Tšaikovski festivali kooskõlad

Eestlased on omamoodi rahvas. Niipea kui suvi on kätte jõudnud, läheb justkui kogu rahvas liikvele – kõik kihutavad ringi, ühelt festivalilt teisele, pikas praamijärjekorras Saaremaale ja tagasi, jaanipäevale ja suvepäevadele, metsa ja rappa, justkui sõltuks sellest meie elu. Ja küllap natukene sõltubki, sest nii on seda, millele pärast lühikesi suvekuid hella südamega tagasi mõelda. Leekisin minagi Tšaikovski festivali kahel esimesel päeval ühelt kontserdilt teisele ja see ajas väheke muigama – eestlaste suvehaigus oli ka mind kätte saanud. See toimus muidugi õilsa eesmärgi nimel ja selleks, et oleks, mida meenutada siis, kui kätte jõuavad pikad sombused sügisõhtud, Haapsallu asja ei ole ja kuursaali suveõhtutest on järel vaid unistus.

 

Kammerkontsert Uuemõisas –  Sten Heinoja ja Marcel Johannes Kits.

 

Meenutada on paljutki. Kahel esimesel festivalipäeval toimus kuus kontserti, mis pakkusid elamusi ja tõid tänuliku publiku ette rea kodu- ja välismaiseid interpreete. Johan Randvere alustas klaveriõhtuga, mis sisaldas festivali nime vääriliselt vaid Tšaikovski muusikat. Sellele järgnes Peterburi kammerooperi solistide Valentina Fedenjova ja Aleksei Pašijevi romansiõhtu, kus olid ühtseks tervikuks seotud Tšaikovski teosed ja tema Itaalia kolleegide Puccini ja Verdi ooperiaariad. Esimese päeva lõpetas veidi vabamas ja estraadilikumas meeleolus kulgenud õhtu kuursaalis, kus astus üles lauljanna Evelin Samuel-Randvere, kellele sekundeerisid Johan Randvere klaveril ning Marten Altrov klarnetil. 

 

Festivali teisel päeval oli huvitav väisata kolme erinevat kontserdipaika ja kolme väga eripalgelist kontserti. Uuemõisa mõisas astusid üles Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja, kes tõid kuulajateni läbilõike tšellole ja klaverile kirjutatud muusika paremikust. Seejärel laulis Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel Haapsalu toomkiriku lae kõrgemaks ning festivalipäeva lõpetas taas kontsert kuursaalis, kus emotsioonidest tulvil vene romansse esitas Tamar Nugis, keda toetasid Ilana Lode klaveril ja näitleja Kärt Tammjärv vene luuleklassikast pärit vahetekstidega. 

 

 

Lühikese ajaga hulka kontserte külastades on kõige põnevam tähele panna neid ootamatuid kokkukõlasid ja dissonantse, mida ühe kontserdi raames kunagi ei teki. Näiteks oli huvitav võrrelda kahel kontserdil kõlanud “Märtsi” Tšaikovski “Aastaaegade” tsüklist. Sten Heinoja esitus kõlas pianistile omase uljuse ja tempokusega, teine, just selle festivali tarvis loodud seade, oli Evelin Samuel-Randvere ja Johan Randvere esituses hoopis rahulikum ja melanhoolsem. Kui see meloodia nii tuttav ei oleks, võinuks arvata, et tegu on kahe erineva teosega. Erinevate ruumide akustika pakkus samuti vastandlikke kogemusi. Läänemaa ühisgümnaasiumi aula – koolisaali kohta korraliku, ent kontserdipaiga jaoks siiski tagasihoidliku akustikaga – pani hetkiti muusikutele kaasa tundma, eriti Johan Randverele, kellel oli kasutada ka keskmisest kesisema kvaliteediga klaver. Uuemõisa saal pakkus rõõmsa üllatuse – Marcel Johannes Kitse ja Sten Heinoja kasutada oli pilgeni täis publikust hoolimata väga toeka kõlaga ruum. Selles võiks kammermuusikakontserte sageli korraldada, see ei jää mitte millegagi alla Kadrioru kunstimuuseumi saalile. Meeldis ka Tamar Nugise uljus laulda hilisõhtusel kuursaali kontserdil ruum tihkelt ja mahlakalt täis, üle klaaside kõlksumise ja kohatise jutuvada. Veidi rabedalt alanud kontsert lõppes publiku tulise poolehoiuga. 

 

Kui rääkida oodatud ja ootamatutest elamustest, siis tasub mainida kolme. Kõige rohkem ootasin festivali avakontserti, eriti Tšaikovski suurt sonaati. See oli Johan Randvere talvisel klaveriõhtul Estonias üks möödunud hooaja suurimaid elamusi. Sain taas elamuse. Selle, mis jäi vajaka ruumi ja instrumendi tõttu, tegi Randvere tasa keskendumise ja energiaga. Kõige kiuste kõlas sonaat tõepoolest suurelt. Teine kontsert, mis mind sügavalt puudutas, oli RAM-i “Hing igatseb taevasse”. Mäletan, et veidi enam kui aasta eest käis mul ühel RAM-i kontserdil peast läbi mõte, et vene sakraalmuusika sobib koorile justkui valatult. Nüüd sain sellele mõttevälgatusele kinnitust. Vene vaimulik koorimuusika ei nõua tehnilist tulevärki, aga seda enam sisemist põlemist ja hingestatust. Ja seda pakkus rahvusmeeskoor ka sel korral küllaga. Mehed laulsid Haapsalu toomkiriku helgeks ja suureks, nii et hing igatses kontserdi lõpus tõepoolest rohkem taeva poole. 

Koorikontsert toomkirikus – Eesti Rahvusmeeskoor. FOTOD Eesti Kontsert

 

Kolmas elamus oli ootamatu. Peterburi külaliste, sopran Valentina Fedenjova ja baritoni Aleksei Pašijevi kontserdil juhtus miski, mida kohtab väga harva, aga mis saavutab oma ootamatusega erakordse efekti. Mingil hetkel läks meelest, kes on solist ja kes saatja. Saatjana astus üles kogenud harfimängija Jelizaveta Aleksandrova, kelle esitus oli ülitehniline, kuid ka sügavalt hingestatud. Kontserdi pärliteks kujunesidki tema partiid, lisaks harfiseaded Tšaikovski ooperimeloodiatest, mida ta romansside vahel esitas. Valeri Kikta fantaasia ooperi “Padaemand” teemadele oli relvitukstegev – ma ei olnud kunagi mõelnud harfist kui süngest pillist, aga sellesse fantaasiasse oli valatud kogu ooperi õud ja süngus. Loodan väga, et Aleksandrovat saab Eestis ka tulevikus kuulda, ja siis juba paremas saalis kui kooliaulas.

 

Kertu Orro Eesti Kontserdist avaldas avakõnes lootust, et Tšaikovski festival on tulnud selleks, et jääda. Selles ei ole pärast kolmandat festivali enam põhjust kahelda. Suvine festival pakub kammermuusikagurmaanidele palju, mida talvel meenutada. 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload