“Õmblen sind oma ajustroopikasse/ pikin sind oma klaustrofoobiasse/ laserdan sind oma vetiksilmadesse/ haamerdan sind oma kapillaaridesse,” alustab Liisa Tetsmann oma debüüti ja see annab kohe sissejuhatuseks kuulajale teeotsa kätte. Esitajaks on märgitud ansambel Rubundi, kuid tegemist on autorilaulu ning ühe laulja ja laululooja värvika maailmaga. Siin peab sõna paras suutäis olema, et selle ümber üldse laulu ehitama asuda. Sõna on kaalukas asi, see peab olema päris, kuid vastukaaluks ei võta sõnade ja muusika autor ennast ega elunähtusi liialt tõsiselt, vaid asjaga käib kaasas mõningane maitsekalt doseeritud iroonia. Koosseis, kuhu kuuluvad Indrek Tetsmann trummidel, Martin-Eero Kõressaar kontrabassil, Antti Kammiste klahvpillidel, Margus Alviste bassil ja Liisa Tetsmann ise kitarril loob taotluslikult boheemlasliku ja viimistlemata kõla. Longitakse kuskil jazzi, bluusi ja folk-rocki kattuv-aladel. Tetsmanni ja ta kaasmuusikute esituses peitub isegi midagi šansoonilikku. Kindlasti on albumi helivärvingus oma osa Margus Alvistel, kes on “Mõttemetsa” salvestaja ja produtsent. Võrdväärselt meloodia- ja tekstiloome uljusele on Liisa Tetsmanni laululaad kartmatu ja ei pelga olla karakteerne ning kasutada tumedamaid või karedamaid noote. On omajagu naiselikkust ja Gavroche’i, krapsakust ja uima, kelmikust ja melanhooliat. Rubundi muusika on nagu hallikirju kass, kes lükkab teel sinuni riiulilt raamatud ja lõhub vaasi, aga sa andestad talle kõik, sest ta teab täpselt, kuidas sülle pugeda.