top of page

Kasutamata võimalused


Sten Heinoja klaveriõhtu 10. aprillil Estonia kontserdisaalis. Kavas Sumera “Pala aastast 1981”, Schubert 4 eksprompti op. 90 ning Beethoveni sonaadid d-moll op. 31 nr 2 ja C-duur op. 53.

Ootuspärane oli kuulama asuda pianisti, kes on aastaid oma oskusi lihvinud Londonis, lõpetanud Londoni kuninglikus muusikakolledžis magistriõppe ja täiendanud end veel mitmetes meistriklassides. Kas Heinoja on oma “klassikatähe” kingadest välja astunud ja pakub meile nüüd professionaalset üllatust? Huvitav oli jälgida esineja mõttekäike ja püüda kaasa minna tema kontseptsiooniliste taotlustega, kas just kõigega nõustudes või mõnikord ka mitte. Kontserdi kavas sai kuulda ilusaid köitvaid lõike. Ent millegipärast hakkas esinemise kulgedes noote ja terveid fraase “klaveri alla” kaduma, mis andis märku esineja hajaliolekust. Kui siis kava teise poole alguses teadustas Heinoja ootamatult publikule, et on viimastel aegadel viibinud valdavalt elumere lainetel, ei osanud enam arvata, kuidas sellise ülestunnistuse põhjal tema esinemisse suhtuda. Kas on elukutsest saamas hobi? Ei, siiski vist mitte: Klassikaraadiole antud intervjuust võis teada saada, et pianist on maailmas palju ringi rännanud, esinedes erinevate kavadega Soomes, Iisraelis, Hiinas, USA-s, Inglismaal ja Kanadas, kulutades sealjuures palju aega ja energiat oma renomee kasvatamiseks, et ikka kindlasti pildil püsida. Millisel pildil siis?

Kõrvaltvaatajal ei ole raske mõista, et elavaloomuline hing ei sobitu kergesti pianistist muusiku üksildasse eluviisi. Eks ju kasvõi selle ühe raskema esinemisvormi, täispika klaveriõhtuga pole kerge pidevalt vee peal püsida. Tuleb kõrvalt agaralt ja järelejätmatult tegelda erinevas vormis kontaktide loomisega. Kuid see tähelepanu nõudev tegevus kipub vägisi takistama süvenemist ning olemist muusika realiseerimise põnevates keerdkäikudes ja sügavustes. Kas oleks nüüd aeg teha otsustav kannapööre ja ümber mõelda oma taotlused ja suunad?

Head teed selleks!

42 views
bottom of page