Muusikaline restart vanalinna pärandile. Esimene rahvusvaheline varajase muusika festival “Tallinn feat. Reval”

Novembrikuises hämaruses, vahetult enne advendiaja algust sai pisut hoomamatu, kuid paljutõotava alguse üks uus muusikaline ettevõtmine inspireeriva ja ka veidi intrigeeriva nimega varajase muusika festival “Tallinn feat. Reval”, korraldajaks teenekas varajase muusika stuudio Cantores Vagantes. Üheksa päeva ja eriilmelist kontserti Tallinna eri paigus, keskmeks linnasüdameks joonistuv vanalinn, veelgi täpsemalt raekoda, kuhu koguneti kolmandikul festivalipäevadest. Kontserdipaigana ootasid publikut ka Rüütelkonna maja, Niguliste kiriku Antoniuse kabel, Rootsi-Mihkli kirik ja reaalkooli saal ning kesklinnast pisut kaugemal Kadrioru loss (kümnes festivalikontsert sai teoks Tartus). Millega aga meie teadlikuks kasvanud vanamuusikapublikut üllatada sooviti, sellest siinkohal linnulennuline ja detailidesse mitte laskuv visioon.

 

Hansalinn Reval ja muusika sünergia

 

Mitmed varajasele muusikale pühendatud ettevõtmised Eestimaa eri paigus on saanud iga-aastaseks traditsiooniks ja publikut paistab jätkuvat, eriti suvisel ajal. Uue festivaliga sooviti korraldajate sõnul eristuda keskendumisega vähem tuntud, kuid mitte vähem väärtuslikule varajasele muusikale ja ajastuteadlikule esitusele, n-ö gurmeele, olles samas vaba kõigest liigsest ja muusikavälisest, ning ühtlasi (taas)avastades vana Tallinna kontserdipaiku. Selline lähtekoht on ühtaegu nii värske kui ka tagasivaatav, kui meenutada, et Eesti vanamuusikatraditsiooni elujõuline kulg sai alguse nüüd juba ligi pool sajandit tagasi Hortus Musicuse tegevusega, keda kahtlemata muu hulgas inspireeris ka vana Tallinna visuaal. Meie vana hansalinna Revali arhitektuuri nähtav ajalugu ulatub kaugemale kui XIII sajandisse, vanade tornide ja linnamüüri tänane ilme aga pärineb enamasti XVI sajandist ja vanalinn on sellest ajast tänaseni vähe muutunud. Küllap me ei mõtle vanalinnas kõndides kuigi tihti sellele, et ammuselt tuttav tänavavõrgustik kujunes välja rohkem kui pooletuhande aasta eest ning säilis imekombel suures osas Teise maailmasõja õhurünnakutes. Siit ka tõdemus, et väliselt vanas ja näiliselt elutus on peidus ootamatu potentsiaal ning arhitektuuri ja muusika sünergia võib loomingulistele isiksustele olla midagi jätkuvalt kaasahaaravat ja inspireerivat.

 

Festivali mitmekesisuse võlud

 

Kontserte oli tihedalt ja paratamatult kõikjale ei jõudnud. Nii jäid kuulmata Endrik Üksvärava ja Cantores Vagantese esinemine väärikas Rüütelkonna saalis ning barokkviiuli ja klavessiini duo Maria Krestinskaja – Imbi Tarum raekojas. Ei oska arvata, milliseid imevõimeid festivali korraldajad Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt käiku lasid, et kohaliku publiku ette tuua maailma tipud, aga siin nad olid, kohe kolmel esimesel kontserdil nii Tallinnas kui Tartus, vahetult publiku ja noorte mängijatega suhtlemas.

 

 Kontsert reaalkoolils

 

Alguse tegi Utrechti konservatooriumi professor ja mainekas Amsterdami barokkorkestri plokkflöödisolist Heiko ter  Schegget, kelle nimi ei vaja vanamuusikagurmaanidele tutvustamist. Reaalkooli saalis toimunud avakontserdil kõlasid Bachi kantaadid, esitajaks EMTA ja Otsa kooli ühendatud barokkorkester maestro di capella juhatusel ja säravalt soleerimas Bachi A-duur kontserdis BWV 1055. Maestro kohalolek pani noored esinejad pingutama, esituse värskus, jõud ja keskendumine haarasid kaasa ja kuna publikugi moodustasid valdavalt noored kuulajad, võib rahuloluga nentida, et tänu pühendunud pedagoogidele näivad meil lood vanamuusikute järelkasvuga olevat hetkel hästi. Solistide Ieva Melane, Olga Bulavina, Liisi Prometi ja Anna-Grete Rebase ning kontratenor Martin Karu esinemist iseloomustas sisemine veenvus, mis ei ole lauljate noorust arvestades sugugi väheoluline. Seda enam, et Bachi kantaatide esitus vajab peent tunnetust, et mõtestatult siduda sisult luterlik, enamasti mureliku hingepäästesõnumiga tekst elujaatava ja pulbitseva muusikaga. Ka sobis selline suurem koosseis hästi reaalkooli kargelt kõlavasse ja tõepoolest suurepärase akustikaga aulasse. Iseküsimus, kas publik koha kontserdipaigana omaks võtab, sest ümbritsevast kooliolustikust ei olnud pääsu, kuigi garderoob töötas hilisõhtuni ja vaheajaks oli koridori üles seatud pop up puhvet – seda näitab aeg.

 

Wilbert Hazelzet barokkflöödil ja Jacques Ogg klavessiinil

 

Kadrioru lossis tõid Hollandi n-ö esimese põlvkonna tuntud vanamuusikud Wilbert Hazelzet barokkflöödil ja Jacques Ogg klavessiinil kuulajate ette Bachi ja tema poegade ning Prantsuse XVII-XVIII sajandi vähetuntud autorite Jacques-Martin Hotteterre’i, Michel Blavet’ ja Pierre Philidori väikevormid ning ühtlasi nende kahe kultuuri erinevuse: üks filosoofilisemat laadi kontrapunkti ja filigraansete mõttemustritega, teine puhas virtuoossus, improvisatoorsus ja korrastatud ilu tulevärk. Omaaegses Revalis võidi mõlemat kuulata, sest Katariina II kui Prantsuse kultuuri suur austaja võis ju teoreetiliselt Louis XIV õukonnamuusiku Philidori loominguga tuttav olla, seevastu Saksa päritolu linnakodanikud olid ehk pigem sinasõbrad Bachide muusikaga. Publik oli aga ülevoolavalt tänulik ja kontserdilt lahkudes õhkas üks tundmatu daam kuuldavalt: milline jumalik kontsert!

 

Reinut Tepp

 

Soolokontsert raekojas “Aitäh, õpetaja!” oli põnev valik XVII-XVIII sajandi Saksa heliloojate vähetuntud väikevormidest ühelt meie pikaajalisema ja laialdasema praktikaga klavessinistilt. Reinut Tepp oli kavasse valinud ja fookusesse seadnud Friedrich Wilhelm Zachowi ja Johann Joseph Fuxi ning nende õpilaste eredad väikevormid, mis mõjusid oma mõtteselguses ootamatult kaasaegselt. Eriti jäid meelde renessansspolüfoonia ja kontrapunkti teoreetikuna tuntud Fuxi kolmeosalised sonata’d, mille meisterlikud kontrapunktilised liinid solisti käe all selgelt ja jõuliselt välja joonistusid. Selline väliselt hapratest, kuid seemiselt jõulistest ja dünaamilistest teostest kokku lükitud kava mõjus kompaktse pärlikeena ning kokkuvõttes jäi eredalt meelde Tepi oskus tuua tundmatute ja kaugete heliloojate mõttemaailm eriliselt lähedale. Veelkord sai ka kinnitust, et klavessiini kui pilli haprus on pigem näiline.

 

Saksa laulja ja lautovirtuoosi Sven Scwannberger.

 

 Eriline ja isikupärane oli ka Saksa laulja ja lautovirtuoosi Sven Scwannbergeri kava “Augen=Trost” Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, mis sidus omanäoliseks tervikuks XVI-XVII sajandi poeedi Martin Opitzi alamsaksakeelsed Vana Testamendi “Ülemlaulu” tõlked ja helilooja Johann Nauwachi laulud. Ekspressiivne hääletehnika ja taotluslikult paatoslik deklamatsioon oli hoopis teistmoodi esitus, kui meil harjutud ollakse, ning omandas tähenduslikkuse ka seetõttu, et alamsaksa keel on olnud Revali igapäevakeel märksa kauem kui eesti keel Tallinnas. Paraku Niguliste kiriku kõrgete löövide all tekst kohati hajus. Siiski oli kohavalik sobiv, sest Bernt Notke “Surmatants” ja “Ülemlaul” lõid kummastava ja inspireeriva atmosfääri. Et Schwannberger on ka meisterlik madrigalilaulja, selles võis veenduda Itaalia madrigalide kontserdil raekojas, kus ta astus üles koos Gamut Consortiga. XVI sajandi plokkflöödid moodustasid tõeliselt aadelliku ja delikaatse lautoga suurepärase koosluse, mis sobis raekotta justkui valatult, nagu klavessiingi.

 

Ilmaliku muusika juurest sai korra ära põigata ja askeetlikesse mõtisklustesse süüvida Rootsi-Mihkli kirikus, kus gregooriuse laulu ja Ockeghemi missamuusikaga astus üles ansambel Heinavanker Margo Kõlari juhatusel. Kava oli hoolikalt valitud püha Andrease päeva vaimus ja kandis ka põnevat pealkirja “Vee hääl jää all”, viidates rahvatavandile ennustada Andresepäeval jääaluse vee järgi ilma. Meditatiivse ja kaemusliku meeleolu loomise oskusega on need kodumaised muusikud varemgi silma paistnud.

 

I Fedeli

 

Festivali lõpetas renessanssmuusika kontsert Šveitsi fenomenaalselt koosseisult I Fedeli, mis siinkirjutajal ikka veel kõrvus heliseb. Ühelt poolt on see suurepärane, sest kontserti paraku ei salvestatud, kuid teisalt kurb, sest kontsert oli üliväga väärt, et seda jagada suurema kuulajaskonnaga. Reaalkooli lavalt ja ka rõdult kõlas originaalne XV sajandi instrumentaalkoosseis Alta Capella, kuhu kuulusid tsingid, renessanss-tromboon, slide-trompet, alt-dulcian ja pommer, et esitada samast sajandist pärit Šveitsi Orpheuseks nimetatud Ludwig Senfli ning tema õpetaja Heinrich Isaaci imetabast loomingut. Aeg-ajalt kaasati esitusse orel ja spinett ning ansambli kunstiline juht Josué Meléndez Peláez tutvustas jooksvalt nii autoreid, pille kui ka esinejaid. Viimaste seas oli erakordne avastus tenor Ivo Haun, kelle interpretatsioonioskuse kirjeldamiseks sõnadest ei piisa. Kui juurde lisada vanade pillide auline tämber ning iseseisvalt uitavate meloodialiinide täiuslik kooskõla, kujunes kokkuvõtteks selline esitus, mille iga noot rõhutas muusika ülevust ja oli otsekui kingitus esimeseks advendiks.

 

Mida veel soovida

 

Korraldusliku poole pealt tasuks ehk mõelda festivali toimumisaja üle, sest võis aimata, et jõulueelsed üritused kogusid juba tuure ja konkurents publikule oli tihe, kuigi saalid tühjaks ei jäänud ja teadlik kuulaja oli oma valiku ilmselt juba ette ära teinud. Ka kippus Raekoja platsi jõulumelu vahel malbeid lautohelisid lämmatama, kuigi see ei pruukinud ligi kuuesaja aasta eest teistmoodi olla. Ometi – Raekoja plats võiks festivali ajal olla veel kuusevaba. Erakordselt sümpaatne oli, et enamik külalisesinejaid soovis publikuga suhelda, heliloojaid või pille tutvustada, aga kuna kõik toimus loomulikult inglise keeles, ei pruukinud publik kõike mõista. Lühike ja kokkuvõtlik tõlge maakeelde oleks seda lünka täitsa toredasti täitnud.

 

Nagu eelnevast aru võib saada, siis mind igatahes haaras kaasa see värske ja inspireeriv muusikaline restart Tallinna vanalinna pärandi mõtestamisel. Juba festivali nimes peituva potentsiaali – eristada ja ühendada – kasutamiseks näib ettevõtmise ellukutsujatel jätkuvat arusaamist ja pealehakkamist. Loomulikkus ja meisterlik lihtsus, milleni on kogemuste varal jõutud, austus ajalooliste tõsiasjade vastu, need on märksõnad, millega festivali iseloomustada. Jääb vaid korraldajatele soovida: ärge enam seisma jääge, sest nüüd juba seisus kohustab.

Imbi Tarum

 

“Uus festival “Reval feat. Tallinn” tuli suure üllatusena. Tallinnas ei ole tegelikult juba pikka aega olnud tõelist vanamuusika festivali. Meil on mitmeid pühendunult tegutsevaid ansambleid ja soliste, kelle kontserte saame aeg-ajalt nautida. Kuid festival tõstab selle muusika tõeliselt esile ja äratab suuremat tähelepanu. See on tõeline kauni muusika pidunädal!

 

Nende kontsertide põhjal, mida kuulsin, võin öelda, et olid valitud väga kõrgetasemelised esinejad ning stiilsed kavad. Festivali lõppkontsert Ludwig Senfli muusikaga ansambli I Fedeli esituses oli tõeline maiuspala. Üle pika aja sain veenduda, milline puhas ja kaunis kõla on renessansspuhkpillidel, kui neid nii meisterlikult ja virtuoosselt mängitakse. Meie oma solistide ja ansamblite esinemised olid võrdväärsed külaliste omadega. Sain osa ansambli Heinavanker puhtast ja hingestatud Ockeghemi vokaalmuusika kavast ning Reinut Tepi austria klahvpilliteoste võluvast esitusest. Esinejana nautisin väga koosmusitseerimist Peterburi viiuldaja Maria Krestinskajaga, kellega olen viimastel aastatel palju üles astunud ja plaadistanud. Üks huvitav projekt sellel festivalil oli Bachi kantaatide kava koostöös EMTA varajase muusika keskusega. Usun, et selline noortele suunatud ettevõtmine on väärt ja tulevikku vaatav ning saab jätku ka järgnevatel festivalidel. 

 

Uuel festivalil on suur missioon kuulajaid harida. Korraldajad Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk on pikka aega vanamuusika aardeid avastanud ja neid publikule tutvustanud. Tundub loogiline, et jõuti välja festivali korraldamiseni. Soovin neile selleks jõudu ja edu!”

 

Matthias Bolliger

 

“Kui enne festivali tundus, et tuleb lihtsalt üks pikk rida häid kontserte, vaat et liiga tihedaltki, siis festivalinädala jooksul tekkis ja tagantjärele püsib selline soe tunne, et on koos käidud ja nauditud nii omast ja armsat kui ka parajalt vürtsikat ja uut. Festivalist tekkis mingi kokkuhoidmise tunne ja innustus. Ka varem ei tundnud otseselt millestki puudust – vanamuusika päevi on ju küll (Haapsalus, Viljandis ja mujal) ja üksikkontserte ka Tallinnas –, siis nüüd tundub küll, et tahaks sarnast festivali uuesti kogeda. Kui suvel on muusika ümber palju muud lõbusat, siis pimedas novembris tekkis kuidagi eriline sisseelamine, keskendumine muusika ja muusikute soojusele. Iga kontsert oli kui pugemine sooja pessa. Lisaks muidugi see, et kõik toimus kodulinnas – kontsertidel oli lihtne käia. Kuulsin enne festivali mõtet, et see võiks meelitada ka uusi kuulajaid. Kas nii ka läks, seda ei oska öelda, mulle isiklikult tundus, et pigem innustati, seoti ja inspireeriti olemasolevaid tegijaid. Väga meeldis see, et olid koos väliskülalised ja Eesti esinejad, tudengid ja professionaalid. 

 

Festivali tase oli läbivalt väga kõrge, aga eriti meeldis mulle avakontsert, kus musitseerisid koos tudengid, õppejõud ja väliskülalised. See oli kuidagi eriti vaba, loomulik, innustav ja samas kõrgetasemeliselt nauditav. Maria Krestinskaja ja Imbi Tarumi kontsert oli väga kaunis, loominguline, vaba … rabav oli Reinut Tepi soolokontsert. Ju väiksem saal ja vahetu olek esinejate ja publiku vahel aitas ka need erilisteks teha. 

 

Selle festivali missioon võikski olla vanamuusika alal tegutsevate tudengite, kõrgetasemeliste väliskülaliste ja õppejõudude inspireeriv omavaheline suhtlemine, ajaliselt tihedalt koos publiku ette astumine. Ideede ja tõlgendusvõimaluste inspiratsiooni ammutamine. Mind rabas kuskil keset festivalinädalat suur tänutunne: oli lihtsalt nii hea meel, et leidub selliseid pühendunud muusikuid, huvitavaid heliloojaid, kõlavaid pille, häid õpetajaid, ajaloolisi ja samas sooje esinemiskohti, ja veel inimesi, kes seda kõike kokku viivad ... lausa liigutav, kui hakata mõtlema. Kui vähe oleks vaja, et seda kõike enam ei saaks ollagi... 

 

Kui midagi soovida, siis ehk seda, et festival toimuks pisut varem, novembri kõige pimedamal ajal. Praegu oli juba natuke tulekul jõulukuu oma paljude ürituste ja askeldustega. Nädal-kaks varem oleks ideaalne aeg sukelduda täie keskendumisega ainult vanamuusikasse.” 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload