud Eestisse ja leidnud rakendust.

Millised ootused ja unistused seonduvad teil EMTA uue saaliga?

 

Meie saal – see on unistus, mille täitumist oleme 20 aastat oodanud! Olen õnnelik, et saame seal nüüd teha ka lauluosakonna eksamid, nii et lauljad, kellel on suurem hääl ja kopsumaht, saavad seda ka tõesti rakendada, mis otseselt arendab meie tudengite vokaalseid oskusi. Lihtsalt fantastiline!

 

 

Üliõpilane Mai Simson noorte laulupeo “Mina jään” dirigendipuldis. FOTO EMTA ARHIIVIST

 

 

DIRIGEERIMINE

ANTS SOOTS (dirigeerimise õppe professor)

 

Hetkeseis.

 

Saan jagada oma tähelepanekuid koorijuhtimise eriala õpetamisest 38 aasta vältel (Otsa kool, Tallinna pedagoogiline instituut, alates 1988 EMTA). Pühendunud, heade tulemusteni jõudvaid üliõpilasi on igal ajal olnud, vaatamata oludele. Kuni murranguliste aegadeni 1990-ndatel oli õppijate arv (umbes 10 üliõpilast kursusel) stabiilne, valitses isegi arvestatav konkurents sissesaamisel. Meenub aasta, mil segakooris laulis 21 (!) noormeest. Keerulisem ajajärk oli umbes aastad 1993–2005, kui üliõpilaste arv kuivas väga väikeseks (mingil hetkel 12 üliõpilast kõigil kursustel kokku). Iga professioon vajab arenguks kriitilist massi inimesi, seda nii praktilise töö kui ka vaimse sünergia kujunemise aspektist. Viimasel kümnendil on olukord paranenud, kuigi sisseastujate kontingent on heitlik, vahel 2, siis 10 soovijat.
Praegusaegne üliõpilane on motiveeritum, 1980. aastatel sagedasti esinenud “lapsepõlve käepikendus” on minevikku vajunud. Võrreldes 30 aasta taguse ajaga asub tänane tudeng keskkonnas, mida iseloomustab maailma ja muusikaelu avatus, võimaluste rikkus, mitmekesine kontserdielu, võimalus osaleda kõikvõimalikes projektides ja oma initsiatiivi realiseerida. Nagu muudelgi aladel, kätkeb infoküllus vahel ka ohte, milleks on kergesti tekkiv pinnapealsus, probleem allikakriitilisusega. Avatud maailma ahvatlustes orienteerumine ja väärtusliku leidmine polegi alati lihtne.

 

Millised on EMTA lõpetanud noore võimalused tööturul?

 

Eestis tegutseb umbes 1000 koori. Vajadus professionaalse ettevalmistusega koorijuhtide järele on suur ja lähitulevikus ilmselt veelgi aktuaalsem. Kaua kestnud koorijuhiameti ebamäärane staatus ja ebakindel tasustamine tundub liikuvat küll lahenduste suunas, kuid kindlustundest oleme kaugel. Eriti terav on vajadus noorte professionaalsete koorijuhtide järele väljaspool suuri keskusi. Ühiskonna arenedes peaksime kiiresti jõudma võimalusteni luua alaliste koorijuht-mentorite ametikohti regioonides, koos väärika staatuse ja tasustamisega. Lätis on sellega hakkama saadud. Väikerahva iga anne on suur väärtus. Hoidkem neid, ärgem laskem neid kergekäeliselt massikultuuri ära lahustuda!

 

Millised on ootused ja unistused seoses uue saaliga?

 

Sellises formaadis saali vajadus on õigustatult palju uudishimu üles kruvinud. Saali akustiline iseloom selgub praktikas. Kooridele loob saal kindlasti tänuväärse uue väljundi Estonia kontserdisaali ja sakraalhoonete kõrval, inspireerdes uusi kavavalikuid.

 

 

MUUSIKATEADUS

TOOMAS SIITAN (õppejuht, professor), KERRI KOTTA (muusikateaduse õppe professor)

 

Hetkeseis.

 

Toomas Siitan: Muusikateaduse õppesuunal on aastatega kujunenud silmapaistvalt tugev teadurite ja õppejõudude koosseis, kelle tegevus haarab väga erinevaid uurimissuundi. Samas on ka meie tudengite kontingent juba pikka aega olnud varasemast palju mitmekesisema taustaga. Nii õppejõudude aktiivsus kui tudengite ootused on seega kujundanud varasemast palju laiema pildi muusikateadusest: see haarab väga erinevaid muusikavaldkondi ning ei keskendu ainult muusikaliste tekstide analüüsile või tõlgendamisele, vaid käsitleb laiemalt muusikaelu, muusika kohta ühiskonnas ja kultuuris, muusika psühholoogilist mõju jpm. 

 

Palju räägitakse, et tänased tudengid on sunnitud ülikooli kõrvalt töötama ja see ei lase neil keskenduda õppimisele. Samas on meie tudengid enamasti hõivatud erialase tööga, mis õppimist pigem hoopis toetab. Tänased tudengid on praktilisema meelega, kujutavad paremini ette võimalikku töömaastikku ja leiavad varem ka oma huvivaldkonna. Sellega on nad ärgitanud ka osakonda enam mõtlema eriala praktilistele väljunditele ja selles suunas on õppekavas toimumas olulisi muutusi.

 

Kerri Kotta: Muusikateooria suunal on näha, et tasapisi on muutumas uuritavad teemad ning sellest tulenevalt ka metodoloogia. Eelkõige väljendub see traditsioonilise repertuaari (Beethoven jne) asendamises muusika selliste valdkondadega, mis pole tavapäraselt seisnud muusikaanalüüsi huvisfääris (näiteks pop- ja filmimuusika), kuid ka uurimisviisides – traditsioonilist harmoonia- ja vormianalüüsi asendavad mitmesugused statistilised meetodid.
 

Kuidas hindate kõrgharidusega muusiku töövõimalusi?


