Silmapiirilt “Püha” püüdes. EMP 2018 pianisti vaatenurgast

 

 

Nagu viimastel aastatel kombeks, oli festivalil ka sel aastal oma teema – seekord “Püha”, järgnedes teemadele “Läbi hämaruse” (2017), “Roheline heli” (2016) ja “Küllus” (2015). Viis kontserti toimus pühakodades/kirikutes. Kuid omamoodi pühamutena sai tajutud ka “argisemaid” esinemispaiku. Semiootilist väge lisasid festivalile ka kontserdipealkirjad nagu “Püha ruum”, “Püha magma”, “Püha missa”, “Pühad käsikirjad”, “Imeline koda”, “Rito” (rituaal, itaalia k). Selle kõrval tundusid “püha” teemat puudutavad, sellele vastanduvat või sellega vestlevat ka mitmeti tõlgendatavad “Surma ja sünni laulud”, “Silmapiirijoon”, “Tühi ruum”, “Elusate helide maja”, “Helikoda”, “Loodus vs. tehnoloogia”, “Ebakindluse propaganda” jne. Teejuhiks kunstielamused ning autorite mõtteavaldused “püha” üle mahukas bukletis, sai festivalist otsekui ühine palverännak igaühe isiklike “püha” otsingute radadele.

 

Kadri-Ann Sumera vaheldas kontserdil “Kõla = Värv” Mart Saare prelüüde nelja verivärske klaveriteosega. FOTO RENE JAKOBSON.

 

 Pianisti ja ansamblistina jäid allakirjutanule enim silma pianist Kadri-Ann Sumera soolokontsert “Kõla = Värv”, YXUS Ensemble “Surma ja sünni laulud” ja “Silmapiirijoon” ning Arash Yazdani doktorikontsert “Ebakindluse propaganda”.

 

“Kõla = Värvi” on tegelikult vahest eksitav pianisti soolokontserdiks nimetada, kuna valgusemängust sai sellel peaaegu et võrdväärne duopartner (ka mitmeid teisi festivali üritusi toetasid meeldivad valguslahendused). Kontserdil kõlasid vaheldumisi Mart Saare enamjaolt XX sajandi esimesel veerandil valminud prelüüdid ning neli verivärsket klaveriteost, millest kolm lausa esiettekanded. Sooloõhtu tõi esile pianisti erinevaid tugevaid külgi – kui keerulise helikeelega nüüdismuusika mõtestamine on muusiku (sisemise) küpsuse mõõdupuu, siis klassiku, Mart Saare puhul ei saa varjuda “omapärase interpretatsiooni” taha, vaid veenvaks esituseks on vaja väga head pianistlikku vormi ning haritust.

 

Kui klassikalise klaverikäsitlusega Saare põimumine esmalt Mari Vihmandi selgelt XXI sajandi helikeeles kõneleva helitööga “Water Tree” tekitas kuulajas ajastute kontraste peegeldava vahelduva värvielamuse ootuse ka ülejäänud kava osas, siis Kristjan Kõrveri meeldivalt ekstsentriline “Toc III” algas nii sujuvalt ja sarnase kõlapildiga, et oli lausa keeruline tajuda, millal lõpeb Saar ja algab Kõrver, mis nähtavasti oligi esitaja taotlus.

 

Liisa Hirsch rabas taas oma ereda kontseptuaalsusega, kus “idee loeb”, kuid ka selle rakendus kompositsioonina oli suurepärane. Tema “Reljeefides” kõlasid kaks lähestikku asetsevat erineva häälestusega klaverit koos täiesti enneolematult. Kui varem kuuldud mikrotonaalsele klaverile kirjutatud muusika seostub mul otsekui “häälest ära” klaveri kõlaga, siis Hirschi loo puhul sellist assotsiatsiooni ei tekkinud. Tema teose põhikujund oli ootamatul ja värskel moel antud kaunikõlaline, õrna repetitsiooniga saavutatud mikrotonaalse aegluubis glissando ülevalt alla libisemine.

 

Märt-Matis Lille uudisteos “Öömaastikud” klaverile ja elektroonikale kõlas samal päeval lausa kahel kontserdil: pärast kontserti “Kõla = Värv” ka Niguliste kirikus elektronmuusika kontserdil “Helikoda”. Oli väga üllatav, kui erinev oli samal päeval sama teose samade esitajate pakutud elamus eri kontserdipaigus. See oli hea näide sellest, mil moel mängib esitatuga kaasa ka keskkond. Esimesel esitusel olulise ja mõjusa ansamblipartnerina esinenud valgusmäng teisel ülesastumisel puudus, ja kuigi Niguliste akustika lisas teosele uusi huvitavaid tämbreid, tundsin valgusmängust puudust. Oliver Kulpsoo Mustpeade majas kujundatud valgusmäng varieerus minimaalsest varjundi lisamisest kuni eredate, muusikaga sünkroonsete efektideni ning kontserdikülalise fantaasiaga manipuleerivate sümboolsete kujunditeni (tulekuma, koidik, aknast või uksest paistev valgus jms).

 

Festivali vaieldamatult kõige pretensioonikam üritus oli Arash Yazdani doktorikontsert “Ebakindluse propaganda”. Sellel valitses homogeenne seos “Püha” teemalisel festivalil õhtule valitud pealkirja “Ebakindluse propaganda”, (osaliselt) eesti heliloojaks kujunemise protsessis oleva Iraanist pärit autori “pühale” antud provokatiivse kommentaari ning kohati kuulaja taluvuse piire kompavate muusikaliste väljendusvahendite vahel. Mulle tundus, et Yazdani pakutu ei jõudnud täielikult publikuni. Kuulaja võis ka “lukku minna” alguses kõrvus huvitava aistinguna tunduva, kuid hiljem füüsiliseks valuks muutunud tunde peale, mida tekitasid mitmed spetsiifilisel kompositsioonimeetodil (muu hulgas ka interferensse kasutades) valminud kulminatsioonid. Kuigi laval oli kolm suurepärast uue muusika ansamblit – ansambel U:, Tallinna Uue Muusika Ansambel ja Ensemble du Bout du Monde Šveitsist, jättis kava tervikuna veidi eklektilise mulje – ei tulnud läbi n-ö ühtset sõnumit. Võibolla tulenes see mulje ka ansamblite liiga erinevatest hoiakutest esitatu suhtes. Samas oli muusikas mitmeid väga huvitavaid kombinatsioone ja aistinguid, näiteks vanaaegse trükimasina häält meenutav intensiivne rütmikas klaveripartii (Taavi Kerikmäe) keset suurt ansamblit teoses “Dimensioon II, Destruktsioon”. Mulle oli rikastav tajuda muusikas autori rikast kultuuritausta ning julgeid eksperimente. Tekkis hasartne huvi, kuhu helilooja edaspidi oma mõttemaailmaga triivib ning lootus, et põnevad ideed leiavad ka kriitilise kuulajani paremini jõudva vormi.  

 

Kuldar Singi “Surma ja sünni laulud” raputas Iris Oja ja YXUS Ensemble’i kaasakiskuvas esituses hinge. FOTO RENE JAKOBSON.

 

Kuldar Singi “Surma ja sünni laulud”, eristaatuses olev grandioosne kammerteos, raputas Mustpeade maja Olavi saalis YXUS Ensemble’i kaasakiskuvas esituses hinge. Umbes tund hiljem Nigulistes, järgmisel kontserdil “Helikoda”, mängis saadud elamus minus veel mälu-kõlapildina kaasa sealse Bernt Notke “Surmatantsuga”. Ise oleksin nende kahe kontserdi toimumispaiga ära vahetanud, ehkki just “ansambel” mälu-kõlapildiga oli huvitav.

 

'Tõelise punkti või lausa hüüumärgi panid festivalile lõppkontsert “Silmapiirijooned” ja YXUS Ensemble. Kuulajat otsekui võluri või šamaanina teistesse reaalsustesse kandev koosseis pakkus muusikast maksimumi välja võttes hõrgu valiku väga omapäraseid teoseid. Kolm esiettekannet ning kolm teost, mis ei mõjunud sugugi vähem värskena, kuigi kaks neist olid juba rohkem kui kümnenditagused.

 

Erkki-Sven Tüüri“Lichttürme” kõlas EMPi lõppkontserdil triolt Harry Traksmann–Leho Karin–Marrit Gerretz-Traksmann lausa elegantselt. FOTO RAUL OLLE.

 

Minu lemmikteos sellel kontserdil oli Erkki-Sven Tüüri 2016 valminud “Lichttürme”, millest mul on kontserdikülastajana keeruline kirjutada, kuna mul on olnud õnn ka ise seda korduvalt esitada. Seetõttu tundsin esitajate intellektuaalsete ja tehniliste võimete piire kompiva eesti nüüdiskammermuusika tippteose ettekande ees imetlust ja aukartust juba enne kontserti. Harry Traksmanni–Leho Karini–Marrit Gerretz-Traksmanni võimekuses väljakutsele vääriliselt vastata pole loomulikult kahtlust. Olen kuulnud seda teost nende esituses ka varem, ehkki salvestatatuna. Nüüd, kahte ettekannet võrreldes, tundsin veidi puudust varasema, Pärnu muusikafestivali esituse viimseni pingul kontsentratsioonist – seekord tundus see hirmraske ja kohati verd tarretama paneva pingestatusega lugu osavate muusikute käte all lihtsam ja loomulikum, lausa elegantne.

 

Mulle on “püha” mõiste alati seotud mingi asja või nähtuse Tähenduse või Looga. Seda tõestas Ardo Ran Varrese “Apis Mellifera”, kus tavaline mesilaste sumin muundus elektroonika (Tammo Sumera) ja tšello (Leho Karin) vahelises dialoogi otsekui mingiks üli-mesilinnu ilmutuseks. Kindlasti mõjutas ka annotatsioonis iidsetes kultuurides mesilaste pühaks pidamise kohta kirjutatu kuulaja kujutlusvõimet.

 

Ka Jüri Reinvere mängis oma “Ecotones” (vana)meisterlikult ning jõuliselt Loo sõnajõu ja tähendustega – tekst lisati visuaalse projektsioonina – kõrvuti helidega, mis oli Madis Metsamardi (löökpillid) ja Tammo Sumera (elektroonika) esituses ootuspäraselt sugestiivne ja mõjus.

 

Kaasaegses helikeeles kirjutatud muusikast pühalikkuseni ulatuvat hingeliigutavat kogemust saada ei ole väga tavapärane – just selline tunne jäi mulle lõppkontserdi viimasest, kontserdi nimiloost, festivali kunstilise juhi Helena Tulve suure ansambli teosest “Silmapiirijoon”, kus oluliseks muusikaliseks väljendusvahendiks tundusid olevat kõigest õrnad sahinad-kahinad.

 

“Püha” oli mitmes mõttes igati õnnestunud teemavalik Eesti sajanda aastapäeva Eesti muusika päevadele. Soovitaksin mõneks järgnevaks aastaks kaaluda teemat “EMPaatia”.

 

2018. aasta Eesti muusika päevad – paarkümmend kontserti-üritust-häppeningi 12.–19. aprillini põhiliselt Tallinnas (18. IV ka Tartus). Muusikat ning muusikuid leidus põhiliselt Eestist, aga ka mujalt – ligi poolsada heliloojat, solistid ning muusikakollektiivid duodest ERSO, EFK ja RAM-ini.

 

Eesti üks olulisim muusikafestival pakkus taas publikule kireva läbilõike eesti nüüdismuusikast, aga tegi kummarduse ka juba klassikaks muutunule. Erilist elevust pakkusid muidugi uudisteosed – nii tänapäeva eesti tippheliloojatelt kui ka uutelt tulijatelt, kes alles teekonna alguses. Muusikaelamusi sai kogetud nii elava tule, valgusemängu, museaalide kui ka liikuva pildi kõrval.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload