Indrek Laul: muusikal põhinev haridus on kui arvuti kõvaketta loomine, millele erinevaid tarkvarasid

FOTO JÜRI SELJAMAA

Tänane maailm on moodsa sõnaga öeldes interdistsiplinaarne. Valdkondadevaheline, valdkondi ja erialasid kokkusulatav, segav, liitev. Luksust ehitada oma elevandiluutorn ja veeta kogu elu seal oma asja ajades paljudel enam ei ole. Muusikud (heliloojad, dirigendid, pianistid) peavad olema nii mänedžerid, kirjastajad kui ka kontserdikorraldajad. Näitlejad ei saa ainult oodata rolle, vaid peavad turul omale ise nišše looma ja end müüma. Kunstnikud ... Ajakirjanikud … Siia ritta võiks lisada praktiliselt kõigi loovalade inimesed. Ja teised ka – enam ei ole keegi vaid ühe eriala esindaja, vaid teha tuleb palju erinevaid asju. Sest turg nõuab. See tõdemus kõlab kohati lausa hirmutavalt – väikesed inimesed rabelemas elu eest kõikvõimsal turul. Ent selles olukorras paraku suur osa meist praegu on. Kuidas selleks valmistuda?

Indrek Laul, keda tunnen juba üheksakümnendate algusest, mil me mõlemad olime New Yorgis uue elupeatüki alguses, näitab oma looga, kuidas erinevad valdkonnad sulavad ühel hetkel ühte. Ent tugeva algbaasita on raske midagi suurt teha. Ma ei taha võrrelda muusikuid arvutitega, nagu vestluse pealkirjast võib mulje jääda, kuid sarnasused on olemas. Üha tehnologiseeruvas elus on oluline ka säilitada inimlikkus. Siis, kui endal läheb hästi, peab märkama teisi, kel ehk nii hästi ei lähe. Seda suhtumist söödetakse noortele ameeriklastele ja Ameerikas alustajatele (nagu meie kunagi) juba varakult sisse. Kahe poja isa, ettevõtja, ühiskondlikult aktiivne Indrek püüabki oma elus erinevaid kilde tervikuks kokku panna. Viimastel aastatel on ta otsustanud, et on aeg ka heategevusega tegeleda. Kuid kõik algas muusikast ja klaverist.

Alustuseks küsin, kellena sa ennast ise näed – kas pianistist ettevõtjana või ettevõtjast muusikuna? Või hoopis kellegi muuna?

Olen ettevõtja ja ühiskonnategelane.

Aga muusika?

Muusika on niivõrd integreeritud osa kõiges selles, elus ja tegemistes, et ta on lahutamatu.

Kuid kõik algas ikkagi muusikast.

Jah, muusikast ja klaveri õppimisest. See haridustee viis välja Juilliardi muusikakooli doktorikraadini. Olen sellele väga palju tagasi mõelnud – et see tee on nagu arvuti kõvaketta loomine, millele võib peale panna erinevaid tarkvarasid.

Kuidas sa oma lapsepõlvele ja klaveri õppimisele tagasi vaatad – kas lapsepõlv oli suuresti pandud kasti nimega “klaver”?

Muusika ei ole kastis. Muusika kohta ütles tabavalt Platon (Tsiteerib peast.): “Music is the moral law – it gives soul to the universe, wings to the mind, flight to the imagination and charm and gaiety to life and to everything.” (Muusika on moraalne õigus – ta annab universumile hinge, vaimule tiivad, kujutlusele lennu ja sarmi ning rõõmu elule ja kõigele.)

See on minu jaoks fundamentaalne mõte. Juurde tooksin aga ka selle, mida Arvo Pärt on rõhutanud, et üks olulisemaid instrumente on inimese hing ja üks keerulisemaid instrumente on inimese hääl. Hoolitsege oma hinge eest, et see helisema hakkaks. Selleks, et muusika heliseks, läheks lendu, peab selles olema teatud määral kõike, sealhulgas Platoni “moraalset õigust.”

Ikkagi tuleb su juttu kuulates silme ette pilt noores Indrekust, kes õpib klaverit ja plaanib konservatooriumis jätkata. Poisist, kes veedab loendamatuid tunde klaveri taga, ka siis kui teistel sama vanadel on vaba aega teha ükskõik mida muud.

Muidugi ma harjutasin, aga mitte liiga palju. Mind huvitasid ka mitmed teised valdkonnad.

Matemaatikaõpetaja Kalju Kallaste soovitas, et läheksin edasi õppima just matemaatikat.

Tennisetreener oleks väga tahtnud näha, et jätkan, reket käes, spordivaldkonnas. Aga muusika jäi ikkagi peale.

Indrek ja Triin-Maret Laul Keila-Joa lossis, kus Indrek pärjati Batclay de Tolly sõprade klubi ordeniga "Eestimaa au ja uhkus", mille andis üle Arvo Pärt.