Saksikuningas “Sarsa” 2018. aastal

07/10/2018

 

Iga kokkupuude Lembit Saarsaluga on alati nagu suur puhang soojust ja energiat. Nii nagu muusikaallikas temas kunagi ei kuiva, on temas ka lõppematult jõudu, usku ja elurõõmu. Kohtume septembrikuu suviselt soojas Tartus, kus ta nüüd juba palju aastaid elab. Raekoja platsil asuva glamuurse kohviku punakuldses atmosfääris vesteldes möödub aeg nagu lennates.

 

“Sarsa” haarab teemasid siit ja sealt, tal on muusika kõrval südamel ka meie aja mured ja rumalused. Kuid kõige kohal heljub sellegipoolest muusika kõikevabastav vaim ning õhtul koju jõudes, kui talt saadud plaadi peale panen, mähib ta muusikalise kuju võimsus ning tema muusika ajastuülene rikkus jäägitult endasse.

 

Hoian käes teie eelmisel aastal välja antud Eesti looduse sügavrohelist värvi plaati “Pühapäev”. Olete siin kokku viinud maalikunsti ja muusika.

 

Sellel plaadil on minu muusika Olev Subbi maalide järgi. Olime temaga väga head sõbrad. Subbi armastas väga džässi ja oli suur muusikahuviline. Mul siin tervis vahepeal jukerdas, aga Tartu targad arstid aitasid mind jälle jalule. Olen kogu aeg laval olnud, aga siis tuli mõneks ajaks paus võtta ja mul oli aega. Mul on kodus Subbi pilt “Lend üle kõrbe”, ta kinkis selle mulle 50. juubeliks. Pilk langes ikka sellele pildile ja sealt see mõte tuli. Mängin siin oma heade sõpradega Rootsist, Trio X-iga, Ain Agan tuli veel viiendaks. Salvestasime Soomes. Enn Kunilale suur tänu igaküldse abi eest!

 

 

Nendes palades on puhtalt minu emotsioonid nende piltide põhjal, nii nagu nad minus tekkisid. Mul on ka hea meel, et kõik Subbi maalide reproduktsioonid on plaadi juures olemas, nii et igaüks saab kuulata ja vaadata, kuidas muusika ja pildid omavahel kõnelema hakkavad.

 

 

Eelmisel aastal oli teil veel ka veel üks väga õnnestunud ja originaalse ideega kontsert “Symphony meets Jazz” Paul Mägi ja Vanemuise sümfooniaorkestriga.

 

See oli jälle üks imeline võimalus, et me kõik niimoodi kokku saime - Vanemuise orkester Pauliga, mina ühe solistina, Trio X Rootsist. Meil õnnestus veel teha nii, et vahele näidati vanemaid videoklippe meie koosmusitseerimistest 1980, 1981 aastatel. See andis ajaloolist tausta. Kavas oli Gershwini “Ameeriklane Pariisis”, “Tea for Two” Šostakovitši seades – millega käib kaasas lugu, et see sündis kihlveona. Šostakovitš vedas kihla, et teeb sellest loost 45 minutiga orkestriseade. Siis Heiki Sarmanto süit sümfooniaorkestrile ja džässansamblile “Südamed” ja Pauli enda omal ajal tehtud lugu “Hajumine”. Paul oli ju omal ajal tipptasemel džässmuusik! Minu enda lugu “Lend üle kõrbe”. Noor pianist Andrus Rannaääre tegi meile mitmest tuntud loost väga head seaded.

 

Kust tuli mõte džäss ja sümfooniaorkester kokku panna?

 

Selle vastu hakati huvi tundma juba 1960ndatel aastatel, et džässil oleks ka omad suurvormid. Dave Brubeckil on selleid lugusid, Eddie Sauter kirjutas Stan Getzile ja kammerorkestrile teose “Focus”, kuulasin seda omal ajal suure vaimustusega. Valter Ojakäärul on “Süit improviseerivale altsaksofonile ja kammerorkestrile”. Georgi Garanjan mängis seda ja ma olen ka mitu korda mänginud.

 

On teil varasematest aegadest ka kogemusi klassikalise sümfooniaorkestriga?

 

Olen mänginud orkestriga Glazunovi saksofonikontserti ja Tambergi Concerto grossot, kus on suur saksofonisoolo. Eesti raadiost on sellest salvestuski olemas, dirigeerib Lev Markiz. Aga mäletan seda närveerimist ja seda, et - kuidas mind nüüd vastu võetakse, olen ju džässimängija.

 

Kas džässi mängides ei ole närvi sees?

 

Mitte kunagi.

 

See on huvitav!

 

Klassikaline on muusika on kindlates raamides – nii nagu seesama Glazunovi kontsert, aga minuga oli algusest peale nii, et ma tahtsin ikka omalt poolt midagi juurde panna. Akordionil lugusid mängidesei saanud aru, kuidas võib meloodia tulla mitu korda täitsa ühtemoodi. Ikka tahtsin seal midagi muuta. Võibolla sealt see džässipisik alguse sai. Hiljem, kui muusikakoolis klarnetit õppisin, sain juba aru, et ega minust ikkagi klassikalist interpreeti ei saa. Samas olen väga rahul, et mul klassikapõhi all on, sest igasugune hea muusika, mida sa mängid, mis stiilis tahes – on ainult kasuks!

 

Samas – eeldused džässi mängimiseks peavad vist ikka olema kaasa sündinud?

 

Kuid tahta seda väga heal tasemel teha, siis vist tõesti. Peab olema kaasasündinud ettekujutus kompositsioonist. Oskusi saab arendada, aga palju on hetki, kus – peab lihtsalt tulema.

 

Džässielu on ju nüüd läinud hoopis teistsuguseks, kui varem, aga tundub, et ka praegu läheb Eesti džässil hästi. Kas on nii?

 

Olen nõus, läheb hästi ja on palju noori andekaid tegijaid. Näiteks Kristjan Randalu, temal on all ka lääne kool, ta on õppinud Saksamaal, Ameerikas. Kirke Karja - väga andekas, alustas klassikalise pianistina. Holger Marjamaa, Mairo Marjamaa. Isegi olen mitmeid õpetanud, kes nüüd džässielus aktiivsed on. Mu oma õpilased Elleri koolist: Lauri Kadalipp, Roland Mällo, Tuuli Pruul – kes on nüüd küll helilooja teele läinud. Paljud käisid läbi ka meie “Rainbow Jazzi” konkursilt.

 

Minule, kes ma olen 53 aastat juba muusikat teinud – olen ikka öelnud, et 26 aastat okupatsioonis ja 27 vabaduses – mind rõõmustab džässis see, et oleme peaaegu jõudnud tagasi stiilideni, millega mina toona alustasin. Teatud modernsemal viisil bebop, jälle on sving au sees. Uus on mõnikord ka unustatud vana. 

 

Dzässis ongi kõige keerulisem leida oma tee.

 

Kuidas see oma tee leida?

 

Seda teekonda kujundavad paljuski need, kellega sa kohtud ja kellega mängima hakkad. Pianistid saavad ka soologa palju ära teha. Aga teised ei saa kaaslasteta kuidagi. No elektroonika vahel aitab. Kitarrist võib ka vahel üksi toime tulla, aga siis peab ta olema suur virtuoos ja väga huvitav.

 

Džässis on kõik väga aus. Tuled lavale ja kõik on näha, ka see, kas kodutöö on tehtud, kas on küllalt harjutatud. Ka stuudios saab ju üht-teist teha, aga minule meeldib kõige rohkem rahva ees. Ma tahan elavat kontakti, ehtsat emotsiooni. Et oleks südamest südamesse.

 

Kui Saksamaal töötasin, öeldi sageli pärast kontserti: te olete nii emotsionaalsed, südamega inimesed, mit Herz! Siis hakkasin aru saama, et me olemegi väga avali, hoolimata sellest, et tuleme nõukogude ajast. Tundeid ei võta inimeselt keegi ära.

 

Kas oma lapsed pole tahtnud muusikateele minna?

 

Musikaalsust ja muusikahuvi on mõlemal, aga sinna teele pole nad siiski läinud.

 

 

Tütar Irmeli õppis mõnda aega Ameerikas, ta on näitleja ja stsenarist. Poeg Andreas käib praegu VII klassis, tema kirg on jalgpall, ta on Tartu Tammeka klubi noortemeeskonnas.

 

Mis on teie jaoks džäss?

 

Džäss on hingeseisund. Seal on rütm, mis loob seisundi, tunde, et midagi on õhus. Ja improvisatsioon. Ükskord pidin sellest kirjutama, et mis see improvisatsioon on. No kuidas sa sellest räägid, välja tuli midagi sellist: “kõigepealt - pikad noodid pimeduses. Siis esimesed veerandnoodid, esimesed intervallid. Siis järjest kiiremaks ja kiiremaks – ja publik on juba üles köetud!” Võtad ühe noodi, aga kuidas edasi? Valikuid on väga palju. Kujutan ette, et heliloojal on muusikat kirjutades samad küsimused, aga džässmuusik peab need otsused tegema paari sekundiga. Popmuusikas leitakse kahe takti pikkune meeldejääv meloodia ja siis seda korratakse, aga džässis on kümneid motiive, mis nende sekundite jooksul peast läbi käivad.

 

See on nagu spordis. Erki Nool oli teivashüppes väga hea, aga vahel tuli ka nulliring. Mis siis juhtus? Kõrvalisi mõtteid ei tohi mõelda, kogu aeg peab kontsentratsioon olema. Tema jookseb hüppele, aga pähe tuleb mõte – Eesti rahvas vaatab - ja kontsentratsioon on läinud.

 

Kunagi ei tohi endale lubada n-ö lõdvemalt lasta, sest kuulaja saab alati aru.

 

Kui muusikakogemus piirdub ainult lihtsate korduvate meloodiatega, siis arusaamine mõnest kohast ei arene?

 

Jah, kui inimene millegi muuga kokku ei puutu ja õpi, siis tema mõtlemine muusikast jääbki lihtsakoeliseks. Meie massimeedias saab nii teha, et primitiivset asja taotakse nii kaua, kuni inimesed hakkavad arvama, et see ongi hea. Ja see viib selleni, nagu Neeme Järvilt hiljuti “Pealtnägija” saates küsiti, et kas ta teab, mis on Patune Pool ja mis ta sellest arvab …

Samas tehakse meil ka häid asju, nagu näiteks “Klassikatähtede” saade.

 

See on tore, aga seda on vähe. Ma olen ikka mõelnud, et mis takistab, et teles oleks edasi selline saade, nagu vanasti “Kontserdistuudio”. Kas me ei kanna seda enam kasvõi korra kuus välja?


Praegusel ajal ei ole enam kombeks Nõukogude Liidust head mäletada, aga tõsi ta on, et muusika ja kultuurielu oli Nõukogude ajal kõrgel järjel ja ka hästi makstud. Sinna see ideoloogia nagu nii ei ulatunud. Moskvas ja Leningradis olid suured džässifestivalid – ja näiteks kohas, nagu Donetsk, suur korralik festival. Meil olid kriitikute edetabelid, pillide kaupa, kus olin kogu Nõukogude Liidu saksofonistide hulgast korduvalt esinumbriks valitud. Nii et kui rääkida, et vaat, kus olid ajad – täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa – ega see nüüd kogu aeg nii ei olnud. Mängisime Ameerika klassikuid, eks muidugi kavaldama pidi. Võtsid Ellingtoni loo, muutsid natuke pealkirja ja said mängida küll.


Kõik oleneb inimestest ja eks me olime sel ajal vaikselt teistimõtlejad. Süsteem hakkas juba 1960ndatel leebuma ja andis võimalusi. Läbi Goskontserdi jõudsime Kuubale, Ungarisse, Bulgaarias olid suured gastrollid.


Tase pidi kõrge olema, sest Nõukogude Liit lasi välja ainult parimaid. Kui meil oli duo Vintskevitšiga, oli meil oma 130-140 kontserti aastas. Praegusel ajal võib muusik sellest ainult unistada. Tasemele tuli väga kasuks nii sageli laval olla.
Firma Melodija andis tohutult plaate välja. Neil oli neli tehast: Moskvas, Leningradis, Riias ja Taškendis. Tiraažid olid ikka 10 000 ümber. Mäletan kui olime Odessas, Tiit Paulusel oli just plaat välja tulnud. Olime seal nagu supersraarid – televisioon tuli meid filmima, rahvast oli mass koos ja võeti plaatidele autogramme.

 

Neilt reisidelt on kindlasti meeles igasuguseid lugusid, vahel humoorikaidki?

 

Neid jagub! 1980ndatel esinesime Goskontserdi raames Kuubal oma kvintetiga, kuhu kuulusid Tiit Paulus, Rein Rannap, Paul Mägi, Toivo Unt ja Peep Ojavere. Olime teel Havannasse hotelli, ja vaatame aknast – banaanid! Küsisime siis, et ehk saaks korra kinni pidada. Saatja ütleb – ei tohi, pole ette nähtud. Ja natukese aja pärast lisas, et – imelik, alles hiljuti oli meil artist Nõukogude Liidust ja tema ka tahtis siin kinni pidada. Pärast selgus, et see oli Alla Pugatšova.

 

Olete oma intervjuudes maininud, et olete saanud oma iidolitega kohtuda ja nendega ka koos mängida. Kes need iidolid on olnud?

 

Mängijana oli suur iidol Stan Getz. Tol ajal polnud, inimest, kes poleks kuulnud teda bossanoovasid mängimas koos vendade Gilbertodega.

 

Aga üks kõige tähtsamaid on Lionel Hampton. Ta on üldse minu karjääris suurt rolli mänginud. Tänu temale pääsesin 1989. aastal Ameerikasse Idaho festivalile. Sel ajal oli Ameerikasse väga raske viisat saada. Hampton tuli appi ja ütles: mina lõhkusin barjääri valgete ja mustade vahel, et nad saaks koos mängida (1938. aastal esines ta koos Benny Goodmaniga Carnegie Hallis, esmakordselt valge ja must muusik koos sellel laval) ja mina lõhun barjääri ka selle vahel, mis eraldab Nõukogude Liidu ja Ameerika muusikuid.

 

Idaho oli nagu džässiolümpia, kuulsad muusikud, kümneid tuhandeid kuulajaid. Enne olime nädal aega New Yorgis, käisime jazzklubides, et ära näha kõik need muusikud, keda sa olid küll kuulnud, aga näinud veel polnud. Idaho festivali viimasel päeval kutsuti mind järsku lavale ja anti kingituseks tuliuus saksofon. See on minuga nüüd sadu kontserte mänginud ja mõtlen ikka, et selles on alati sees Lioneli vaim. Käisime temaga ka indiaani koolis esinemas, kohtusime indiaani lastega, saime hulganisti kingitusi ja lõpuks anti talle seal aunimetus - Kõrgelt Lendav Kotkas.

 

 

John Coltrane’i kvartetti imetlesin noorpõlves väga. McCoy Tyner mängis seal klahvpille ja trummidel oli kuulus Elvin Jones, kuulsa Jones’ide suguvõsa liige. Neid oli kolm venda: Hank, Elvin ja Thad, Elvin trummidel, Hank pianist ja Thad trompetist. Ja nüüd sellel festivalil sain Elvin Jonesiga koos mängida! Sama mees, kelle plaate omal ajal koos Raivo Tammikuga kuulasime! Võib küll eluga rahul olla!

 

North Sea festival Hollandis oli ka võimas. Kohal nii palju kuulsaid nimesid, et pigem oli mõtet öelda, keda seal ei olnud. Ray Charles, Miles Davis, muidugi Hampton oma bigbändiga. Väga oluline on, et saad selliste inimestega kohtuda ja nendega mängida. Saad nagu kinnitust, et oled õigel teel ja tunned, et oled vääriline selles seltskonnas.

 

Need oli unistused, mis täitusid. Ja unistada tuleb! Tuletaksin siinkohal jälle Tammsaaret meelde, kes ütleb: meie häda on selles, et me ei unista enam ...

 

Milline tundus Ameerika, kui sinna esmakordselt pääses?

 

Esmane šokk oli ikka päris suur. Ega siis inglise keele oskus veel ka nii hea ei olnud. Ja seal olnuna võin öelda, et rassism oli Ameerikas probleemiks veel pikka aega. Veel 1940ndatel aastatel maksti mustale muusikule vähem, ta ei tohtinud valgetega hotellis elada, pidi võtma üürikorteri, ei tohtinud oma sugulasi koos valgetega kontserdile kutsuda. Sellised asjad nii kiiresti ei unune. Ja kui Ameerikas indiaanlaste reservaadis nende koolis mängisime - seal kogesin südantliigutavaid hetki, aga hakkas ka häbi, et sellised asjad on maailmas olemas.

 

Nii et tegelikult on sõnum – jääme oma juurte juurde ja hoolime oma juurtest?

 

Ma usun küll. Mina olen Roosna-Allikult pärit ja tahan sinna ikka ja jälle tagasi. Kui ma praegu seal käin, lähen üle Kodru raba Vargamäe poole - milline unikaalne loodus, millised on meie sood ja rabad! Seal on mu põhi ja juured ja sealt tuleb see, mis ma ammutan Tammsaaret lugedes.

 

Traditsioonid on üldse olulised. Mul on väga hea meel, et sümfooniakontserdi traditsioon on säilinud ikka nii, nagu vanasti – ilus saal, orkester ja dirigent – klaas veini, kes tahab, aga rohkem ei olegi vaja. Ei pea olema kõik need taustad ja klipid, ilma milleta muusikat juba enam ei kuule. Kui töötasin 1990ndatel aastatel Saksamaal, käisin ma igal võimalusel Frankfurdi Alte Operis sümfooniakontserdil. Siiamaani on meeles kuidas Reinimaa orkester mängis Mahlerit. Inimesed seal teinekord kaks, kolm aastat ootasid, et saaks osta abonemendi. Ja meil jäi 2004. aastal ERSO kontsert Tubinaga Vanemuises ära, sest oli ostetud nii vähe pileteid.

 

Kuid ERSOl on nüüd kogu aeg täis saal.

 

Sellest on väga hea meel. Ja noori tuleb kuulama tuua. Euroopas kipub publik vananema, Saksamaal ka, kuigi see maa on ju klassikalise muusika häll.

 

Meil on noori päris palju saalis.

 

Jah, ja see on suurepärane! Ka meie “Symphony meets Jazz” olid igal pool rahvast täis -Tartus, aga ka Pärnus ja Estonia kontserdisaalis.

 

Ma loodan, et jätkub inimesi, kes saavad aru, et sümfooniaorkester peab olema. Ma ei tea, mis juhtuks inimkonnaga, kui ei oleks enam sümfooniaorkestrit!

 

Olen Aafrika maades käinud, Baalbeki terrassil mänginud, olnud Palestiina põgenike laagris, Aleppos, linnas, mida, võiks öelda, nüüd ei ole enam. Olen olnud Damaskuses, tundnud Bagdadi kuumi öid, kus saad aru, mida tähendab 1000 ja üks ööd…

 

Ja tõesti – kõike seda ühendada, panna ühte patta Euroopa, pagulased, erinevad kultuurid ja usud … Ei jää muud üle, kui öelda: inimesed, katsume läbi saada oma vana Euroopaga!


 

Lembit Saarsalu

  • Sündinud 8.07 1948 Roosna-Allikul

  • 1965. aastal debüteeris vaid 16-aastasena Tallinna rahvusvahelisel džässifestivalil

  • Töötas aastaid ENSV Riiklikus Filharmoonias, kus palgalise muusikuna andis arvukalt kontserte nii kodu- kui välismaal

  • Nõukogude Liidu ajal valiti ta korduvalt parimaks tenorsaksofonistiks.

  • Koostööprojektidest on kõige pikaajalisem ja viljakam olnud duo vene-leedu juurtega pianisti Leonid Vintskevitšiga

  • On osalenud sadadel festivalidel maailma eri paigus, sh Lionel Hampton Jazz Festival (USA), North Sea Jazz Festival (Holland), andnud kontserte Euroopas, USA-s, Aasias ja Aafrikas.

  • Teinud koostööd džässi suurkujudega nagu Lionel Hampton ja tema New York Big Band, Elvin Jones, John Stowell, Eve Cornelious, Dr. Lonnie Smith, Volker Frey, Trio X of Sweden (Lennart Simonsson, Per Johansson, Joakim Ekberg) jpt.

  • 2003 algatas koos muusikaprodutsent Merle Kollomiga Tartus rahvusvahelise džässmuusika festivali Rainbow Jazz (koostöös Eesti Kontserdiga) ja noorte muusikute konkursi.

  • 2008 – 2018 õppejõud H. Elleri nimelises Tartu muusikakoolis

  • 2008 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia eesti džässmuusika kõrgetasemelise tutvustamise eest rahvusvahelisel areenil

  • 2016 Valgetähe V klassi teenetemärk

  • Eesti Televisioon on teinud Lembit Saarsalust filmid “Vana meloodia” ja “Kuukiired”. Ta on esinenud ka Soome ja Hispaania televisioonis. Saarsalu on teinud hulgaliselt LP ja CD plaate ning ligi 200 salvestist Eesti Raadiole

  • Teda on nimetatud “Saksofonikuningaks” ja “Eesti džässi visiitkaardiks

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload