• Maarja Tyler, muusikateadlane

Elamused tulid seekord mujalt. Eesti muusika päevad 2018

Eesti muusika päevad seostuvad teatud positiivse ärevusega. Tekib selline kergelt õõnes tunne, segamini ootusest ja uudishimust, et mitut geniaalset interpretatsiooni ja seljaüdini raputavat lähenemisviisi muusikale siis seekord kogeda saab. Ootused on põhjendatud, sest põnevate sündmuste jaoks vajalik pinnas on EMP-il loodud: kõlab muusika paljudelt heliloojatelt erinevate interpreetide esituses, osaleb ka külalisesinejaid ning kontserdipaigad ja -formaadidki varieeruvad. Kuna rõhk on selgelt Eesti muusikal ja interpreetidel, tekib küsimus, kas meie muusika on nii põnev ja mitmekülgne, et suudab igal aastal üha uuesti köita ka n-ö vana kuulajat? Kui mitte üllatada, siis vähemalt pakkuda sügavaid muusikalisi elamusi?

Seoses võõrsil elamisega olin Eesti muusikaelust kaks aastat eemal. Tundsin, et kuulasin tänavust festivali kuidagi teistmoodi. Mul on kahju, et ei saanud külastada laupäevaseid kontserte “Kõla = Värv”, “Surma ja sünni laulud” ja “Helikoda”, ning on võimalik, et just nende kontsertide kuulamine oleks kujundanud üldmuljet teises suunas. Kogetule toetudes jätab Eesti muusikamaastik aga küllaltki homogeensemulje. Individuaalsusi ja erinevusi muidugimõista leidub, ent suures plaanis tundub, nagu näeksid meie heliloojad maailma läbi samade prillide: domineerivad mõrkjad identiteediküsimused, poeetilised pealkirjad/tekstid ja sumedad-sahisevad kõlavärvid. Asjadest räägitakse pooltoonides, pealegi kükitab kuklas ebamugav paine, et seda kõike on juba kuuldud-nähtud. Mõtlen, milles küll asi võib olla. Vahest on elu Eestis praegu liiga mõnus? Puudub konflikt, surve, probleem – puudub väline või sisemine kompressor, mis tõukaks heliloojaid maksimaalsele, kompromissitule (enese)väljendusele. Ja just seda ma loovinimestelt ootan, vähema puhul olen pettunud ja lähen kontserdilt, pea norus.

Isikupära ja selgesõnaline väljenduslaad, millel on sügavust ja olemuslikku, näib teatud ringkonnas siiski hinnas olevat. Seda võis välja lugeda Märt-Matis Lille kõnest, kes mainis Au-tasu tseremoonial teiste nominentide seas silma paistnud noore helilooja Madli Marje Singi julgelt omanäolist rakurssi (auhinna võitis Erkki-Sven Tüür, teos tellitakse Singilt). Noorte heliloojate teosed jäid sel festivalil tõesti silma, sama võib öelda ka välisheliloojate kohta.

Kõige rohkem pühadust või püha lähedal olemist tundsin Heinavankri kontserdil “Imeline koda”, kus kõlasid Margo Kõlari vaimulikud teosed. FOTO DAIRE KAUP.

Tänavuse festivali märksõnaks oli “püha”. Kavaraamatust võis lugeda heliloojate definitsioone selgitusi püha kohta, samuti oli mõnigi kontserdipealkiri märksõnaga ühendatud, ent suurt seost antud mõistega nagu polnud. Kõige rohkem pühadust või püha lähedal olemist tundsin Heinavankri kontserdil “Imeline koda”, kus kõlasid Margo Kõlari vaimulikud teosed. Rootsi-Mihkli kirikus tekkis iseäralik atmosfäär ja eriline ajatunnetus. Tulevikus soovitaksin Heinavankri esituses parema balansi nimel naishäältel julgemalt kõlada lasta. Avakontserdil “Püha ruum” kõlasid Nigulistes küll kuue helilooja teosed, ent miskipärast kippusid mõned neist üksteise sisse ära sulama. Teistest eristus “Noor helilooja 2018” võitja Gerta Raidma“je suis” kammerkoorile. Justkui läbi kaleidoskoobi vaadatud pidevalt muutuvad harmooniad lõid ebamaise ja müstilise miljöö. Just niisugust, kuskile mujale rändamise tunnet ma kontserdisaalist ootangi ning seetõttu jään põnevusega Raidma tegemisi jälgima. Maria Kõrvitsa teose “I Am Calling to You” mõju jäi Nigulistes nõrgaks. See ühtlases aeglases tempos kulgev intonatsiooni- ja harmooniadetailidele keskenduv teos vajab ilmselt teistsuguse akustikaga ruumi. Hiljem raadiost üle kuulates tundus see muusika peenekoeline ja paeluv. Riho Esko Maimetsa segakooriteosest “Kolm püha roosipärja palvet” kõnetas meisterlikult komponeeritud “Esimene palve, ristil”, kus autoril on õnnestunud tabada midagi sõnulseletamatut ja ajatut.

Traditsiooniliselt leidis reede õhtul aset suur sümfoonilise muusika kontsert. Huvitaval kombel oli nii eelmise kui ka selle aasta ERSO kontserdi keskmes Erkki-Sven Tüüri muusika. Kui Au-tasu žürii poleks teisiti otsustanud, oleks see muster järgmisel aastal jätkunud, sel juhul võiks küsida, kas Tüüri nähakse sümfoonilise muusika päikesena, mille ümber ülejäänud taevakehad keerlevad. Heigo Rosina enesekindlal soleerimisel kõlanud 4. sümfoonia “Magma” on kahtlemata meistriteos, mis pakkus ERSO viimistletud esituses tugeva muusikalise kogemuse. Kuna Tüüri sümfoonia kujundid on väga selged ja muusika mõju intensiivne, ei pääsenud Toivo Tulevi “Kolm sümfooniat” minu jaoks nii eredalt esile. Age Veeroosi “Mõttelõng” jäi aga kaugeks ja kuidagi haaramatuks. Tundus, et see vaikne ja hõreda faktuuriga teos vajab intiimsemat ruumi, ka tõlgendus oleks võinud olla sisendusrikkam.

Kõik EMP-i külalismuusikud olid sel aastal heal tasemel. Reede õhtul esines EMTA kammersaalis itaalia kollektiiv Ensemble L’arsenale (sopran, saksofon, kitarr, akordion, klahvpillid) Filippo Perucco dirigeerimisel. Kõlasid Itaalia, Peruu, Serbia ja Eesti heliloojate teosed. Kontserdi tegid elamuslikuks erinäolised heliteosed ja kõrgetasemeline esitus. Meie noorte heliloojate loomingust paistis silma Doris Hallmägi “Orders” elektroonikale ja ansamblile, kus pianistil tuli seekord istuda kirjutusmasina taha, mille leidlik kasutamine mõjus loominguliselt ja vaimukalt. Pühapäeva õhtul Kanuti Gildis toimunud kontrabassisti Dario Calderone soolokontsert oli juba formaadi pretensioonikuse tõttu erakordne. Mitte üksnes solistile endale, vaid ka publikule on ligi kahetunnine kontrabassi soolokontsert väljakutse, ent sellised sügavuti minevad ja piire kompavalt nõudlikud kogemused jäävad meelde! Calderone pillivaldamine ja musikaalsus on kindlasti omaette klass. See äratas publikus sügavat lugupidamist, mis väljendus pikas ja tulises aplausis. Mustpeade maja Valges saalis kõlasid EMTA sümfonietta esituses eesti ja välistudengite teosed. Emotsionaalselt jäid tugevamalt meelde Eugen Linde “Jõgi ja varemed”, mis teatud romantilise nostalgiaga paotas ukse XIX sajandisse ja Friderichi maalide maailma. Fabrizio Nastari “The Will of Ripping” kujutas heitlikke tundeid ja ponnistusi, mida võib tekitada millestki lahtirebimine.

Festivali kõige jõulisema elamuse pakkus EMTA doktorandi Arash Yazdani autorikontsert. FOTO RENE JAKOBSON

Festivali kõige jõulisema, ilmselt ka vastuolulisema elamuse pakkus EMTA doktorandi Arash Yazdani autorikontsert. Iraani päritolu Yazdani teosed kasvavad välja psühhofüüsika ja mikrointervallika põhjalikust tundmisest. Selline lähenemine annab tema loodule kordumatu kõlalise ja esteetilise iseloomu. Eriti huvitavad olid need momendid, kus sageduste interferentside tõttu tekis peas kumin, justkui istuks terve segakoor kõrvade vahel ja ümiseks kõlavale muusikale kaasa. See erakordne, väga tugev kehaline kogemus ei pruugi aga kõigile sobida. Festivali üks kõrghetki oli mulle Yazdani teose “Stromateis: ... emergents ...” täpne ja läbitöötatud esitus Šveitsi saksofonikvartetilt Ensemble du Bout du Monde.

Kinos Sõprus toimunud üritused, audiovisuaalsed kompositsioonid ning anima- ja lühifilmide õhtu, jäid võrdluses eelmiste aastate ja ülejäänud festivalikavaga lahjaks. YXUS Ensemble’it kaasanud EMP-i lõppkontsert apoteoosiks paraku ei kujunenud. Estonia suurel laval kõlasid Reinvere, Jürjendali, Varrese, Tüüri, Uusbergi ja Tulve kammerteosed. Tüüri “Valgustornid” haaras Harry Traksmanni, Marrit Gerretz-Traksmanni ja Leho Karini suurepärases esituses esimesest viimase noodini. Ardo Ran Varrese mesilindude tegevusega kaasnevaid helisid sünteesinud “Meemesilane” tšellole, akordionile, live-elektroonikale ja fonogrammile juhtis tähelepanu tõsisele probleemile, aga pakkus ka huvitavaid kõlaleide.

Kirjutise alguses tõstatatud küsimusele Eesti muusika võimekusest üllatada ja elamusi pakkuda vastan, et eriti head lood sellega pole, ent festivalikogemus ise, erinevate interpreetide ja heliloojatega, on erutav ja köitev. Jutud käivad, et järgmisel aastal pidavat puhuma hoopis uued tuuled. Eks siis ole näha, milliseid põnevaid hoovusi see meie muusikaõue toob.