Paavo Järvi: anded tuleb üles leida


FOTO KAUPO KIKKAS

Tippdirigent Paavo Järvi kontserdigraafik on kogu aeg erakordselt tihe. Mais juhatas ta Berliiini filharmoonikuid ja andis seejärel arvukalt kontserte Jaapanis ühe oma põhiorkestri, Tokyo NHK sümfooniaorkestriga. Juunis oli ta Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga Saksa eksklusiivsel suvefestivalil “Kissinger Sommer” ja Hamburgi Elbphilharmonie’s. Augustis naaseb Paavo Järvi koos Eesti Festivaliorkestriga Pärnusse, seejärel minnakse aga BBC Promsile ja Hamburgi Elbphilharmonie’sse.

Dirigendi tööprotsess tundub ikka olevat kuidagi seletamatu ja salapärane. Kuidas suurte sümfooniliste teoste esitused sünnivad?

Loomulikult töötab dirigent teistmoodi, kui viiuldaja või pianist. Dirigendi roll kujunes agade jooksul välja praktilisest vajadusest, et keegi orkestri ees mängijaid mobiliseeriks, annaks tempo, hoiaks orkestrit koos. Ala arenedes muutus mobiliseerimine varsti teisejärguliseks. Väga heas orkestris ei ole tegelikult dirigenti organiseerija ja taktilööjana enam vajagi. On aga vaja kedagi, kellel on selge kontseptsioon teosest ja kes oskab lahendada interpretatsioonilisi probleeme, et tekiks veenev ja originaalne tõlgendus.

Selleks, et mõni Bruckneri sümfoonia või näiteks üle tunni aja kestev Mendelssohni “Lobgesang”, mida hiljuti juhatasin saaks terviklikuks ettekandeks, on vaja teada mis vorm seal on, millal see on kirjutatud, milline on teose stiililine külg, mis tempod tuleb võtta. Bruckneri tempod on alati väga problemaatilised, käibel on palju eri arvamusi. Siin tulebki dirigent oma nägemusega ja õpetab loo selgeks.Võib ju küsida, et kuidas õpetab loo selgeks, kui kavas on midagi väga tuntut, nagu näiteks Beethoveni 5. sümfoonia. Aga minu kogemus on – mida tuntumad lood, seda rohkem on vaja neid õpetada. Kõik on üles kasvanud oma versioonide ja arusaamistega, ja just siin on vaja, et ees seisaks keegi, kellel on teosest oma kindel tsentraalne arvamus. Beethoveni puhul on kõige suurem küsimus tempod ja kuidas suhtuda tema metronoomidesse. Paljud ei teagi, et Beethoveni metronoomid on olemas. Otsused peavad toetuma faktidele ja kogemustele, mängida ei saa tuju või meeleolu järgi.

Isaga. FOTO KAUPO KIKKAS

Sellist põhjalikult läbi töötatud esitust ei saa kindlasti teha ainult mõne kiire prooviga.

Elementaarne teosele pilgu peale viskamine võib toimuda ka väga kiiresti. Aga süvenemiseks on vaja aega. Kui kavas on näiteks mõni Mahleri sümfoonia, mis kestab 40, 50 või 60 minutit – 6. sümfoonia 80 minutit –, võid loo küll “ära õppida”, aga kui lähed orkestri ette, siis alles kõik algab. Omaette töö laua taga on ainult päästerõngas, aga ujuma õpitakse vees. Esimeses proovis näed, mis ei tööta, pead kõik uuesti läbi mõtlema. Siis tuleb esimene kontsert ja tulemusel pole nagu vigagi. Aga see on tegelikult ainult ühe väga pika teekonna algus.

Algaja dirigent võib vahel juhatada päris tublisti mõne Mahleri sümfoonia. Aga kes neid sümfooniaid teeb juba, ütleme, neljakümnendat korda, võib rääkida, et tunneb lugu. Nüüd on see läbi seeditud, vead tehtud, on olnud võimalus proovida üht ja teistmoodi. Mainisite eespool, et väga tuntud teoseid on teinekord raskemgi esitada. Just kõige tuntumate teoste hulgast on pärit üks teie oluline ja kõige kõrgemaid hinnanguid pälvinud esituste sari, mis on saanud uue aja esitusetaloniks – Beethoveni kõik sümfooniad Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga. Kuidas see tõlgendus kujunes?

See oli väga pikk protsess. Kui ma Bremeni orkestri juurde tulin, sain varsti aru, et kui ma üldse kunagi Beethovenit salvestan, siis ainult nendega. See orkester oli väga hästi kursis HIP-interpretatsiooniga (ajastuteadlik esitus). Nad olid palju mänginud Haydnit, Mozartit, Bachi, üldse barokkmuusikat. See kõik on Beethoveni alus, tema muusika on sealt välja kasvanud. Omal ajal kuulasime isaga Wilhelm Furtwängleri ja Bruno Walteri dirigeeritud Beehoveni sümfooniaid. See oli selline post-wagneriaanlik mõtlemine, otsiti saksa sügavust, mängiti raskelt, jõuliselt, aeglasemas tempos. Wagnerlik maailmavaade jäi külge igale repertuaarile, oli see siis Bach, Beethoven või mõni muu helilooja. Osaliselt see isegi nagu sobis, sest Wagner on ju Bachi ja Beethoveni jätk saksa helikunstis. Aga Beethoven on siiski teisest ajastust ja teda tuleks teistmoodi mängida. Kammerphilharmonie'l ei olnud sellist rasket wagnerlikku stiili. Sel ajal hakkasid just puhuma uued tuuled, tulid Roger Norrington, Nikolaus Harnoncourt, John Eliot Gardiner, kes näitasid maailmale, et tegelikult me ei tee kõike seda, mis helilooja on partituuri kirjutanud.

Salvestamiseni jõudsime alles kümne aasta pärast. Mängisime neid sümfooniaid erinevates olukordades, turneedel oli alati kavas Beethoven. See on pika töö tulemus ja see on väga loogiline. Tänapäeval tahetakse kõike kiiresti saada. Aga on asju, mida ei saa kiiresti.

Praegu tegelete süvitsi Brahmsiga ja salvestate tema teoseid sama Bremeni orkestriga. Ka Brahms on klassikalise sümfonismi kõige populaarsem ja armastatum autor. Rääkige pisut ka sellest tööst.

Saime just nüüd valmis järjekordse Brahmsi salvestuse. Pärast Beethovenit hakkasime mõtlema, mida edasi teha. Kammerphilharmonie on väga demokraatlik orkester, istusime kõik koos ja pidasime nõu. Pakkusin, et võtame kas Schuberti või Schumanni. Aga kõik tahtsid väga Brahmsi. Panin tingimuseks, et enne Brahmsi peame mängima Schumanni sümfooniaid. Mõned aastad tegelesime Schumanniga ja siis alustasime Brahmsiga.

Protsess oli samasugune, nagu Beethoveniga. Kõigepealt me kutsume ühe spetsialisti kõnelema. See oli Robert Pascall, kes rääkis meile oma Brahmsi sümfooniate uuest Urtext’ist, mis ta oli välja andnud. Seal on sees kõik lisandused ja nüansid, mida varem partituurides ei olnud. Teeme total immersion weekend’i, oleme terve nädalalõpu koos, mängime sümfooniad läbi. Meil on ühised õhtusöögid. Kuuleme, mida on Brahms oma kirjades öelnud, mida on leitud arhiividest, mida on öelnud need, kes veel ise Brahmsi juhatamas kuulsid. Ikka on veel neid, kes võivad rääkida – minu vanaema on Brahmsi juhatamas näinud. Siis teeme mitmel pool Brahmsi tsükleid: Jaapanis, Hiinas, Saksamaal, Pariisis ... Pariisi esituse võttis üles Arte, sellest tuleb DVD. Just nüüd festivalil “Kissinger Sommer” esitasime kõik neli sümfooniat.