Toomas Siitan: Poole sajandi eest ootas kõrgkooli lõpetajat ees valmiskujundatud töömaastik ja kindlad riiklikud struktuurid, kuhu ta ametlikult tööle suunati. Tänases situatsioonis on määravaks noore inimese enda loomingulisus väljundite leidmisel, tööperspektiivide kujundamisel ja väga tuleb kasuks ka oskus olla ise enesele tööandjaks. Selle uue situatsiooniga püüavad kõrgkoolid tudengit täna küll kurssi viia, kuid kõige olulisem on valmistada noor inimene ette lõppematuks edasiõppimiseks, millest peamiselt sõltub tema edukus.


Püüdes arvestada tööturuga, üritab tänane kõrgharidus tudengit eluks võimalikult hästi ette valmistada, kuid toob sellega ohvriks hariduse vanu ideaale. Minu meelest tegeleb haridus piisavalt sellega, mida arvatakse vaja minevat praegu, pädevust tuleb aga luua tulevikule, mida me veel ei tunne. Täna on puudu kaugemale vaatamise fookusest – see peaks kujunema keskendudes oskuste kõrval enam ka inimese enda arendamisele. Ainult avaralt mõtlev ja avatud meelega inimene suudab luua tulevikus uusi tähendusi ja ka hoida vanu väärtusi.


Muusikateaduse erialal olen pikka aega kogenud kahetist olukorda: noored on mures oma erialase perspektiivi pärast ja samas otsitakse pidevalt inimesi ühele või teisele tööle. Tegemata tööd on rohkem kui selle tegijaid, töökohtadele otsitakse enamasti aga juba kogenud inimesi. Võtmeks on noore inimese võime varakult ära tunda oma tugevused ja valmisolek õpingute ajal ja nende järel kujundada välja oma töökogemuste pagas.


Kerri Kotta: Mulle näib, et lõpetaja töövõimalused on pigem avardunud. Võibolla ei ole olemas kuskil palju n-ö valmis töökohti, kuid samas soosib olukord seda, et tudeng saab piisava initsiatiivikuse puhul luua selle mingi mõttes ise. Viimase all pean silmas seda, et tegemist vajab hulk asju ning olemasolevaid võimalusi kombineerides ning ka ise uusi luues on võimalik mingis mõttes panna kokku oma n-ö unistuste töökoht (mis siis sellisena ei pea olema tingimata mingi kindel töökoht mingis asutuses).

 

Millised ootused ja unistused seonduvad teil EMTA uue saaliga?

 

Toomas Siitan: Tunne on nagu ujumistreeneril, kelle basseini lõpuks vesi sisse lastakse.

 

Kerri Kotta: EMTA uus saal kahtlemata avardab ja rikastab muusikaelu. Konkreetsed ootused on seotud repertuaari rikastumisega (koht sageli dikteerib muusika).

 

 

VARAJANE MUUSIKA 

IMBI TARUM (õppejuht, professor)

 

Hetkeseis.

 

Vanamuusika kõrgharidus on meil alles uus, kuid mujal Euroopas olnud juba aastakümneid. EMTA sai hoo sisse alles paar aastat tagasi, kui avati varajase muusika keskus. 

 

Oleme alustanud keelpillimängijatele ja lauljatele baroki spetsiifika õpetamist, väga oleks seda vaja ka puhkpillidele, samal ajal kui klavessiiniõppel on meilgi väga pikk traditsioon. Olulised ettevõtmised on olnud koostöös EMTA ooperistuudioga barokkooperite lavaletoomine ning festival “Ceciliana”, millega kaasnevad meistrikursused ja koosmusitseerimine Euroopa tippudega.

 

Millised on EMTA lõpetanud noore võimalused tööturul?

 

Tööturg ja töövõimalused on  noortel nii nagu teistelgi muusikaaladel – midagi kindlustatud ei ole, kuid igaühele leidub oma tee. Oluline on, et üliõpilane oleks aktiivne, otsiks esinemisvõimalusi, mängiks kindlasti ansamblites. Mitmed Euroopa vanamuusikafestivalid pakuvad kontserdilava just  noortele kooslustele ning on olemas ka programmid noorte ansamblite toetuseks. Suurepärane on ka vahetusõppe võimalus teistes Euroopa kõrgkoolides.

 

Unistame muidugi ka kutselise barokkorkestri loomisest ...

 

Millised ootused ja unistused seonduvad teil EMTA uue saaliga?

 

Tegelikult uus saal meie osakonda väga ei puuduta. Aga keskusel on uues majas suur vanamuusika klass, kus saame harjutada suuremate koosseisudega ja isegi korraldada väiksemaid kontserte. Siiani oli meil ülipisike, u 20-ruutmeetrine ruum, mis pidi mahutama kolm klavessiini ja lisaks mitmeid mängijaid-lauljaid.

 

 

HELILOOMINGU NING IMPROVISATSIOONILISE MUUSIKA JA KAASAEGSETE ETENDUSKUNSTIDE OSAKOND

PAOLO GIROL (õppe koordinaator, lektor), MARGO KÕLAR (õppejõud, professor)

 

Hetkeseis.

 

Paolo Girol: Viimaste aastate suurim areng on olnud kompositsiooni, improvisatsiooni, jazzi, rahvamuusika, CoPeCo (Contemporary Performance & Composition) ja kaasaegsete etenduskunstide õppekava liitmine ühise nimetuse alla heliloomingu ning improvisatsioonilise muusika ja kaasaegsete etenduskunstide osakond. Selle pika nime taga peituvad valdkonnad on kõik seotud loovusega, seega võib seda osakonda lühidalt nimetada loomingu osakonnaks. Ühendamise peamine kasutegur seisneb selles, et vahetult suurenes osakonnasiseste tegevuste hulk – tänapäeval teevad eri osakondade tudengid koostööd tõepoolest rohkem kui varem. Seetõttu nimetaksin osakonna praegust olukorda paljutõotavaks terra fertile’iks. 

 

Margo Kõlar: Heliloomingu eriala laiendusena on EMTA-s välja kujunenud tugevasti põimunud loominguliste erialade grupp, mille õppekeskkonnaks on elektronmuusika stuudio. Need on elektroakustiline looming, audiovisuaalne looming ja helirežii. Huvi nende erialade vastu on olnud suur ja meie tudengid näitavad rahvusvaheliselt silmapaistvaid tulemusi.

 

Praegu ei ole EMTA praeguses struktuuris enam selliseid üksusi nagu elektronmuusika stuudio ja kompositsiooni osakond, samuti mitte elektronmuusika eriala, seega ei saa hetkel täpsemalt hetkeseisust rääkida. 

 

Minu arvates on meil parimad võimalused uurida, mõtelda ja mõtestada, arendada akadeemilist võimekust ja praktilisi oskusi läbi mängulise loomingulise tegevuse. Toeks on eripalgelised loominguliselt aktiivsed õppejõud, rahvusvaheline võrgustumine, pidevalt uuenev tehnoloogiline keskkond ja võimalus oma loomingut avalikkuse ette tuua.

 

Milliseid tendentse olete märganud uute, sisseastuvate üliõpilaste juures?

 

Paolo Girol: Eesti üliõpilaste arv pidevalt kahaneb, nii demograafilise olukorra tõttu kui ka seepärast, et eestlased lähevad õppima välismaale. Teisest küljest on EMTA muutunud tõesti atraktiivseks õppeasutuseks ja seega ka välismaise päritoluga üliõpilaste arv suureneb. Tänapäeval on üliõpilaskandidaadil juba selge ettekujutus, mis laadi professionaal temast tulevikus saab ning üsna sageli alustab ta oma karjääri juba poolkutselisena.

 

Margo Kõlar: Kui vaadata uusi üliõpilasi, siis näeme, et maailm muutub väga kiiresti. Noorte huvid ja ootused kujunevad meedia uputuse tingimustes ning on sageli orienteeritud popkultuurile. Süvamuusika, eeskätt nüüdisaegne, kipub jääma kõrgkoolieelses hariduses ja kogemuses tagaplaanile. Sellises olukorras tuleb leida hea tasakaal klassikaliste väärtuste ja uute väljakutsete vahel.

 

Millega peaks muusikaline kõrgharidus veel tegelema, et anda üliõpilastele parimad, praegusel ajal vaja minevad oskused?

 

Paolo Girol: Muusikaline kõrgharidus peab olema varustatud tegevustega, et anda pedagoogidele ja administratiivtöötajatele rohkem mänedžmendiga seotud oskusi. Pedagoogid peavad olema paremad teadmiste valdajad, mitte olema lihtsalt oskajad-muusikud. Administratiivtöötajate töökeskkond peab olema tervislik, iga töötaja peaks tundma end “õigesti”, kui ta akadeemia poole sammub. Kõrgem muusikaline haridus peab muutma oma arusaama rahvusvahelisuse osas – tänapäeval on vananenud pidada Euroopa Liitu rahvusvaheliseks ruumiks; EL on meie ühine kodu, ruum, kus käib meie igapäevane tegevus. Kõik see kujundab vibreeriva keskkonna, kus tudengeid saab suunata nende kunstilisil otsinguil. 

 

Mida ootate ja millised on teie unistused seoses uue saaliga?

 

Paolo Girol: Uue saali avamine suunab akadeemiale kindlasti võimsa valgusvihu. Väljastpoolt tulev tähelepanu toob loodetavasti uude hoonesse juba olemasolevatele kuulajatele lisaks palju uut publikut ja loodame, et oleme suutelised köitma suurt kuulajaskonda. Soovin rõhutada, et lisaks uuele saalile pakub uus hoone just meie osakonnale uusi võimalusi ja need on: helistuudio, mis võimaldab teha vajadusel saalist ülekandeid, samuti õpetada meie üliõpilasi; uhiuus arvutiklass peamiselt elektroakustilise heliloomingu tarbeks; uusima tehnoloogiaga varustatud fantastiline black box, mida hakkab kasutama peamiselt kaasaegsete etenduskunstide õppekava, aga see on ka avalike ettekannete tarbeks; multimeediakeskus didaktiliste tegevuste tarvis, osakonnasisesteks projektideks ja väikesearvulise publikuga (kuni 50 inimest) kontsertideks; kõigi osakondade kasutada olev ruum, kus on kõige uuem võrgutehnoloogia kaugmaa tegevusteks. Tõepoolest, viimasel aastal on EMTA olnud uute võimaluste kasutuselevõtu pioneer Eestis. 

 

Margo Kõlar: Valmiva saali osas olen üpris kindel, et see avab uue lehekülje Tallinna kontserdi- ja salvestuspaikade kõlakultuuris ning see on väga rõõmustav. Ka multimeedia auditooriumi ootame kõrgete lootustega, sest tehnoloogiapõhine looming vajab esitamiseks ja viimistlemiseks tingimusi, mida meil varem pole olnud.

 

 

INTERPRETATSIOONIPEDAGOOGIKA

LEMBIT ORGSE (õppejuht, professor)

 

Hetkeseis.

 

Seda võiks praegu iseloomustada kui heade väljavaadetega ja stabiilset. Aastaid tagasi ähvardanud akrediteerimisprobleemid õnnestus koostöös rektoraadi ja õppejõududega edukalt lahendada ning kindlustasime erialale tulevikuks tähtajatu õpetamise õiguse. Oleme ainus pedagoogiline eriala Eesti kõrghariduses, mille õpe toimub väljaspool Tartu ja Tallinna ülikoole (pedagoogikaharidus on määratud nende ülikoolide vastutusvaldkonnaks). Ja kuidas saakski see teisiti olla? EMTA loomingulis-muusikaline õppekeskkond on ainuvõimalik eeldus meie muusikakoolidele väga heade instrumendiõpetajate ettevalmistamiseks.

 

Saavutasime ka oma eriala lõpetajatele kutse omistamise õiguse – interpretatsioonipedagoogika viimase nelja lennu lõpetajatele on omistatud Kutseõpetaja tase 7 kutse.

 

Suurimaks probleemiks on juba pikemat aega ebapiisav sisseastujate hulk. Kuid arvestades tõsiasja, et õppekava on eestikeelne ja seega vaid kodumaistele sisseastujatele, on seis veel suhteliselt hea (sel kevadel lõpetas väga arvukas lend – oli 14 üliõpilast). 

 

Millised arengud või muutused on erialal viimastel aastatel toimunud? 

 

Enim oleme tegelenud pedagoogiliste ainete sisu kaasajastamisega, kuna interpretatsiooni- ja pedagoogikaala info jätkuvalt uueneb ja täieneb. Et aga ainete mahtu pole võimalik suurendada, nõuab see õppejõududelt igal aastal oma aine teemadevaliku kriitilist ülevaatamist ja uue olulise info integreerimist olemasolevasse raamistikku.  

 

Oleme püüdnud järjest enam ühtlustada pillide pedagoogikaõppe nõudmisi. On iseenesestmõistetav, et iga eriala (instrumentide, vokaali, stiili) õpetamisel on oma spetsiifika. Samas on ka palju ühist ja universaalset. Püüame üksteiselt õppida ning parimaid kogemusi ja meetodeid ühiselt kasutusele võtta. 

 

Üliõpilased on kurtnud vähest võimalust pedagoogilise repertuaari (mis on ääretult lai ja avar valdkond) põhjalikumaks omandamiseks ja läbimiseks. Samuti tunneme puudust üldpedagoogiliste ainete õpetamise suuremast seostatusest pilliõpetaja erialaga. Praegune koostöö Tallinna ülikooliga meil toimib. Aga üliõpilased kurdavad õigusega, et üldpedagoogika õpe TLÜ-s on ainult grupiõppele suunatud. Kõrge kvaliteediga pilliõpetust saab aga läbi viia ennekõike ja ainult individuaalõppe vormis. 

 

Uueks väljakutseks on ka ingliskeelse instrumendipedagoogika õppe sisseviimine välisüliõpilastele. Siin on suurimaks takistuseks praktikaõpilaste leidmine. Pole kuigi lihtne leida välistudengile inglise keelt oskavat sama instrumendi praktikaõpilast. Aga seni oleme toime tulnud.

 

Oleme otsinud väljundeid üliõpilaste pedagoogiliste uurimustööde tulemuste levitamiseks ja rajanud interpretatsioonipedagoogika üliõpilaskonverentside traditsiooni, kus on võimalik parimaid töid kaasüliõpilastele esitleda. 

 

Oluliselt on täienenud meie eriala koostööpartnerite ring, nagu üliõpilasžüriide tegevus Eesti muusikakoolide liidu üleriigilistel konkurssidel, ning üliõpilaste panus laulupeo sümfooniaorkestrite ettevalmistamisel koostöös Eesti sümfooniaorkestrite liiduga. 

 

Kuidas hindad interpretatsioonipedagoogika eriala muusiku töövõimalusi?

 

Töövõimalused eriti väljaspool Tallinna on avarad. Võin kinnitada, et peaaegu igal pool Eesti muusikakoolides (v.a Tallinn ja selle lähiümbrus) valitseb või on lähitulevikus saabumas pilliõpetajate puudus. Tõsi, esimesed palgapakkumised ei pruugi alati rahuldada noort ja iseseisvat tööelu alustavat õpetajat-muusikut. On aga siiski mitmeid näiteid, kus oskuslike läbirääkimiste tulemusel jõutakse paremate ja sobivate palgatingimusteni. 

 

Interpretatsioonipedagoogika eriala lõpetaja on reeglina nii hea pillimänguoskusega, et on suuteline tegutsema lisaks õpetajatööle ka tegevmuusikuna. Meie erialal on võimalik omandada ka sellised ettevõtlus- ja kultuurikorraldusoskused, mis võimaldavad tegutseda mitmel eri viisil ja olla oma kodukohas (ja ka kaugemal) väljapaistev õpetaja, muusik ja muusikaelu korraldaja. 

 

Millised on ootused ja unistused seoses uue saaliga?

 

Ma väga loodan, et uue saali akustika saab olema ideaalne nii klaverimuusika kui ka varase muusika esituseks. Erilise põnevusega ootan, kuidas hakkavad kõlama varased klahvpillid – haamerklaver ja klavessiin. Võimalus pakkuda siin sobiva suurusega ja kvaliteetse akustikaga esinemiskeskkonda maailma parimatele muusikutele rikastab kindlasti meie muusikaelu, -kultuuri ja -haridust. 

 

 

MUUSIKAPEDAGOOGIKA 

KRISTI KIILU (õppejuht, professor)

 

Hetkeseis.

 

Muusikapedagoogika instituut liideti EMTA struktuurireformi käigus varasemate iseseisvate instituutide-osakondadega ning on osa muusikateaduse, interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse osakonnast. Esmapilgul erinevaid erialasid ühendab teadusalane tegevus, mis toimub nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Struktuurireform on veel liiga värske, et seda hinnata, välja tasub tuua novembris toimuv EMTA juubelikonverentsi “Eesti professionaalse muusikakultuuri perspektiivid”. 

 

2015. aastal värskendasime muusikapedagoogika õppekava tööandjate ja õppijate ettepanekustest lähtuvalt ning jagasime õppe kaheks suunaks: koori- ja rütmimuusika. Äärmiselt positiivsena võib esile tuua bakalaureuseõppesse sisseastujate arvu tõusu viimastel aastatel ning nende muusikaliste oskuste kõrgema taseme. 

 

Millele kõrgharidus praegu enim keskendub, mida noortele kaasa annab?

 

Kõrgharidus püüab olla õppija jaoks atraktiivne ja toetav, et oleks sisseastujaid ja lõpetajaid. Kõrgkooli edukust hinnatakse suuresti just nende kriteeriumide järgi ning see on oluline rahastamismudeli osa, see ei pruugi aga mõjuda “tervislikult” valdkonnale ega ka õppijale. Seetõttu on mul hea meel, et EMTA-s hoitakse balanssi traditsiooni ja innovatsiooni vahel. 

 

Hariduse olemus on kasvatamine, kasvamiseks tingimuste loomine, mida toetavad tähenduslik õppimine ja eeskujud. Selle tulemusel selgineb mõistmine ja arusaamine õppijast, muusikast ja selle õpetamisest. Teadmiste jagamise kõrval on minu jaoks olulisim väärtuste rõhutamine. Kas kõrgharidus ka tervikuna sellele keskendub – ei julge väita.

 

Millised on EMTA lõpetanud noore võimalused tööturul?

 

Muusikapedagoogika eriala lõpetajad on väga oodatud – muusikaõpetajaks üldhariduskooli ja lasteaeda, muusika- ja huvikooli õpetajaks, laulustuudiote ja kooride dirigendiks. Üliõpilased töötavad juba õpingute ajal ja seetõttu pole kooli lõpetades raske tööd leida. 

 

Mida ootate uuest EMTA saalist, milliseid võimalusi see pakub?

 

Ootan suure huviga, et uus saal avaks võimalused muusikahariduslikele projektidele, mille pakkumiseks on EMTA-l suur potentsiaal. Näiteks haridusliku sisuga kontserdid kooli ja/või muusikakoolide õpilastele või muusikakoolides õppivate noorte kontserdid. Black box’i näol avaneb ka võimalus tutvustada audiovisuaalseid teoseid ja muusikalisi performance’e, mis võiks tuua saali rohkelt noori. 

 

 

Hetk jazzikontserdilt “SügisFestil”. FOTO EMTA ARHIIVIST

 

 

JAZZMUUSIKA

JAAK SOOÄÄR (õppejuht, professor)

 

Hetkeseis.

 

Usun, et EMTA jazziõpe leidis üsna ruttu oma koha nii Eesti kui ka rahvusvahelisel jazzi- ja haridusmaastikul. Tänaseks on seis stabiilne, töö käib ja loodetavasti suudame noori jazzmuusikuid nende arenguteel aidata. 

 

Kuidas iseloomustad praegu õppivaid noori?

 

Üheselt noori iseloomustada ei saa, sest nad on ikkagi iseseisvad isiksused. Teatud põlvkondadel on erinevaid eelistusi, praegu tundub tudengite hulgas taas oluline olevat 1970–80-ndate jazz-rocki saund ja mõtteviis. See muutub iga paari aasta tagant ja ei tähenda, et praegu kõik selle poole vaatavad. Mida rohkem erinevaid ideid, seda parem. Jazz vajab isiksusi ja iseseisvat mõtlemist.

 

Millele kõrgharidus praegu enim keskendub, mida noortele kaasa annab?

 

Kõrgharidus peaks minu arvates eelkõige tegelema kunstiliste ja kontseptuaalsete küsimustega, abistama noorel muusikul leida oma tee. Aga kuna meil Eestis on jazzmuusika haridus alumistel astmetel tihti üsna lünklik, siis tuleb tegeleda ka nende tühimike täitmisega. 

 

Praegu ongi kõige olulisem, et korraliku hariduse saanud jazzmuusikud kannaksid omandatud infot üle riigi nii, et see jõuaks ka teismeliste muusikaõppuriteni, mis omakorda looks meie sisseastujaile tugevama ettevalmistusbaasi.

 

Millised on EMTA lõpetanud noore võimalused tööturul?

 

Kes tööd teha tahab, see seda ka leiab. Eestis ei ole konkurents jazzis ja teistes rütmimuusika žanrides nii tugev kui mujal maailmas ning soovi korral tegevust jätkub. Jazzmuusikaharidus peaks toetama noorte iseseisvat arengut, oma tee otsimist ja leidmist. Kuuldavasti on rahvusvahelised uuringud näidanud, et lõpetajad ei jää hätta ka siis, kui nad otseselt õpitud erialal läbi ei löö.

 

Mida ootate uuest EMTA saalist, milliseid võimalusi see pakub?

 

Jazzmuusika ootused on eelkõige seotud black box’iga, mis peaks meie kontsertide läbiviimiseks ideaalselt sobima. Suures saalis tähistame 17. novembril koos akadeemia sümfooniaorkestriga tuntud Saksa helilooja ja dirigendi Wolf Kerscheki juhtimisel jazziõppe 15. aastapäeva.

 

 

PÄRIMUSMUUSIKA

KATARIIN RASKA (koordinaator, lektor)

 

Hetkeseis.

 

  Mulle tundub, et EMTA pärimusmuusika eriala on varasemaga võrreldes pisut rohkem pildile tulnud, nii koolisiseselt kui ka Eesti muusikahariduse maastikul üldisemalt. Eriala tutvustamine ja selle raames toimuva õppetöö elavdamine, täiendavate tegevuste korraldamine on minu olulisim missioon eriala koordinaatorina. Usun täiesti siiralt, et pärimusmuusikul on akadeemialt väga palju saada ja ka vastupidi. 

 

Paari viimase aastaga on pärimusmuusika erialal töötavad inimesed vahetunud. See on endaga kaasa toonud muudatusi nii õppekavas kui ka õppesüsteemis. Muuhulgas on võetud suund tihedamale koostööle teiste erialadega. Viimastel aastatel on Tallinna pärimusmuusikamaastik elavamaks muutunud, mis on ka meie tegemistele mõnusasti hoogu juurde andnud. Hetkel on seis selline, et tahaks jube palju ja ägedat teha, aga neid, kellega teha, on vähe. Ootan väga, et vahvad tudengid peatselt ka meie ukse üles leiaksid. Praegu on EMTA-s bakalaureuseõppes neli pärimusmuusika eriala tudengit.

 

Pärimusmuusika õppekava toetab avarat silmaringi, julgust, eneseväljendusoskust ja pakub loomulikult rohkelt erialaseid teadmisi.

 

Millised on EMTA lõpetanud noore võimalused tööturul?

 

See sõltub tudengist ja tema valikutest, aga mitmes liinis on võimalusi nii esitajana kui õpetajana, lisaks mitmed muud pärimusmuusikaga seotud töövaldkonnad.

 

Mida ootate uuest EMTA saalist, milliseid võimalusi see pakub?

 

Saali võimaluste kohta ma veel ei tea, kuid ootame väga, et vähemalt kord aastas saame selle saali ainult pärimusmuusikat täis mängida.

 

 

EMTA lõpuaktus 20. juunil 2019. Muusikateaduse eriala bakalaureuse ja magistratuuri lõpetajad Anna Sophia Sevagin, Pärtel Toompere ja Äli-Ann Klooren koos õppejõudude Kristel Pappeli, Toomas Siitani ja Allan Vurmaga. FOTO VAHUR LÕHMUS

 

 

DOKTORIÕPE

KRISTEL PAPPEL (muusikateadlane, doktorinõukogu esimees ja doktoriõppe keskuse juhataja, professor)

 

Hetkeseis.

 

Doktoriõppele pandi EMTA-s alus 1996. aastal. See haaras kõigepealt muusikateadust – esmakordselt oli võimalik muusikateadlastel kaitsta doktorikraadi Eestis ja eesti keeles. Järgmine samm oli loomedoktorantuuri väljatöötamine algul muusika erialal ja hiljem teatrikunstis. On olemas nii eestikeelne kui ka ingliskeelne õppekava. Suur roll EMTA doktoriõppe kujundamisel oli prof Urve Lippusel. 

 

Oluline uus arendusimpulss pärineb aastast 2015, mil prorektor prof Margus Pärtlase eestvedamisel moodustati doktoriõppe keskus, mis ühendab kõiki muusika- ja teatrihariduse kõrgeima taseme valdkondi. Muutsime vastuvõtureegleid oluliselt rangemaks. Kuna meie doktoriõpe on äratanud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt suurt huvi, siis tuleb kandidaadil läbida kaks vooru. Vastu võtta saame ainult viis doktoranti kõigi erialade peale ning vajadusel minimaalse arvu eksterne. Nn riikliku tellimuse – kolm doktorit aastas – oleme suutnud täita ja isegi ületada. 2019. aasta kevade seisuga on 15 aasta jooksul (esimene doktorikraad anti välja 2004) kaitstud 51 doktoritööd, sh 10 doktoritööd muusikateaduses ja kolm teatrikunstis.

 

Milliseid tendentse olete märganud uute, sisseastuvate üliõpilaste juures?

 

Motiveeritud ja küpseid doktoriõppe kandidaate on olnud alati, aga viimastel aastatel on vahest kasvanud teadlikkus sellest, et doktoriõpe ei ole lihtsalt oma muusikaõpingute automaatne jätk, vaid et see on eri komponentide vaimne, harmooniline tervik, kus samavõrd tähtis on oma tegevuse mõtestamine, refleksioon.

 

Aastate jooksul on kasvanud rahvusvaheliste kandideerijate hulk. Tänavu oli väga suur tung mitte ainult meie muusika-, vaid ka teatridoktorantuuri, mis on väga tervitatav. Alates 2016. aastast koordineerib teatrialast doktoriõpet teatriteadlane filosoofiadoktor Madli Pesti, kes on suutnud lühikese ajaga kujundada regulaarselt ja professionaalselt tegutseva teatridoktorantide grupi. Muusika vallas on rahvusvaheliselt eriti suur huvi kompositsiooni eriala vastu, nii et mõnigi kord peame väga häid kandidaate kahjutundega ukse taha jätma. Käesoleval kevadel kandideeris meie doktoriõppesse 26 inimest viiele doktorandikohale. 

 

Millistele aspektidele keskendub kaasaja muusikaline kõrgharidus? Mida ta noorele kaasa annab?

 

Doktoriõppe lõpetanud muusik ja teatriinimene peaksid suutma oma tegevust lahti mõtestada, neil peaks olema avar mõtlemine ja lai silmaring (ka teistes kunstides ja filosoofias), oskus analüüsida ühiskondlikke protsesse. Tähtsal kohal on sõnalise eneseväljendusoskuse, loogika ja süsteemsuse arendamine, pedagoogiliste kogemuste omandamine.

 

Väga tähtis on tihe kommunikatsioon doktorandi ja juhendaja ning kogu keskuse õppejõudude vahel. Näiteks saavad meil doktoritöö seminaris kord nädalas kokku muusikateaduse professorid, lavakunstikooli teadur-õppejõud ja doktorandid ning arutatakse pooleliolevaid töid. See on ülivajalik ning seda on esile tõstnud nii meie doktorandid ise kui ka EMTA tegevust hinnanud väliseksperdid. Rõhutaksin veel kahte aspekti – rahvusvahelisust ja koostööd muusikateaduse õppealaga. Mitu korda semestri jooksul viivad seminare läbi külalisõppejõud, seda ka ühistegevuses ülikoolidevahelise kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooliga. Meie doktorandid käivad palju väljaspool Eestit esinemas, ennast täiendamas või ettekandeid pidamas. 2020. aasta sügisel toimub EMTA-s rahvusvaheline muusikadoktorantide konverents-festival. Väga hästi on kulgenud koostöö Eesti kunstiakadeemia loomeuurimusliku doktoriõppega. 

 

Kuidas hindate kõrgharidusega muusiku töövõimalusi?

 

Üldjuhul aitab doktorikraad kaasa töövõimaluste laiendamisel, ka meie välisdoktorandid on hiljem olnud oma kodumaal edukad. Pigem on küsimus selles, kas konkreetne erialane töö on konkurentsivõimeliselt tasustatud. Mulle tundub, et meie ühiskond ei ole ikka veel harjunud teadust ja doktorikraadi piisavalt väärtustama.

 

Millised ootused ja unistused seonduvad teil EMTA uue saaliga?

 

Asi ei ole ju ainult uues saalis. Tegemist on kõrvalhoonega, mis oli juba algses projektis ette nähtud ning mis sisaldab ka black box’i, klassi- ja harjutusruume, multimeediakeskust. Sinna kolib juhtkond koos mitme tugiüksusega. Need võimalused peaksid aitama kaasa üliõpilaste individuaalsele erialalisele arengule, ooperistuudio ja sümfooniaorkestri tegevusele, muusika- ja teatrikunsti integreerimisele, aga ka edendama EMTA veel suuremat rolli Tallinna ja Eesti kultuurielus. On ju kavatsetud kontserdisaali fuajees eksponeerida ka kunsti, esimesena näidatakse Stockholmis tegutseva avangardismi klassiku Enno Halleki töid EMTA kultuuriloo õppejõu Harry Liivranna kureerimisel. Tänu vabanenud ruumidele jõuab lõpuks vanas majas avalikkuse ette ka nimeka ooperilavastaja Joachim Herzi raamatu- ja plaadikogu, mis mäletatavasti 2011. aasta kevadel 258 kastis jõudis Berliini kunstide akadeemia arhiivi finantseerimisel Tallinna.

 

 

VILISTLASED

 

KALLE RANDALU (pianist, Karlsruhe muusikaülikooli klaveriprofessor), EERO RAUN (Tallinna muusika- ja balletikooli direktor), KALEV KULJUS (oboemängija, Põhja-Saksa Ringhäälingu Elbphilharmonie sümfooniaorkestri soolooboe)

 

Mida andis teile ellu kaasa õppimine konservatooriumis/EMTA-s? 

 

Kalle Randalu: Ma ei saa tagasi vaadates kuidagi piirduda õpingutega konservatooriumis – see teekond algas palju varem muusikakeskkoolis ja konservatoorium oli selle loomulik jätk.

 

Kõige olulisem, et olin kümme aastat Bruno Luki õpilane – 5 aastat TMKK-s ja 5 järgmist TRK-s. Mõlemad koolid olid tihedalt seotud, asusid ka samas kohas, Kivimäel. Muusikaainete õpetajaskondki oli vähemalt osaliselt sama. Keskkooliajast meenutan erilise soojusega minu klaveriõpetajat Tiina Kurikut ja muusikaajalugu õpetanud Helju Tauki, tänu harmooniaõpetaja Udo Mesnerile avastasin enda jaoks häältejuhtimise ja harmoonia funktsioonide imelise maailma. Konservatooriumipäevilt on siiani meeles sellised eredad professorid Hugo Lepnurm ja Leo Normet. 

 

See võib kõlada paatoslikult, kuid olen tõesti õnnelik ja tänulik, et sain just sellise hariduse. Kui veel midagi soovida, siis näeksin õppeprogrammis hea meelega suuremat kaalu keelteoskusele, kunstile ja kirjandusele, mis ju kõik otseselt muusikategemisega seotud.

 

Eero Raun: EMTA-s õppimine, loogilise järjena TMKK-s õppimisele, andis ellu kaasa kindlasti nii käsitööoskusi kui laialt teadmisi mitte ainult muusikast, vaid üldse humanitaarvaldkonnast, aga ka palju sõpru ja muid imelisi inimesi kaasteelisteks. Olen ka korduvalt avastanud, kuidas kogu mu maailmavaateline väärtussüsteem on üles ehitatud ikkagi just muusika vundamendile ning saab sealt ainest ja mõttelisi paralleele ka sootuks muusika-kaugete alade jaoks. Viis aastat noore, kujuneva isiksuse elus jäävad nii või teisiti ajaks, millega oled omal moel dialoogis ilmselt elu lõpuni.

 

Kalev Kuljus: Minu õpingud EMTA-s avasid mulle konkursi korras fantastilise võimaluse minna TEMPUSE programmis 1995–1997 Lyoni kõrgemasse muusikaülikooli, mis oli mulle tuleviku mõttes väga oluline! Tänu nendele õpingutele sain ka uue pilli, mis kiirendas tunduvalt erialast arengut.

  

Võrdluses teiste muusikakõrgkoolidega võin tagantjärele öelda, et Eestis oli hea see, et pöörati suuremat tähelepanu harmooniale, muusikaajaloole ning ka kohustuslikule üldklaverile.

 

Praegu nii palju kui mul kokkupuuteid on olnud, tundub, et EMTA tase kogu aeg tõuseb. Hakkab silma, et igal aastal toimuvad välisprofessorite kursused, mis igal juhul arendavad ning laiendavad silmaringi!

 

 

Kuidas on meie muusikakõrgkool ajas muutunud?

 

Eero Raun: Kolimine Kivimäelt kesklinna uude õppehoonesse, põlvkonnavahetused ja avatud maailmaga ühes taktis hingama õppimine on toonud akadeemia kvalitatiivselt palju kõrgemale tasandile. Rõõm on seetõttu osa saada tänaste tudengite esitusoskustest, avatud ideeküllusest ja siirast teotahtest. Samas on paratamatult ahtamaks jäänud tudengite pealekasvu kandepind, mistõttu rahvusvahelistumine on olnud õigustatud arengusuund. See toob nii uusi õppijaid (ja seeläbi tööd õppejõududele) kui ka värskeid impulsse rahvuskultuuri arengusse.

 

Jätkuvalt on keeruline teema loovisiku positsioon ja  tunnustatus ühiskonnas – kuid see on kogu õhtumaise väärtusruumi probleem. Oleme silmitsi põhjalike muudatustega, mis on muutnud aegunuks Schuberti ja Verdi ajast peale toiminud paradigma. Mingis mõttes on üha enam killustuv Euroopa tagasi keskaegsete trubaduuride ajastus, kus muusikul oli käsitöölise staatus, sund otsida endale äraelamiseks õukond ja arvestada sealsete maitse-eelistustega.

 

Tänane EMTA sobitub väärikale positsioonile ka võrdluses muusikakõrgkoolidega teistest riikidest. Lääne-Euroopa poolt vaadates on EMTA “väike, aga tubli”. Paljuski oleme harjunud end kõrvutama Sibeliuse akadeemiaga, mis on ju EMTA-st suurem, aga kahtlemata üks Euroopa juhtivaid kõrgkoole omal alal. Nii et häbeneda pole vaja, küll aga jätkuvalt usinalt ja lahtiste silmadega tööd teha.

 

Kuidas ja kuhu võiks EMTA veel areneda?

 

Eero Raun: Üks arengusuund, mis nagunii süveneb, on kasvav interdistsiplinaarsus, erinevates suundades ja seostes. EMTA-l on selles osas arenguruumi näite- ja helikunsti vahelise sünergia leidmisel. (Mõlemalt puult vilju noppinud inimesed nagu nt Ardo Ran Varres saavad sellest põhjalikumalt rääkida.) Samas ei tohi interdistsiplinaarsus olla selline kaasaja sund, mis toob endaga kaasa elementaarsete käsitööoskuste vähenemise kitsamalt põhivaldkonnas – näiteks pianistidel ja teistel interpreetidel. Kohustus oma ande arendamiseks tööd teha ei kao kunagi. Avatud maailm kätkeb endas seninägematult palju nii uusi võimalusi kui probleeme.

 

Mida annab EMTA-le juurde uus saal?

 

Kalle Randalu: Üks muusikaülikool ilma saalita on nagu ujumiskool ilma basseinita. Eesti keeles on aktiivses kasutuses ilus sõna – helikunst. Muusikatudengil ongi väga tähtis õppida tunnetama kõla tekitamise võimalusi. Nüüd on lootus, et uues saalis on hea ja muusika tegemist toetav akustika. Ja et uuest saalist saab koht, kuhu rahvas läheb hea meelega ja kus nii kuulajatel-vaatajatel kui ka tegijatel on hea olla.

 

Eero Raun: Kauaoodatud, väärika ja kõrgetasemelise paiga tippsündmusteks nii EMTA-le kui Eesti rahvuskultuurile laiemalt, aga ka esmaklassilise sepikoja muusikaliste oskuste viimistlemiseks sellisele tasemele, et Eesti muusikud kasvaks tihedateks külalisteks maailma tipplavadel. Kasvuruumi veel on – ja kui õppekeskkond edasi areneb, peaks see motiveerima noori andekaid inimesi vaimustusega ka ennast arendama.

 

Kalev Kuljus: Uue saali valmimine on ülitähtis, sest selline saal arendab noort muusikut kõige rohkem. Saab kätte tõelise suures saalis mängimise kogemuse ja seda sagedasti.

 

 

Üliõpilased Karl Joosep Sinisalu, Karl Tipp, Laura Virkkunen ja Hains Tooming. FOTO RASMUS KOOSKORA

 

 

TUDENGID

 

KARL TIPP (saksofonist, EMTA üliõpilasesinduse esimees), KIRJE KARJA (jazzmuusika osakonna doktorant)

 

Kuidas iseloomustad EMTA-t õppekeskkonnana? Mida kool sulle annab?

 

Karl  Tipp: EMTA töötab sujuvalt, suuremaid muutusi kiiresti ei toimu, areng on stabiilne. Kool annab tugeva baasi selle osas, kuidas saada interpreediks ja kuidas laval hakkama saada. Ka pedagoogi-suuna erialade kohta olen kuulnud head.

 

 

Kirke Karja: EMTA on hubane pisike ülikool. Kui on mingi mure, leiab hõlpsasti üles inimese, kes oskab aidata. Olen üüratult tänulik, et olen saanud EMTA-s oldud kümne aasta jooksul tegelda asjadega, mis mind huvitavad, ning arutleda nendel teemadel väga tarkade, toetavate ja laia silmaringiga õppejõudude ja kaastudengitega. EMTA on andnud mulle oskuse elada elu palju huvitavamalt, ja ma ei liialda. Siin on suunatud mind asjadeni, millest ma varem suurt midagi ei teadnud või ei osanud neid mõtestada. Olen saanud õppida oma ala spetsialistidelt seda, kui tõsiselt, ennastohverdavalt ja süvenenult tuleb tegelda asjadega, mis paeluvad ja on olulised. 

 

 

Millest tunned õppides puudust, mida saaks muuta või parandada?


Karl Tipp: Rohkem võiks ehk olla vaheldust ja osakondadevahelist koostööd. Õpilased võiksid rohkem noorte heliloojate muusikat mängida, koolielu vastu võiks üldse rohkem huvi tunda. Tagasiside on oluline nii tudengitele kui ka õpetajatele, seda ei saa muuta kohustuslikuks, kuid vähemasti tugevalt soovituslikuks. Ainult laval mängimise ja harjutamisega muusikuks ei saa. Mul on tunne, et meie koolis on puudu isemajandamise õppest, mis näitaks, kui vajalik on tegelikult suhtlus teiste kolleegidega. Vajalik on teistelt õppida nii neid lavalt kuulates kui ka kohvikus kogemusi vahetades.

 

Kirke Karja: Senine probleem tööruumide koormusega saab juurdeehituse valmides nüüd vist lahendatud. Absoluutselt kõikidele muudele kooliga seotud muredele olen leidnud lahenduse pärast õppejõudude, koordinaatorite, raamatukogutöötajate, IT-osakonna või rektoraadi poole pöördumist. Eriti abivalmid ja armsad on garderoobitädid, nad on aidanud sadade tudengite katkisi jopekäisi ja riputusaasasid nõeluda. 

 

Mida loodad uuest EMTA saalist?


Karl Tipp: Lootused on kõrged, oodatud on kaua. Ehk hakkavad ka tudengid rohkem kontserte külastama. Loodan, et tudengitele ikka ka lavapinda jagub. Eestisse kulub uus hea akustikaga saal väga ära.

 

Kirke Karja: Rohkelt huvitavaid kontserte! 

 

 

Arvamusi kogusid Ia Remmel, Tiina Mattisen, Virge Joamets ja Joosep Sang

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload