• Taavi Hark, muusikateaduse üliõpilane, koorijuht

Pärnu paleuslik muusikapidu

Suveaeg on erinevate festivalidega ülekülluseni täidetud. Moesõna “festival” hõlmab mitmesuguse ilmega ettevõtmisi, rohkete ürituste seas leidub ka sündmusi. Aga kuidas teha vahet? Ürituse reedab ära kaubitseja velbas muie, mis ülla maski tagant hiilivalt piilub. Meelitavale kärale järgneb sageli kibe järelmaik. Sündmus vajutab vaimu jälje, mis kogejat veel aegu hiljem külastab, aga eeldab ka süvenemist. Selle sünni eelduseks on andunud tegijad. Järvide perekond ja lähedased muusikalised sõbrad said 5.–11. augustil toime järgemööda kaheksanda Pärnu muusikafestivaliga, mis kujunes tõepoolest sündmuseks, üheks lõppenud suve kõneväärsemaks.

Selmet ajalises järjestuses kordaläinut kiita või puudulikku pragada, vaatlen viivuks sündmusrikka festivali erinevaid tahke. Just nende kombinatsioon loobki lumma, mis muusikuid ja huvilisi tervelt mandrilt ning mujaltki kokku toob.

Paavo Järvi EFO ees, tänavune kontsertmeister oli Philippe Aiche Orchestra de Paris’st. FOTOD KAUPO KIKKAS

Dirigeerimine ja õpetamine

Dirigeerimise meistrikursused on Pärnu muusikafestivali hälliks. Nüüdne kursus toimus järjepanu kümnendat korda, juhendajatest kolm on asjaosalised juba pikka aega: Neeme ja Paavo Järvi ning Leonid Grin. Sel korral oli oma nõuga abis ka Kristjan Järvi. Kaheksateist tulevast meistrit olid päritolult kirjud: lisaks Euroopa maadele tuli külalisi Brasiiliast, Ameerikast, Jaapanist ja Venemaalt.

Hõlpsalt kujuneb mulje, et dirigeerimine on mingi kummaline kunstivorm. Mõtiskelles võib kergelt uppuda udustesse ulmadesse: olevat tarvis maagilisi võimeid inimeste juhtimiseks, erandlikku taipamist muusika toimimisest, mõne arvates peaks dirigendiks lausa sündima. Õnneks ei tegeldud meistriklassides esoteeriliste aruteludega, vaid asuti otsustavalt käelise tehnika kallale, õpiti selget suhtlemist orkestriga, täiendati arusaamu headest tavadest, kuidas oma muusikalised soovid üheselt arusaadavaks teha. Ent siiski, kas on üldse olemas dirigeerimise tehnikat, mingit kuldset standardit ja ühest arusaama sellest, kuidas orkestrit musitseerimises juhtida? Praktiline elu vastab loomulikult paradoksiga: justkui on ja ei ole ka. Nende äärmuste ja ähmasuste hulgast püütigi meistriklassides avastada toimivalt mõistlik tasakaal, et avalduks soovitud mõju.

Valitutele sai 10. augustil osaks võimalus juhatada kursuse lõppkontserdil Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkestrit (JANSO). Kogenud vioolamängija Alexander Zemtsovi käe all kõlas Eduard Tubina avamängu mõõtu 11. sümfoonia. Kursuse jooksul avaldus Zemtsovis rohkem energiat, tahtmist ja muusikalist teadmist kui käelist kindlust ja žestide loetavust, esituse ajaks saavutati tasakaal, mis riivas silma vähe ning usutavasti aitas orkestrante. Trompetist Vladislav Lavrik esitas Aleksander Arutjunjani särava trompetikontserdi, kindlakäelise dirigendina tõestas end Leonard Elschenbroich. Õhtu teise poole täitnud Tšaikovski 3. sümfoonia läks jagamisse lausa kuue dirigendi vahel!

Orkestrandid puutusid kursuste jooksul kokku väga erinevate dirigentidega, kelle omaduste komplektid võivad teadupoolest varieeruda lausa äärmuslikult. Jääb üle vaid imestada noorte instrumentalistide kannatlikkust ja kohanemisvõimet.

Kammermuusika

Pärnu festivali kaunistab asjaolu, et orkestris tegutsevad muusikud maldavad proovidevahelisel ajal ka väiksemates kooslustes kohtuda, pidamata paljuks omandada ettekandeks vahel üsna ulatuslik kammerteos. Kuulajalegi võimaldavad need kontserdid kogeda vaheldust: mõni orkestris massi sulanduv pill (või interpreet) paistab ühtäkki kammerlikus kontekstis hoopis teise kaalukusega, värskem, huvitavam ja väljenduslikum.

Pealkirja all “Eesti 100” sai 7. augustil teoks festivali ainus täielikult eestimaisele muusikale pühendatud kontsert. Eestlane vist ei tavatse ülepaisutatult suure žestiga tähistada, millest andis aimu tõik, et ümarat juubelit leiti kohane olevat ära märkida just tubase muusika esitamisega. Milline suursugune tagasihoidlikkus! Siiski kandis idee sügavat väärtust, sest argisemas kontserdielus kuuleb huviline kodumaist kammermuusikat üpris napilt, et mitte öelda – soovitust harvemini. Veelgi ainulisemad on juhud, mil meie heliloojate kammerteostesse süvenemise võtavad vaevaks (või lausa rõõmuks) kõrge kaliibriga muusikud välismaalt. Just taoline õnnistus sai sel korral osaks Eduard Oja klaverikvintetile. Pärnu ettekandeks ühendasid jõud hinnatud pianist Elisabeth Leonskaja ning noortest muusikutest koosnev keelpillivartett Triin Ruubel, Adela-Maria Bratu, Nathan Braude ja Theodor Sink. Nende koostöös vormus materjalist tugeva energia ja kirka kõlaga elamus, mis jääb meelde veel kauaks. Lootust kuuldu kestvusele suurendab ka asjaolu, et Klassikaraadio püüdis lavalt kostva oma helisalve.

Lummava teekonna helides maalis vioolasolist Mari Adachi Tõnu Kõrvitsa teosega “Rändaja laul”, mis autori kommentaari põhjal kõlas väga teistmoodi, usutavasti sõna kõige paremas tähenduses. Adachi võttis aega välja kuulata, rõhumata välisele tundelisusele. Asjaolu, et ta esines koorirõdult, andis teise kuuldenurga, mängis ümber ruumi- ja kaugussuhte.

Eino Tambergi “Teekond tšello ja löökpillidega” tšellopartii võttis Theodor Sink enda kanda kaunis viimasel hetkel (kavas oli algselt teine esitaja). Tollest seigast sain teadlikuks alles post factum, esituses ei reetnud seda miski. Kõrva köitis hoopis kogu ansambli kaunilt klaar vormikaar ning löökpillide mitmekesine pillipark.

Küllusest kirevat valikut pakkus 9. augusti õhtune galakontsert, kus kõrvuti üsna tundmatute taiestega olid kaks kanoonilisemat. Oli suur rõõm kuulda Raveli teost “Introduktsioon ja Allegro”, kus rambivalguses säras graatsiline harfimängija Jana Boušková. Üheks terve nädala tippsündmuseks kujunes aga Brahmsi klarnetikvinteti ettekanne: taolist rikast tooni, artikulatsioonilist põnevust ja kujundite selgust, mida Eesti Festivaliorkestri (EFO) esiklarnetist Matthew Hunt suutis esile manada, ei koge kuigi sageli.

Hinnatud pianist Elisabeth Leonskaja ja EFO esiklarnetist Matthew Hunt. FOTOD KAUPO KIKKAS

Fookuses orkestrid

Festivali süda on kosmopoliitne orkester, mis selleks puhuks väikesesse Pärnusse kokku tuleb. Sarnaseid sündmusi pole suures Euroopaski ülearu. Sestap ei pane imestama, et paaril viimasel aastal on Pärnu muusikapidu üha sagedamini võrreldud näiteks Luzerni festivali ja seal tegutsenud Claudio Abbado festivaliorkestriga. Läänemaailma paremate orkestrite mängijaid ei meelita meitele ju teadagi mitte hiiglaslik palgafond, vaid võimalus musitseerida Paavo Järviga, kellega neil muusikuil on koostöine minevik või olevik.

Nagu eelnevalgi aastal, avas festivali Tallinna Kammerorkester Neeme Järvi juhatamisel. Mõnusalt muigerikas avakontsert võlus kuulajaid suviselt kerge kavavaliku ja sundimatu hoiakuga. Aedadest ning randadest taas kokku kutsutud orkestrantide mängustki õhkus teatavat muretust, mistap polnud iga fraas nii peenelt paika timmitud, nagu TKO esituses harjumuspärane, ent orkestri nõtkus, muusikaline intelligents ja kärme reageerimine kompenseerisid küllaga need vähesed kaod.

Sopran Elina Nechayeva pakkus Rahmaninovi “Vokaliisist” köitva dramaturgilise terviku. Just sõnade puudumine võimaldas esile manada (ning kuulajal kujutleda) erinevaid värve ja varjundeid. Richard Straussi “Morgen” ajendas siiski igatsema mahlasemat väljahääldust. Ent kuidas laulda saksa keele kõlailu ja luule lopsakus maksimaalselt kuulajaini, lubamata endale samas ühtegi häälevoolu pärssivat mikroliigutust? Küllap maadlevad nende küsimustega võrsuvate vokalistide kõrval ka küpsed meistrid.

Eesti Festivaliorkester (EFO) andis Paavo Järvi käe all kaks pikka sümfooniakontserti. Kui otsida neis midagi ühist, võiks see olla maksimalistlik viimase piirini nihutatus nii kava ülesehituse, esitustaseme kui ka energialaengu poolest. Mõlema kontserdi koetis irdus üsna julgelt traditsioonilisest vormist.

Festivalinädala kulminatsiooniks kujunes 8. augusti õhtu. Avamängu asemel kõlas Arvo Pärdi 3. sümfoonia, milles kaasaegse inimese eneseotsingud kulgevad arhailise najal. Pärt taasleidis (pärast pikka loomingulist vaikimist) end ajaloo abil, olevik sammus tulevikku üle mineviku silla. EFO ja Järvi suurepärane ettekanne teenis publiku siira vaimustuse, mis paisus üsna eufooria piirile, kui helilooja esitajaid tänama tuli.

Sügavat imetlust äratas Edvard Griegi klaverikontsert Elisabeth Leonskaja soleerimisel. Esitusest õhkus haruldast aristokraatlikku rahu, aga ka eredalt välja joonistatud tundmusi, mis kogemuste läbi küpseks saanud.

Pärnu festivali tellimusel lõi Jüri Reinvere põneva orkestriteose, mis käsitleb tõsist moodsa aja probleemi: inimene roidub oma heaolu õnnest, ei suuda seda enam hinnata. Pealkiri “Und müde vom Glück, fingen sie an zu tanzen” (“... ja väsimus õnnest nad tantsima viis”) kannab vihjamisi mingit dekadentlikku ja rauget joont. Ent helipõim ise kõlas täisvereliselt, kaugeltki mitte virila või häguse uimamisena. Kuuldus omajagu ärevust, aga ka ekstaasi, mitmesuguseid värvimänge ja rütmirõõme, mille mõju tugevdas osadeks jaotatus. Viimast nüüdismuusikas peaaegu peljatakse, eelistades pikaldaselt kulgevat helivoogu, aeglasi transformatsioone ning lagunemisahelaid. Ei teagi, kas pidada kolmeosalist teost suurvormiks, millele omistada “sümfoonia õigused” või käsitada seda võimaliku avateosena, aga üks viimaste aastate eredam esiettekanne oli see kindlasti.

Reinvere uudisteosest saadud elamusele pandi punkt Maurice Raveli pöörase helipoeemiga “La Valse”, millest purskas kirge, tumedat elusunni läbitungimist, otse himurat hoogu. Jääb lõpuni selgusetuks, on see tants rõõmupidu või meeleheitega segatud bakhanaal. Vastuse annab ilmselt tulevik, seda muusikateaduse ja psühhoanalüüsi viljastavas koostöös.

EFO esimese kontserdiga kõrvutades mõjus festivali lõppkontsert veelgi riskialtimalt. Sisulise tiheduse ja kava nõudlikkusega astuti siin sammuke kuristiku suunas. Ent mida lähemal võimete lagi, seda suurem vaimustus saavat osaks õnnestumisel.

Taas ei mingit avamängu! Põrpiva kõmakaga algas Witold Lutosławski “Orkestrikontsert” (1954). Kontsert orkestrile – kas ei kõla vastuokslikult? Eeldame ju kontserdižanrilt, et orkestri ette tuleb solist, kelle virtuoossusele ja mõttesügavusele tähelepanu keskendatakse. Aga Lutosławski teoses ongi solist iga mängija, ka rühm ja paradoksaalsel kombel kogu orkester. Seesugune ülesehitus võimaldas EFO kõik tugevused nii kollektiivi kui üksikmängija tasandil välja joonistada, mistap avaldas esitus ka sügavat muljet.

EFO jõudemonstratsioonile järgnes Sibeliuse viiulikontsert jaapanlanna Midori soleerimisel, kelle tõlgendus kätkes tavalisest enam valulisi jooni ja sissepööratud tundmusi. Õhtu teises pooles kõlas Sibeliuse mahukas 5. sümfoonia, mis samuti ei kuulu kergema kuulamise valda, aga vajutas oma mõttetiheda kulgemisega hinge tüseda jälje. Kahe Sibeliuse vahele lükiti energiapommina Erkki-Sven Tüüri orkestriminiatuur “Fireflower”, mis aitas kuulajat pisut taaskäivitada, kuid ilmselt napi prooviaja tõttu hakkas just seal kõrva ka mitu sõlmimata otsa ja ebatäpsust.

Varjamatult oli lõppkontserdi sihtrühmaks küps ja vilunud kuulaja, kes evib vajalikku kohastumust tummise ning keerukustest tulvil muusika nautimiseks. Otsustades kasvõi lõpus kõlanud aplausi järgi, õigustas võetud risk end täielikult. Triumf!

Kasvamine, kord ja korraldamatus

Üsna mitmest suust kõlasid mõtted Pärnu muusikafestivali kasvupotentsiaalist. Edenemissoov on muidugi üllas ega vääri uisapäisa arvustamist. Teisalt nõuab see suure ettevaatlikkusega lähenemist, võimete ja võimaluste tajumist. Hoiatavaid näiteid ei pea kaugelt otsima. Augusti viimaseil päevil jõudis pressi veergudele ehmatav lugu Alion Baltic festivalist, mille korralduslik käpardlus põhjustas piina paljudele kaugelt kohalesõitnuile: lubatud tunnid ja proovid jäid pidevalt toimumata, muusikuid solgutati kohast teise kaootilise hoolimatusega, kontserte tühistati esinemispaika teavitamata, lisaks oli ka publiku huvi (ning teadmine selle “festivali” toimumisest) peaaegu olematu. Jättes kõrvale võimalikud kuritahtlikud motiivid, võib ühe nurjumise põhjusena nähagi suutlikkust ületavat kasvusoovi, tahtmist teha vähesega liiga palju.

Õnneks on Pärnu muusikafestivali ümber koondunud mitmeid võimekaid kultuurikorraldajaid, kes mõistavad oma töö tähtsust. Laabuv asjaajamine ning arukad abijõud loovad aluse, milleta suurt ja ülevat helikunsti publikuni ei too. Selle sulni sujuvuse eest väärib korraldav personal sügavat kiitust!

Tänavuse festivali mõõt näis kõigiti paslik, et saaks kujuneda meeldesööbiv sündmus: nädalaga tekkis tõeline festivalitunne ja nauditav illusioon paralleelmaailmast, samas säilis piisav põgusus, et vältida laialivalgumist. Kontserdid olid mitmekesised ning haarava repertuaariga, mis lasi särada väga erinevatel pillidel ja kooslustel. Ühelgi kontserdil ei tärganud muljet leigest publikuhuvist (hoolimata kodumaises kontekstis suhteliselt kallitest pääsmetest). Pärnu muusikafestivali kerkimine Euroopa oluliste orkestrifestivalide ritta on saavutus, mille üle maksab tunda uhkust!