Eesmärk üllatada ooperigurmaane. XIII Pärnu ooperipäevad 5.–7. juulil

Pärnu linna üheks keskseks suviseks muusikasündmuseks on kujunenud Pärnu ooperipäevad, mille algatajaks ja hingeks on olnud Pärnu kontserdimaja direktor Marika Pärk. Festivalile pandi alus aastal 2003, kui Pärnu kontserdimajas esines Läti rahvusooper. Nüüd korraldatakse ooperipäevi üle aasta vaheldumisi festivaliga “PromFest”.

 

 

Ooperipäevadel astub alati üles üks muusikateater oma täiskoosseisus: solistid, koor, orkester, vajadusel ka balletitrupp. Läti rahvusooperi järel on siin esinenud Gdanski riiklik ooperiteater, Leedu rahvuslik ooperi- ja balletiteater, Valgevene riiklik akadeemiline suur ooperi- ja balletiteater, Peterburi kammerlik ooperiteater, Kiievi akadeemiline laste ja noorte ooperi- ja balletiteater, Varssavi kammerteater ning Novaja Opera, Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimeline akadeemiline muusikateater ja Helikon Opera Moskvast. Tavapäraselt pakub festival neile üks-kaks etendust ning uhke õhtusöögiga ooperigala, mis on ooperipäevade populaarseim osa. Tänavune külaline tuli taas Moskvast – Boriss Pokrovski nimeline kammermuusikateater, kaasas Soome helilooja Kalevi Aho ooper “Frida ja Diego”, Rossini sädelev lavateos “Türklane Itaalias” ja kaheosaline ooperigala “Maailma maitsed”.  

 

Pärnu ooperipäevade üks eesmärke ja traditsioone on leida ooperisõprade rõõmustamiseks midagi uudset ja üllatuslikku. Sel aastal oli üllatusi koguni kaks. Rossini “Türklane Itaalias” etendus Estonia lavalaudadel eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel, kui seal hiilgasid Margarita Voites ja Mati Palm. Seda mälestust sai nüüd võrrelda Moskva versioon eredate kostüümide, säravate artistide ja Olga Ivanova sirgjoonelise lavastusega.

 

Eriliselt huvitavaks kujunes aga Kalevi Aho poliitine lavalugu “Frida ja Diego”, mis sai maailmaesiettekande 2014 Helsingis. Meile eeskätt seetõttu, et Moskvas lavastas ooperi Arne Mikk. Ooperi peategelasteks on Mehhiko kommunistlikest kunstnikest abielupaar Frida Kahlo ja Diego Rivera, tegevuskohaks Mehhiko aastail 1939–1940 ning armastusloole vürtsiks Vene revolutsionääri Lev Trotski mõrv.

 

Ooperi algmaterjal ja muusika olid sedavõrd huvitavad, et vaatamata pingsat keskendumist nõudvale sisule möödus etendus otsekui ühe hingetõmbega. Poliitilised intriigid olid lavale toodud põnevalt ning kommunistliku ja fašistliku ideoloogia kirelõõm äratas saalis furoori ja rohket kaasaelamist. Teos vääriks ehk enam süüvimist ja teistkordsetki vaatamist. Esmamulje põhjal on isegi raske otsustada, kas enim paelus kirjanduslik materjal, milles rohkelt poliitilist ajastutruudust, või kaasaegne ja ülimalt meloodiaküllane muusika. Teost esitanud solistide ansambel oli terviklik ja nauditav. Parima osa moodustasid suurepärane orkester noore dirigendi Dmitri Krjukovi käe all ja Arne Miku klassikalistel traditsioonidel põhinev lavastus.

 

Pärnu ooperipäevad on aastate jooksul teinud märgatava arengu ja kujunenud oodatud sündmuseks, kuna pakuvad alati midagi elitaarset ja uudset, olgu siis tegu täiesti tundmatute või harva esitatavate muusikateostega.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload