_page-0001.jpg)
Ballett “Keres”. Heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder, koreograaf-lavastaja Teet Kask, libretist Andri Luup, lavakunstnik Ülar Mark, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi “Miisu” Varm, muusikajuht Kaspars Putniņš. Kaastegevad Eesti Rahvusballeti tantsijad, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja YXUS Ensemble. Teos kuulub “Eesti vabariik 100” programmi ja Eesti muusika päevade kavva. Esietendus 3. septembril Estonia teatris.
Mõnes mõttes võib balletti “Keres” pidada järjeks Estonia varasemale lavastusele “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” ja seda mitte niivõrd sisu, kuivõrd sarnase eksperimentaalse lähenemise tõttu. Publiku seisukohalt tekitavad mõlemad ebamugavustunde: Estonia kui kuvandi konteksti arvestades on neisse sisse programmeeritud teatav kohatus või nihestatus, mis ei võimalda lavastusi koos hoidvat telge hõlpsasti tabada ega seetõttu ka mingis kindlas võtmes tõlgendada ja hinnata. Võrreldes ooperiga “Eesti ajalugu…” on “Keres” ideeliselt siiski vähem radikaalne, jäädes suuresti truuks traditsioonilisele esteetikale.
Lavastuses põrkuvate lähenemisviiside konflikti võib kirjeldada vanainimesena, kes proovib välja näha popp ja noortepärane. Ühelt poolt on tunda pretensiooni lahendada aines postdramaatilise teatri võtmes ning kasutada performatiivseid ja installatiivseid elemente, teisalt ei võimalda n-ö sünnikuupäev passis sellega siiski päris sundimatult lõpuni minna ja langetakse taas vanade narratiivsete harjumuste küüsi. Seetõttu moodustub lavastusest mõnevõrra kramplik pusle, mille tükid alati kõige paremini ei sobitu. Võimalik muidugi, et niisuguse mulje põhjustab lihtsalt lavastuse autorite kuulumine eri põlvkondadesse ja mõningane võimetus siduda neid põlvkondlikke kogemusruume orgaaniliseks tervikuks.
Igatahes varustatakse vaataja mitmeid meediume kasutades lugematute viidetega, mille tõlgendamiseks ei tehta erilisi ettekirjutusi. Kuigi lavastus on tervikuna mingi üldisema esteetika mõttes võrdlemisi minimalistlik, kipuvad koreograafia, muusika, video ja kohati isegi valgus siin vaataja tähelepanu eest võitlema. See loob lavastusest rõhutatult polüfoonilise mulje, mis tekib aga terviku lagunemise, st vaataja tähelepanu hajumise hinnaga. Samas pole lavastuse põgusalt ristuvad polüfoonilised liinid otseselt konfliktis, vaid pigem üksteise suhtes jahedalt osavõtmatud.
Terviku haaramist raskendab ka lähenemise abstraktsus, seda hoolimata viidetest Keresele ja malele. Lavastuses mängitakse kahe äärmusega: konkreetsed dokumentaalsed mälestused ja nende peaaegu tõlkekadudeta visuaalne vormistamine mõnes teises kunstivormis on asetatud abstraktsesse ja balleti põhiteemat arvestades mitte millekski kohustavasse konteksti. Ühelt poolt välditakse sellise lähenemisviisiga tõesti lamedat literatuursust, mis ühe isiku elulugu edasi andes on kerge tekkima. Aga kuna dokumentaalsed viited Keresele ja esteetiliselt väljapeetud abstraktsioon ei saa lõpuni kokku, jääb Kerese lugu kunstilise tõlgenduse mõttes seeläbi üldse jutustamata. Läheb kaotsi vastus kõige olulisemale küsimusele – miks oli vaja teha ballett just Keresest?
Teisisõnu hakkab autorite positsioon eelkirjeldatud kahe äärmuse vahel hägustuma: lavastuse hermeetiline stiil ei võimalda aru saada, mida nad Keresest üldse arvavad. Võimalik, et oma hoiaku varjamine ongi üks teadlikult valitud strateegiatest. Balleti teemat arvestades on selle tagajärjeks paratamatult mulje, et Kerese isik on lihtsalt ettekääne kunstiliste ideede vormistamiseks.
Ärgu mõistetagu mind valesti. Kriitika all ei ole kunstiline tase, mis lavastuses kasutatud väljendusvorme eraldi võttes on igati professionaalne – ja see on suur asi, arvestades, et lati alt läbijooksmine pole eriti eksperimentaalsemaid projekte arvestades võõras ka meie rahvusooperile. Koreograafia ei moodusta küll lavastuse kandvat telge, kuid on oma stiililises väljapeetuses nauditav. Mitte vähemtähtis on ka koreograaf-lavastaja Teet Kase väga hea “instrumenditundmine”, selge ettekujutus meediumist, millega ta töötab, ja mis annab tulemuseks keha liikumise, mis näib laval sündivat justkui iseenesest, inspireerituna hetkel aset leidva situatsiooni “kineetilisest” energiast.
Ka kahe helilooja koostöö annab suurepärase tulemuse. Sander Mölderi subtiilne elektrooniliste kõlade maailm tempereerib just parasjagu Timo Steineri muusikalist postmodernismi, mis puhtas vormis võinuks oma süüdimatuses tuua iga minuti järel sisse uus teema hakata kuulajat mingil hetkel väsitama ja muutuda balleti niigi habrast struktuuri lammutavaks. Iseseisva kunstnikutööna võib välja tuua veel Margus Vaiguri valguskoreograafia, mis iseolemist kaotamata on selle lavastuse peaaegu ainus meedium, mis loob kommunikatsiooni ka teiste kunstnikutöödega, eelkõige koreograafia ja muusikaga. Samuti pakkusid teema sügavamaks mõtestamiseks võimalusi Ülar Marki muusikuid “majutavad” läbipaistvad ja maleviguritega assotsiatsioone loovad kastid – male(vigur) kui kaitse (päris)maailma eest võib olla ühtlasi ka vangla. Lavastuse video näib professionaalsest teostusest hoolimata vähem iseseisev ja balleti mõningaid märksõnu pigem illustreeriv kui tõlgendav.
Samuti pole põhjust kritiseerida balleti kohati ebatavalisi vormilisi lahendusi, näiteks etendust lõpetavat ligi veerandtunnist heli- ja valgusinstallatsiooni, mis hiljem jagatud muljete põhjal näis paljudes küsimusi tekitavat. Eraldivõetuna on see – kuigi ehk protsessina mõnevõrra liiga ennustatav – siiski üks balleti kandvamaid “numbreid”; konflikti võis siin põhjustada viimase suhe kõige eelnenuga, mille sisemine “rütm” oli üsna erinev ja mis ainult osaliselt valmistas ette “tardunud koodat”.
Kõige suuremaks probleemiks kujunes ikka kunstilise üldistuse asendamine teemast distantseerumisega, mille tulemuseks see eespool mainitud abstraktsus ka tegelikult on. Lubatagu see veidi dotseeriv kõrvalepõige, aga asi on nimelt selles, et kunstiline üldistus ja kunstiline abstraktsus on kaks ise asja. Mõlemad tekivad küll mingi suurema plaani sissetoomise tulemusel, kuid erinevad kogemise teekondadena põhimõtteliselt. Kunstiline üldistus tekib käsitletava materjali individuaalsete joonte rõhutamise ja ümberinterpreteerimise kaudu määrani, kus mainitud jooned hakkavad looma assotsiatsioone millegi laiemaga. On oluline rõhutada, et selles protsessis ei kaota materjal midagi oma individuaalsusest. Seetõttu ongi võimalik paradoks, et kunstiline kujund toimib seda tugevamalt (loob seda enam assotsiatsioone, on seda üldistavam), mida individuaalsem see on. Abstraktsioon on aga mõisteline ehk mõtlemise teel saadud üldistus, milles laiem plaan saavutatakse vastupidi, individuaalsete joonte väljataandamise teel. Näiteks taandades Keresest kui balleti alusmaterjalist välja individuaalsed jooned, saab veel ikka rääkida inimolemisest kui sellisest. Ja seda minu arusaama järgi ka tehti: lavastus loob kõige erilaadsemaid suhteid, mis inimeste ning inimese ja ühiskonna vahel võivad tekkida, kuid ükski neist ei seostu spetsiifiliselt Keresega. Lühidalt, Keresest ei looda kunstilist üldistust, vaid pelgalt abstraktsioon.
Miks see on probleem? Ühelt poolt seetõttu, et selle kaudu kannatab kunstiline väljendus: kui muuta Keres abstraktsiooniks, ei teki kunstilist üldistust, vaid Keres kujundina kaotab lihtsalt oma väljendusliku jõu. Teisalt viitab abstraheerimine kunstniku distantseerumisele, teatavale soovimatusele võtta vastutus selle eest, mida ta teeb. Paraku näib selle, mõnes teises kontekstis täiesti arvestatava loomestrateegia eesmärgiks siin olevat pigem riskide minimeerimine, soovimatus väljuda teatavast mugavustsoonist, kus asjad on kontrolli all. Ent abstraheerumisega kaasnev distants muudab võimatuks ka kohtumise, selle sügavama osaduse, mis looja ja tema publiku vahel võiks tekkida ja kus mõlemad saaksid kogeda eksistentsi kogu võlu ja absurdsust.